Unelmate töö väikeste robotite keskel

Sander Tamm: „Pidin olema ühe koori kunstiline juht ja dirigent. Läksin kohale ja seda koori ei olnudki üldse olemas.“

MARIA MÖLDER

Noor ja aktiivne dirigent Sander Tamm on juba seitse kuud töötanud Hiinas. Sirbile räägib ta oma kogemustest sealse erakooli muusikaosakonna juhina ja tööst kooridega.

Kus sa Hiinas täpsemalt oled?

Sander Tamm: Ma läksin Hangzhou linna Shanghai lähistele juhtima koori The Voices of Hangzhou, mis koosneb noortest vanuses 8–16. Pidin olema selle kunstiline juht ja dirigent, töötama ainult nädalavahetustel. Läksin kohale ja seda koori ei olnudki üldse olemas. See pool aastat on olnud erakordne, kuna Hangzhou linnas tuleb 4. ja 5. septembril G20 tippkohtumine, kus maailma tipp-poliitikud arutavad rahandusküsimusi. Iga päev tuleb piiranguid juurde. Teatud tüüpi mootorrattaga ei tohi enam sõita, metroos ja bussis on turvakontroll nagu lennujaamas, kotid skannitakse läbi. Korterites käiakse õhtuti kontrollimas ja küsitlemas, mida te teete, kes siin elavad, kas olete midagi kahtlast näinud, mis puhul te siin olete, kui tihti te kodust ära käite jne. Koolis ei või koguneda üle 30 lapse. Algul oli huvi, et mina valmistaksin ette G20 kohtumise avatseremoonia. Piirangud läksid aga järjest hullemaks ja nad ei teinudki lõpuks avakontserti, vaid selle asemel tuleb Hangzhou uuema rajooni majadele installatsioon-video-show. Kooriosa jäigi ära, kuna koor ei võinud koguneda ja eriluba ka ei saanud.

Pärast kahte kuud katseaega tahtsin lahkuda. See kultuur, töö ja kõik ei vastanud kirjeldusele. See oli väga raske ja teistmoodi. Tundsin ennast mingil määral petetuna, aga siis mõtlesin, et ma pole veel kõike näinud, mis olin isiklikus plaanis eesmärgiks seadnud – võin ju iga päev ära minna, kui tõesti nii halb on. Praegu olen seitse kuud olnud ja ma olen nii rahul! Enne kui koju sõitma hakkasin, tehti mulle pikem pakkumine kolmeks aastaks kuueaastase perspektiiviga.

Mida sa siis tegelikult teinud oled?

Töötan erakoolis, kus koolitatakse õpilasi, kelle vanemad tahavad, et nende laps läheks õppima Londonisse või Londoni ümbrusesse. See kool on sild Hiinast Ühendkuningriigi haridussüsteemi. Meil on kontorid Londonis, Hongkongis, Shanghais, Pekingis ja Hangzhous. Kool on ainult Hangzhous. Kuna Hiinas on tüüpiline, et vanemad kolivad lapse harimise nimel, kuhu vaja, siis koosolekuid peetakse eri linnades, aga õppima tulevad nad meie juurde Hangzhousse. Meie koolis on kõik individuaaltunnid: vahel on tunnis kaks õpilast, aga mitte rohkem. Muusikaosakonnas on meil palju õppeaineid: klaver, kitarr, koorilaul, kompositsioon, muusikateooria, vokaalansambel, bänd ja soololaul. Meil on umbes sada töötajat. Mina olen seal muusikaosakonna juht ja koori The Voices of the Hangzhou kunstiline juht. Meil on oma õppekava, aga kui laps läheb mõnd rahvusvahelist testi tegema (ABRSMi või RockSchool’i oma) või on tal vaja rohkem heliredeleid mängida, siis ma muidugi harjutan temaga eraldi. Kuna ma hiina keelt ei räägi, siis aitab mul igapäevast tööd teha 14 assistenti, igaühel oma roll. Olen otsinud tööd, mis oleks kombinatsioon minu tugevustest. Ma olen dirigendi­haridusega, aga mulle on alati meeldinud korraldada ja olen alati tahtnud rahvusvahelist tööd. Nii et ma olen väga rahul.

Kas see õppekava oli enne sind valmis?

Igal aastal tehakse uus ja kuna uus õppeaasta algab nende mõistes uuel aastal ehk veebruari alguses, siis see oli minu ülesanne. Ma ei ole kunagi varem õppekava koostanud. Ma arvan, et seda ei saagi õppida – seda peab lihtsalt tegema. Üks minu ülemustest on meie provintsi endine kultuuriminister. Ma sain aru, et mu õppekava meeldis mu ülemustele ja see läks valitsusse näidiseks.

Millisena näed Hiina haridus­süsteemi?

Hiinas ma ei tööta Hiina õppekava järgi, vaid selle suunise järgi, et lastel oleks Inglismaal kerge sulanduda. Inglise koorikultuurist olen Karlova gümnaasiumis õppinuna alati vaimustuses olnud ja sellepärast ma ise ka Inglismaale seda uurima läksin. Aga kui ma räägin Hiina koolist – muidu puutun palju kokku erakoolidega –, siis seal on teine pilt. Seal on väga tugev kastisüsteem. Lastel on väga mitmekesine ja mänguline õpe. Tehnika on Hiinas meeletult odav ja õppeinterjöör on tehnikat täis. Nad saavad seal näiteks videosid näidata, neile meeldib väga karaoket laulda ja see ei nõua nii suurt finantsi.

Hiina riigikoolides on keskeltläbi üle 70 lapse klassis, üks õpetaja ja üks assistent. Tegelikult on mõlemad õpetajad, aga ühel päeval on üks õpetaja ja teine assistent, teine päev nad vahetavad. Mõlemad on sama pädevusega, aga üks annab tundi nagu lektor, teine käib klassis ringi ja vaatab, kas lapsed saavad aru või ei saa, võib-olla paneb õigete vastuste eest templeid. Koolipäev algab hümni laulmise ja marssimisega – nagu kunagi nõukogude ajal Eestis.

Meie koolis on ka üldained, aga needki on individuaaltunnid, mitte suures klassis. Kui üldiselt on Hiinas standard, et kõik on mõeldud massile, siis meie koolis saavad lapsed erilise tähelepanu osaliseks. Välismaa õpetajad meeldivad neile, sest me oleme teist­sugused. Mina pean oluliseks kollegiaalsust, üksteise austamist ning mõttevabadust. Ütlen oma õpilastele alati, et kui te aru ei saa, siis öelge kohe – ma räägin ju inglise keeles. Enamasti nad saavad aru, aga muusikaspetsiifilised terminid on ikka vaja tõlkida. Selleks mul ongi assistendid.

Kui vanalt ja millise taustaga lapsed sellesse kooli tulevad?

Nad tulevad 7–16aastaselt. Tundub, et rikastel lastel on hea elu, aga tegelikult ka väga raske, sest vanemad tahavad neile paremat elu, kui neil endal praegu on. See on igas ühiskonnas nii, meil samamoodi. Aga Hiinas näiteks võtab firma juht töö juurest vaba kuu, sest tema poeg läheb tegema kontrolltööd või eksamit. Perekond toetab teda: teeb talle süüa, koristab kodu, abistab igati. Sest neil sõltub lõpukatsete tulemusest (umbes nagu meil on riigieksamid, aga neil on komplekstest gaokao), kuhu ülikooli sa saad. Ega seal väga palju oma mõtlemist ei nõuta, pigem faktiteadmisi, mis ongi mu meelest selle haridussüsteemi suur nõrkus.

Kuidas teie koolis on?

Meie koolis on kõik vastavalt Inglismaa koolide tasemele. Loovkirjutamist peab väga palju olema. Oma arvamus peab olema, aga peab oskama seda ka põhjendada. Isegi, kui saad sajast punktist 99, ei ole sa tipus, sest inimesi on nii palju. Sellepärast võib-olla paljud valivadki lahenduse minna välismaale – see ei ole kerge. Samasugune šokk, nagu ootas mind Hiinas, ootab ees ka neid, kui nad Euroopasse jõuavad. Mul on kerge Hiinas elada, sest ma ei oska hiina keelt ja uudiseid lugeda ei saa. Kuna internet on üsna aeglane, jõuan ma ka Eesti uudistest lugeda põhiliselt pealkirju. Elan nagu paralleeluniversumis, saan ühiskonnaprotsesse analüüsida, kuna olen neutraalsel pinnal. Hiinast ja Aasiast räägitakse rohkem halba, kui selleks tegelikult põhjust on. Euroopas on samamoodi omad probleemid ja rõõmud.

Kas kooli sisseastumisel on mingi tasemekontroll ka?

Muusikaosakonnas ei ole. Lapsed lähevad huviharidust õppima 3–5aastaselt ja kui nad 6–7aastaselt minu juurde esimesse klassi tulevad, siis on nad kindlasti klaverit näinud ja neil on mingi tase olemas. Pigem on küsimus ambitsioonis. Kui ambitsioon on minna London Rock School’i ja edasi Londoni kuninglikku muusikakolledžisse, siis ma saan öelda, et vabandust, aga see ei ole see tase.

Kas sellest piisab?

Jah, sest lapsevanemad on tulemustele orienteeritud ja ma ju pigem hoian nende aega kokku kui hakkan valetama. Aga alati saab: pigem on küsimus, kas nemad on valmis tööd tegema. Kuidas saab öelda 7aastasele lapsele, et sorry, sinust ei saa asja? Mul ei ole selliseid juhuseid olnud. Muusikaline isikupära ju alles kujuneb. Pigem tuleb algul tegeleda tehnilise baasiga.

Hiinas oli alles 1990ndatel talongisüsteem ja järjekorrad. Kui oled järjekorras viimane, siis jääd ilma. Praegu talonge enam ei ole, aga ilmajäämise tunne on ikka nii tugevalt sees. Kui metroos on kuskil järjekord, siis pead jooksma. See ühiskondlik taust tuleb koorilaulu ja üldse muusikatundi kaasa. Kõik tahavad ju välja paista, üldainetes ka. Kui tead palju vastuseid ja käsi on püsti, siis õpetaja näeb, et oled tubli. Koorilaulutunnis on selles mõttes töö kerge, et nad on absoluutse kuulmisega ja loevad nooti nagu väikesed robotid. Absoluutset kuulmist otseselt ei õpetata, võib-olla on see nii tänu veerandtoonilise muusika traditsioonile. See on hea baas, millele toetuda. Kuigi neil on numbrisüsteem, suudavad nad selle ümber seada do-re-mi-süsteemi – aga nad ei oska üksteist kuulata. Kes karjub kõvemini, see paistab rohkem silma. Ja emotsiooni ei tohi näidata, mis on selles mõttes tore, et lapsed ei nuta. Nii on aga väga raske emotsiooni kätte saada. Kui tehniline töö on tehtud ja tahaks interpretatsiooni saada, siis see nii kergelt ei tule. Võimalusi lapsi mõjutada on aga rohkesti, sest kui lapse päev algab pool kaheksa hommikul ja ta jõuab koju õhtul kell üheksa, siis on ta rohkem aega koos õpetajate kui oma perekonnaga.

Neil ei ole ju tugevat kooritraditsiooni nagu Eestis ja head kooskõla on seal keeruline saavutada. Mida nad koos teevad? Nad võimlevad hommikuti ja see komme jätkub vanaduseni. Päeva keskel teevad nad silmaharjutusi, kuna päevavalguslambid ei ole kuigi silmasõbralikud.

Hiina ühelapsepoliitikast on loodud kuvand, et last hoitakse seal nagu silmatera ja seetõttu ei tohi ta väga ka n-ö lapseasju teha – äkki saab viga.

Nüüd tohib seal olla kaks last. Aga kui me küsime, kas lapsed käituvad vanematega halvasti või kas vanemad eriliselt nunnutavad neid, siis jah, nunnutavad küll, aga see ei ole minu meelest valdav. Muidugi, rikastes perekondades ei käida tööl, nemad tegelevad laste ja majapidamise korrashoidmisega, kuigi kõigil on ka teenijad või koristajad – aga see ei ole luksus, vaid Aasia ühiskonnas kohustus anda oma inimestele tööd. Ma olen ka midagi lugenud, et lastel ei lubata kividel ronida või ujuma minna, sest nad võivad ära uppuda. Ei, sellised Tarzanid on – mina ei ole küll näinud, et keelataks. See võib olla tüüp lapsevanemaid – kas valdav, ei oska öelda.

Kuidas suhtutakse seal õpetajatesse? Meil kipuvad lapsevanemad õpetajatele pähe istuma, kuna nad arvavad, et teavad paremini, kuidas õpetamine peaks käima.

Õpetajad on ühiskonnas heal positsioonil: stabiilne palk, paljud õpetajad elavad koolikorterites, nii et kogu palga saavad nad kulutada iseenda peale. Õpetaja on nagu guru ja ei ole mõeldav öelda õpetajale, et ta ei oska. Lapsevanemad on pigem murelikud või uudishimulikud ja esitavad väga palju küsimusi. Eestis on vanemate huvi erakoolis vahest suurem kui tavakoolis, sest hariduse eest makstakse – Hiinas samamoodi. Vanemad on mures, kas meie püstitatud eesmärk on reaalne. Kuna meil on õppekava ja ma olen välismaalane, siis nad usuvad mind rohkem kui kohalikke. Ühtlasi on meil alati head tulemused: sel aastal lõpetas meil 22 õpilast ja kõik said Londonis kooli sisse. Kõigiga tehakse head tööd, aga see eeldab mõlemalt poolt panustamist, peale õpetaja ja õpilase ka perekonnalt. Näiteks klaveriõppes ei ole võimalik ainult tunnis tööd teha, ise peab ka harjutama.

Tänapäeval on kohtamisturud (meet­ing markets), kus perekonnad tulevad kokku ja tutvustavad oma lapsi, et saaks võimalikult hea paari. Vanematel on laste CVd ja pildid, räägitakse, milliseid aineid nad on õppinud. See tähendab, et vanemad panevad lapse kõikvõimalikesse huviharidusringidesse. Koolis on keskeltläbi 5000 õpilast. Lapsi toovad kooli ja viivad õhtul ära vanavanemad. Huviringide juhendajad teevad kooli­õpetajatega koostööd. Näiteks mina dirigendina teen koostööd muusikaõpetajaga, et saada teada, kes on hea laulja, keda koori võtta. Kõik lisaained – tantsutunnid, hobusega ratsutamine, koorilaul jne – toimuvad koolis pärast põhitunde. Kool kestab kella kaheksast poole viieni. Nad on tegevusega väga üle koormatud. Kui ma annan lastele teha kodutöö, siis nad ütlevad, et nad lihtsalt ei jõua teha. Üldiselt teevad nad väga palju kodutööd ja sageli hilja ööni. Mul on igas klassis mõni poiss, kes jääb seetõttu alati tunnis magama.

Vanemad ei mõtle, kui palju laps suudab või kuidas tegevust tasakaalustada: millele panustada rohkem ja kus saab lohet lasta. Lapsed on terve päeva koolis, lisaained lõpevad keskeltläbi kell 7–8, siis nad lähevad koju. Mina näiteks sõidan koju kaks tundi, kuigi elan kesklinnas. Lapsed jõuavad ka millalgi öösel koju ja hommikul hakkab see ring jälle peale.

Ühes klaveritunnis küsisin ühe tüdruku käest, et natukenegi interpretatsioonis emotsioone esile tuua: „Mida sulle meeldib oma vanematega koos teha?“ Ta vastas: „Aga ma ei olegi vanematega koos.“ Mina küsisin: „Aga õhtuti või nädalavahetustel ju ikka olete? Mis te siis teete?“ –  „Ei, nädalavahetustel olen ma ju koolis.“ Nad on koolis suvel ja talvel. Ainukene aeg, kus nad saavad oma vanematega koos olla, on Hiina uusaasta veebruaris. Mida nad oma vanematest teavad, kui neil ei ole ühistegevusi?

Aga tulevikust. See pikk leping, mis mulle pakuti, teeb rõõmu – järelikult nad on mu tööga rahul. Kui tagasi lähen, siis loome Hiina esimese professionaalse poistekoori. Septembri keskel hakkame poisse vastu võtma ja võib-olla juba oktoobri keskpaigas on koor koos. Kuna meie linnas on üle 10,5 miljoni inimese, siis on laste hulk ka suurem. Strateegiakoosolekud on juba ära olnud, kevadeks on Hiinas planeeritud kontserdireis.

Eestis võetakse koori vastu muusikaliste katsete alusel: seal on sellised elemendid nagu laulmine, rütmitunnetus, muusikaline kuulmine jne. Suurriikides tehakse teistmoodi ning muusikakatse kõrval on üldintelligentsuse katse. Ma olen panustanud sellele, kuna paljudel lastel on keeruline harjuda, et keegi räägib võõras keeles. Ka mul läheb tõlkimise peale aega, pealegi on kogu läänelik muusikaõpetus võõras. Hiinlased ei räägi tempost, dünaamikast ja sellistest asjadest.

Millist repertuaari sa kooriga teed?

Poistekooriga on mul plaanis täiesti klassikaline repertuaar: liturgiline muusika, vanamuusika, inglise heliloojad nagu Rutter ja Britten. Aga enne … Ma olen vist nüüd professionaalne maailmarahu-teemaliste kontsertide looja. Kõik peab olema lustakas ja rõõmus, keegi ei taha kurba. Alati peab koostatud kava ette näitama, tekstid tõlgitakse ja need lähevad valitsusele lugemiseks. Ülemus teeb esimese selektsiooni, et see nagunii läbi ei lähe. Kuna meil ei olnud partnerkoolidega kontserte planeeritud, siis laulsin lastega palju Disney filmide muusikat, mis on alati helge sisuga: „The Lion Sleeps Tonight“, „Walking in the Air“ jne. Natuke olen pressinud eesti muusikat ka, kuigi see kerge ei ole. Olen teinud Tormise „Pärismaalase laulukest“. Aga vaimulikud teosed on kõik keelatud ja peamiselt selle pärast, et kardetakse vanemate protesti, et me pressime peale – mida me tegelikult ei tee. Koorilaulus ma ikka räägin näiteks jumalateenistuse ülesehitusest ja vaimuliku muusika ajaloolisest taustast, võrdlen seda praeguse kultuurikontekstiga. Lastel, kes lähevad Inglismaale, tuleb paratamatult kirikumuusikaga kokku puutuda, kuna seal on tugev poistekoorikultuur.

Kuidas hiinlased lääne muusikasse suhtuvad?

Üldiselt ei ole välismaalased Hiinas hea mainega, pigem nähakse neid kui inimesi, kes pole oma ühiskonnas edu saavutanud. Kuna ma olen aga lähiümbruses ainus dirigent ja koolitan aeg-ajalt sealseid dirigente inglise keeles laulmise ja lääne vokaalmuusika arengu teemal, siis olen VIPi staatuses. Kõik tahavad välismaa muusikat laulda – see on glamuurne nagu ka McDonald’sis käimine, sest see on läänest. Võõras keeles laulda on eriline kvaliteet, annab kolleegide silmis erilise staatuse, aga põhiprobleem on alati intonatsioon. Nad küsivad: mida sa teed, et intonatsiooni paremaks saada? Keegi ei mõtle sellele, kuidas teksti hääldada. Nad laulavad veerandtoonides ja siis polegi võimalik nii täpselt vokaali ühtluse peale mõelda. Nad ei mõtle lääneliku metoodika peale, tahavad laulda meiega samu laule, aga ei saa aru, miks ei tule samamoodi välja. Sealjuures nad ei näe struktuuri ega töö mahtu, vaid eeldavad, et asjad tulevad kiiresti.

Kuna seal on konkureerimine väga oluline, siis toimub Hiinas iga nädal konkursse. Koorikonkurssidel ei ole kohti, vaid on punktid: järgmine kord saad vaadata, kas punktid on tõusnud või langenud. Nagu spordis. Konkurss ise on korralik burleski-show. Laulmise kvaliteedile ei pane keegi rõhku. Pigem peavad olema uhked kostüümid ja koreograafia. Seda on nii õudne vaadata, kui väikesed lapsed on riides nagu geišad.

Lugesin artiklit, kus vaadeldi lääne muusika sissetungi Hiinasse kui kultuurikolonialismi, mis hävitab otsapidi Hiina oma muusikatraditsiooni. Kuidas sa seda näed?

Ma ei näe, et keegi pressiks lääne muusikat väljastpoolt peale. See on üldine läänestumine. Inglise keele õppimine on ka alles viimastel aastatel populaarseks saanud ja ma küsisin assistentidelt, kust see järsku tulnud on. President oli neile öelnud kuidagi nii: „Kui kass elab kodus ja leiab hiire, siis ta sööb selle ära. Aga kui kass läheb kodunt välja, siis saab ta süüa rohkem hiiri, sest kodus nii palju ei ole.“ Seal oli veel see taust, et kui sööd rohkem hiiri, lähed paksemaks ja siis oled nagu jõukam. Rahvale anti seega signaal, et ärge passige siin Hiinas, vaid arendage ennast. Ärge minge sinna elama, vaid koguge sealt tarkusi. Sellepärast olen ka mina tänaval liikudes nagu tasuta inglise keele tund.

Ma olen käinud Pekingi ooperit vaatamas ja olen alati mõelnud, et kuidas nad sellisele laulutehnikale vastu peavad. See on komplekt nende keelest, kus on oluline kõneintonatsioon, mis omakorda annab sõnale karakteri-emotsiooni. Kui eesti keeles ütled sõna, siis sel võib olla mitu tähendust ja meelsust, aga hiina keeles on sõnal ühtlasi karakter-emotsioon. Võib-olla sel põhjusel nad ei peagi nii palju interpretatsioonile mõtlema, et emotsioon on juba sisse kirjutatud ja ei ole nende ülesanne seda eraldi juurde mõelda. Aga Pekingi ooperit oleme mõne noorema põlvkonna inimestega analüüsinud. Kui oleme vestlusse kaasanud ka hiinlasi, siis nad küsivad alati: kes käib kuulamas Pekingi ooperit – kes seda üldse naudib? Hiina traditsiooniline muusika ei ole seal populaarne. Lääne muusikaga saab rohkem välja paista ja see on ainus siht. Pekingi ooperit käiakse vaatamas nagu Big Beni, et ahaa, sellest on räägitud ja nüüd ma olen selle ära näinud – väga tore.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar