Tunnete orkester

Birgit Drenkhan

Orelifestival 6. – 12. VI Gustav Adolfi gümnaasiumis.

Orel on Eesti üldhariduskoolides haruldane nähtus – seda instrumenti võib tavaliselt näha ja kuulda kontserdisaalides, muusikakoolides ja kirikutes. Erandiks on Gustav Adolfi Gümnaasium, mille iidsete seinte vahelt leiab lausa kaks pillide kuningat: väikeses kapiitlisaalis seisab Sibeliuse akadeemia annetatud orel Walker (1957) ning Mederi saalis suurem uhkem ja vanem Henry Jones & Sons (1905), mille annetas Edingtoni abikloostri kirik. Loomulikult ei sobi selliseid suursuguseid kingitusi ainult enesele hoida. Nii korraldaski kool orelifestivali, kus astus üles interpreete Eestist ja välismaalt – kõik oma ala professionaalid. Festivali kunstilise juhi ja kooli direktori Hendrik Aguri sõnul oli ürituse ja ka orelite koolile muretsemise taga soov tuua orelimuusika linnarahvale lähemale.
Festivali kava oli tihe, iga päev anti kolm-neli kontserti. Mul õnnestus kõigi teiste seas kuulda tõelise korüfee Thomas Trotteri mängu 11. juunil Mederi saalis. Trotter on Birminghami linnaorganist, kes on interpreedina ka laiemalt tuntud ja üles astunud mainekates kontserdimajades (Londoni Royal Albert Hall, Viini Kontzerthaus jt). Ta olevat varemgi oma kontserdiga avanud nii uusi kui ka restaureeritud oreleid, kuid Inglise orelil Henry Jones & Sons mängis ta väljaspool kodumaad siiski esmakordselt: Jonesi pillid pidavat olema Inglismaal väga levinud, kuid sattuvat harva välismaale.
Juba esimestest minutitest peale muutus saali atmosfäär intiimseks ja sõbralikuks. Inglise elegantsiga tutvustas Trotter palade vahel iseend ja pisut ka Suurbritannia muusikaelu ning andis ka kuulamissoovitusi, kuidas märgata helindites korduvaid motiive või mõtestada teoste ülesehitust ja arengut. Kontsert – kavas Mozart, Mendelssohn, Schumann ja C. P. E. Bach ning inglise muusikast  Elgari ja Besti helitööd – oli pealkirjastatud „Mees nagu orkester” ja seda õigustatult. Tegu oli emotsioonide orkestriga melanhooliast kuni vulgaarse lõbususeni, kuid seejuures jäädi ikka kuidagi mõtlikuks ja pidulikuks. Oli lausa silmaga näha, kuidas muusika kuulajateni jõudis ja neid puudutas. Seda mainis ka Trotter pärast etteastet, tuues vestluses esile publiku tähelepanelikkuse.
Palusin tal ka iseloomustada Mederi saali orelit. Iga orel on tema sõnul unikaalne, mistõttu tahab Trotter jõuda esinemispaika päev varem, et instrumendiga kohaneda: „Ettevalmistus sõltub alati pilli suurusest. Tahan harjutada ja pilli omadustega tutvuda, et tunda end kontserdi ajaks koduselt. Siinne orel on küllalt väike, nii et polnud vaja pikalt kohaneda”. Paistis, et muusik jäi oreliga rahule, nentides vaid, et kuna pill on alles kohale jõudnud, vajab see veel orelitehniku kätt ja aklimatiseerumisaega.
Trotter selgitas, et viktoriaanliku Inglismaa suuremates tööstuslinnades tehti XIX sajandi teisel poolel töölistele meelelahutusprogramme kohalikus kirikus. Ka tema enda organistikarjäär algas Birminghami kirikus, kus saadakse siiamaani kaks korda kuus kokku meeleolukaks oreliõhtuks. Loodame siis meiegi, et sellised suurte esinejatega väikesed festivalid aitavad kummutada eestlaste (eel)arvamust ning toovad oreli­muusika südamele lähemale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming