Tõeline alternatiiv Järvamaa looduses

EDMUND HÕBE

Kukemuru Ambient 4.–6. VIII Järvamaal.

Tom Green alias Another Fine Day elektrikalimba ja live-elektroonikaga teadlikku kuulajaskonda hüpnotiseerimas.

Tom Green alias Another Fine Day elektrikalimba ja live-elektroonikaga teadlikku kuulajaskonda hüpnotiseerimas.

Edmund Hõbe

Muusik Kaido Kirikmäe ja disainer Sander Meentalo korraldavad juba 2013. aastast Lõuna-Järvamaal ambient­­- kultuurile pühendatud festivali Kuke­muru Ambient. Türi vallas toimuva festivali algne asukoht oli Kukemuru talu, ent eelmisel aastal kolis festival Pähklimäele. Seni on elektroonilisele muusikale relevantsetest nimedest festivalil üles astunud Biosphere, Ultramarine ja Cabaret Voltaire’i asutajaliige Chris Watson.

Juba saabudes on tunda, et võrreldes paljude konkurentidega üle Eesti on Kukemuru Ambient teistmoodi festival. Paljud väikelinnade ja maakohtade festivalid pretendeerivad looduslähedusele, aga Kukemuru Ambient pakub külastajale üsna erilist „sõida maale“ tunnet. Autode parkimisala taga laiub põld, kontserdipaigana kasutatakse vana küüni­hoonet, teisel pool jõge asub maamaja, mis festivali elektriga varustab, ja pimedal ajal võib näha helimeest pealambiga toimetamas.

Isegi kilesaun on kokku klopsitud spetsiaalselt festivali ajaks, rääkimata kolme sambaga püstkodadest, millele tõmmatud valgetel katetel saab õhtul näha prožektorivalgust. See on heas mõttes põlve otsas korraldatud festival, millel näiteks võrreldes Intsikurmu festivaliga on kindlasti ka väiksem eelarve. Ja kui mõni laiemale publikule suunatud festival esindab nii mõneski mõttes alternatiivmuusika peavoolustumist*, siis Kukemuru Ambient ongi õige alternatiivne alternatiiv, mis moepärasuse asemel lähtub tegutsemisideoloogiast. Kellasid ja vilesid asendavad leidlikud lahendused ning ülehaibitud esinejaid andekad tegijad, kelle võimetesse korraldajad usuvad.

Kirikmäe ja Meentalo tegutsemisideoloogia võtab kokku loosung „Rohkem helisid, vähem muusikat“. Avangardis laiemalt ja spetsiifilisemalt elektroonilises muusikas on aastakümneid püütud heliderohke lähenemisega muusika tähendust laiendada. Nendest tendentsidest on ülevaatlikult kirjutanud näiteks David Toop oma raamatus „Ocean of Sound“ („Heliookean“).

Vähem muusikat võib tähendada vähem tavapärase muusika indikaatoreid nagu salmid, refräänid ja soolod. Mõnikord puudub ka vokaal või kasutatakse seda instrumendilähedaselt. Amorfsemaks on muutunud isegi rütmi ja harmoonia käsitlemine. Droon ehk burdoon kui pidev noot (ja aeg-ajalt võis festivalialal lendamas näha ka väikest drooni kui masinat) on ootuspärasem kui akordijärgnevused. Kontserdil võib lugude ja nende pauside asemel oodata ka ühtlaselt voogavaid helimaastikke. Eri variatsioonidega esines „vähem muusikat“ ka Kukemuru festivalil.

Kõige tavapärasem vahend helide tekitamiseks on ambient-elektroonikas muidugi arvuti. Esinejate puhul tekkis paratamatult võrdlusmoment: kas ja mil määral näeb laval sülearvutit. Festivali alustanud Woldemare ainult seda kasutaski. Sama kehtis ka nüüd Aivar Tõnso sooloprojektiks moondunud legendaarse Hüpnosauruse puhul, kuid Tõnso helimaastikud olid kindlasti andekamalt komponeeritud. KY arsenalis oli lisaks arvutile ka süntesaator ning vokalist kasutas efekti- ja looperi-plokki. Kuigi muusikaliselt liikusid nad pigem klubidžässilikule territooriumile, eksisteerisid lugude sissejuhatustes ja vokaaliefektide kasutuses lisanüansid.

Richard Thompson Inglismaalt oli oma projektiga Lost Harbours kavas esimene kitarrist ning sarnaselt edaspidi festivalil esinenud kitarristidega oli ta intelligentne ja nüansirikas. Ühel hetkel tuli Thompsonil arvutist pikk drooniv akord, mille peale ta laulis pikalt inglise folgi stiilis. Venezuela ja Põhja-Ameerika päritolu Dogon oli stiililiselt laiali­valguvam, maailmamuusika mõjutused vaheldusid klaveri-ambienti ja sirgjoonelisema pop-IDM lähenemisega. Erikülalisena oli duoga liitunud kitarrist Robert Jürjendal, kes päris maitsekalt duo laptop-troonikat täiendas.

Lau Nau Soomest oli kavas esimene arvutivaba artist, kes vaheldumisi saatis end elektrikitarril ning luupis oma pisikest süntesaatorit ja vokaali. Lau Nau lähenemine ambient-folgile on märkimisväärne, kuigi helikvaliteet vedas teda seekord veidi alt. Itaalia kitarrist Paulo Monti alias The Star Pillow võlus kitarrist välja üsna värvika helispektri, samas süntesaatoritega mänginud soomlane Wojaz oli ehk kõige droonivam, kompromissitum ja hilisemal kellaajal ka kõige väsitavam esineja.

Teisel festivalipäeval mängisid festivalikülastajad pingpongi, käisid saunas ja mõni julgem suples jões. Kella viieks oli ilm päris ilus ja nii sai Valdur Mikita hakata pidama loengut sünesteesia teemal. Ekke andis tavapärasemast improvisatsioonilisema ja droonivama kontserdi. Kindla rütmistruktuuriga lugu tuli alles pool tundi pärast algust, aga analoogsüntesaatorite häälestamine nõuab oma aja. Ehk sobivadki analoogelektroonikale iseloomulikud häälestusprobleemid ambient-muusikale paremini kui kokkujooksvad sülearvutid (kokku ei jooksnud festivalil ühtegi). Arvutid olid taas laval Stereo Hypnosise etteasteks ja nende loomingul oli elektrikitarri kasutamise tõttu ka teatud indie-trooniline varjund.

Vaiko Epliku elektroonilist kontserti varjutas kõige tihedam müstikaloor: milliste vahenditega mees küll lavale tuleb. Õige vastus: tal olid kaasas elektrikannel, vändagrammofon (toodetud Türil esimese vabariigi ajal!) ja hunnik plokke. Tulemus oli lõbus kombinatsioon performance’ist, absurdismist, nõukogude nostalgiast plunderfoonilises võtmes (st varasematest salvestustest said uued lood) ja üpriski lo-fi helipildist. Kui Eplik paneb pähe oma avangardistimütsi (nagu legendaarsetelt Eliidi improkontsertidelt näha on olnud), ilmub ta suule alati teatud irooniline irve, ja sama võis märgata ka Kukemurul.

Teine tavatum esineja oli festivali lõpetanud Forgotten Sunrise Syndrone, kes esitas oma industriaalmuusikat mõneti helimaastikulisemas võtmes. Terve kava oli üles ehitatud etendusena. Etteaste algas sahiseva grammofoniga ja jätkus teatud strateegilistel hetkedel pillide käest kätte liikumisega. Lisaks bändi muule helilisele trikipagasile torkas kõrva teatraalselt manav vokaaliesitus (märkimisväärne oli vokaaliefektide stereos kõlamine). Lõpetati taas sahiseva grammofoniga.

Kukemuru Ambient on alati kutsunud legendaarseid esinejaid. Seekord astus üles Tom Green (sooloartistina tuntud kui Another Fine Day), kel oli kaasas laiamõõtmeline elektroakustiline kalimba, looper ja muu live-elektroonika ning tema tarvis oli küüni toimetatud ka klaver. Green olnuks kindlasti rahul ka digitaalse klaveriga, aga korraldajad organiseerisid muusikule akustilise pianiino. Ta alustas kontserti hariliku kalimbaga ja demonstreeris oma laitmatut mängutehnikat. Suurema ja elektrilise klahvpilli peal esitas ta hüpnootilisi ning kristalseid helisid, aeg-ajalt klaveriga helipilti varieerides. Kava lõpus kutsus Green lavale Ameerika külalisklarnetisti ja koos tehti publiku meeleheaks köitev akustiline duett.

Tom Green oli publikuga, kes pigem kuulas ja istus saalis vaikselt (selmet muusikat jutuvadaga üle uputada, nagu pahatihti kontsertpidudel tavaks) väga rahul. Sedasorti viisakas käitumine iseloomustas Kukemuru festivali teadlikku kuulajaskonda pidevalt. Siin peitub veel üks põhjus pidada ambient-festivali tõeliseks alternatiiviks liiga tihti ära lörtsitud alternatiivi tähendusele. Kaido Kirikmäe ja Sander Meentalo väärivad selle eest austust, et nad endist viisi usaldusväärselt oma rida ajavad.

* Mart Niineste, Alternatiiv ühtib peavooluga. – Sirp, 23. X 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar