TMW –Süvamuusikast popnaivismini ja pärimusmuusikast metal’ini

Marje Ingel

VIII Tallinna muusikanädal 28. III – 3. IV: kontserdid 52 laval, ligi 35 000 kuulajat.

Gabriel Prokofiev, Kristjan Järvi ja DJ Switch pärast TMW õnnestunud avakontserti.

Gabriel Prokofiev, Kristjan Järvi ja DJ Switch pärast TMW õnnestunud avakontserti.

Aron Urb

Suundusin tänavusele Tallinna muusika­nädalale (TMW) üsna ettevalmistamatult, sest olin kuulanud vaid käputäie helinäiteid. Muusika puhul ei paku elamust siiski üksnes (enne) tuvastatud kõrge kunstiline tase ja vastavus igaühe maitse-eelistustele, vaid ka meeldiv üllatusmoment. Positiivne ahhaa-elamus ongi muusikatööstuses see faktor, mille tõttu ei saa tulevasi hitte ja trende täiseduga ennustada – nii väitis TWM konverentsil laulude ümber toimuvat äri selgitades Ben Malén.

Vähemalt sel korral kinnitas minu kogemus tema öeldut. Niisiis tabas mu üsna kobamisi seadistatud muusikaradar laia stiilispektrit süvamuusikast popnaivismini ja pärimusmuusikast metal’ini. Mitmel juhul võimendas muusikaelamust teatav kultuurišokk, mille mõju kestab siiani. Toon siinkohal esile eredama mulje jätnud kontserdid.

Võimsaima elamuse pakkus muusikafestivali ametliku avapeo esimene kontsert neljapäeval (31. III), kus kandev roll oli Klaaspärlimäng Sinfoniettal Kristjan Järvi juhatusel ja DJ Switchil. Esmalt kanti ette Peeter Vähi „Meenutusi noorpõlvest“ („Reminiscences of youth“), kus soleerisid norra viiuldaja Mari Samuelsen ja tšellist Håkan Samuel­sen. See oli kaunis ja hingestatud teos hingestatud esituses, kuid kuuldu mattus peagi järgmise elamuse alla.

Kuulsa vene helilooja Sergei Prokof­jevi lapselapse Gabriel Prokofievi loomingu esitamiseks võttis orkestri kõrval laval koha sisse DJ Switch ja algas äärmiselt põnev eksperimentaalteos. Sümbiootilise koostöö käigus kõlasid tüüpilised DJ-võtted nagu scratch’imine ja murtud rütmidega mängimine, sekka klassikalist sümfoonilist muusikat orkestrilt. Vahelduseks samplis DJ orkestri passaaže ja žongleeris nendega omatahtsi, samal ajal kui orkestrandid puhkasid, pill rüpes. Kõigele lisaks vigurdasid orkestrandid helilooja juhiste kohaselt, haigutades keset teose esitust ja lobisedes omavahel, kuni kuri dirigent lõi korra majja. Kõik see oli imeosavalt kokku punutud üheks loogiliseks tervikuks, nii et ei tekkinud hetkekski liigse eklektilisuse ega pretensioonika efektidega ülekuhjatuse muljet. TMW kataloogist sain teada, et Gabriel Prokofiev on ka ise DJ ja produtsent. Küllap ongi kahe pealtnäha vastandliku kõlamaailma orgaaniliseks kokkusulatamiseks vaja mõlemat põhjalikult tunda. Suurt rõõmu pakkus ka Prokofievi teosele järgnenud ühisimprovisatsioon, mida alustas DJ Switch. Seejärel kaasas Kristjan Järvi orkestri, jagades pillirühmadele käigupealt juhiseid.

Esimene kultuurišokk saadud, tõttasin Kultuurikatlast vanalinna järgmise järele. Kloostri Aidas põimis Hartyga õnnestunult hard rock’i iidse tuva kurgulaulu ja ülemhelilaulu traditsiooniga, kuulda oli ka kahekeelset igil’it (nn hobusepea-viiulit). Silm nägi laval ka saksofoni, kuid kõlapildis oli see peaaegu kuuldamatuks vaigistatud. Tagasi Kultuurikatlas, hardusin Nils Gröndahli viiulimängu kuulates. Luuperit kasutavaid viiuldajaid on küll juba üksjagu kuuldud, aga õnneks on igaühel oma ideed ja kõlamaailm.

Reedesele (1. IV) muusikaõhtule andis meeleoluka avalöögi president Toomas Hendrik Ilvese DJ-sett Teatris NO99. Mõistagi mängis ta muusikat oma hiljuti avaldatud kogumikplaadilt „Teenage wasteland“ ehk „Teismelise ahermaa“, juhatades iga pala sisse asjatundliku kommentaariga. Peamiselt konverentsi delegaatidest koosnev rahvus­vaheline publik võis kohapeal osta CD ja presidendi tihedast ajakavast näpistati viis minutit autogrammide jagamiseks (plaadimüügist saadud tulu annetatakse haigete laste raviks).

Õhtu jätkuks sobivat kontserdipaika valides otsustasin vanalinna ja Mustpeade maja kasuks. Paraku ei näinud ma sealse kava esimesi artiste, keldrisaali jõudsin ansambli Eeter esinemise ajaks. Kahtlen, kas grupi inspiratsiooniallikaks on õuhka, kuid mingit Lõuna-Eesti vaimu võis ehk Eetri loomingus tajuda. Omapärasel ja kartmatul moel kombineerisid nad regilaulu, elektroonilist müra ja klaverimängu, sulatades need kusagil poolel teel kokku haldjalike helipilvedega. Sellel Eesti kooslusel, tasub silma peal hoida.

Järgmisena keldrisaalis üles astunud Iraani ansambel Barfak oli samuti kultuurišokk: mängiti omalaadset progressiivroki ja ambient-elektroonika sulamit. Sealtkandi ansamblilt oleksin pigem oodanud maailmamuusikat, aga pakuti hoopis kummaliselt äraoleva kõlaga loomingut, mille nukrusse sekkusid kontrastselt tehnitsistlikud trummi- ja sündisaundid, luues võõritusefekti. Instrumentaalpaladesse ajuti sisenev kõrge naishääl andis muusi­kale ebamaise kõla.

Tolle õhtu viimaseks elamuseks jäi vene bänd Theodor Bastard, kelle populaarsusest andis tunnistust seegi, et pidin piirduma ainult ansambli kuulamisega kõrvalruumist – neid näha polnud tiheda rahvasumma tõttu võimalik. Kuuldu jättis ansamblist erinevate muusikaliste mõjutuste sulatusahju mulje, sama kinnitas tutvustus festivali kataloogis: elektroonilised ja eri maade rahvapillid (sh didgeridoo, gusli ja mitmed löökpillid) kohtuvad Balkani ja vene pärimusmuusika ning idamaiste traditsioonidega, kõige üle hõljumas Jana Veva lauluhääl.

Maailmamuusika lainele sattusin ka laupäeval (2. IV), sedapuhku Linnateatri Põrgulaval, kus kuulsin Süüria ansambli Orwa Saleh virtuoosset esinemist, Iisraeli ansamblit Fula Express, kes mängis kaasakiskuvat Aafrika muusikat, ning nende järel mitte vähem päikseliselt mõjunud Poola punti Chłopcy Kontra Basia, kelle sujuvalt voolavat jazzilikku groove’i elavdas temperamentne lauljatar Basia.

Esimese kontserdina külastasin laupäeval vene ansambli Gromyka etteastet kultuuriklubis Kelm. Pundi nimes kajasid vastu kunagise Nõukogude Liidu välisministri Gromõko nimi ja venekeelne sõna „gromko“ (ehk „valjusti“). Nõukogudeaegsete tribüünikõnede vääriliselt korrutas ansambli solist lauludes lihtsaid sõnumeid, mis keevitati kuulajate meeltesse garaažiroki, sündipopi ja nõukogude estraadi seguga. Gromyka liikmed ise nimetavad seda kummalist kompotti psühhedeelseks tvistiks. Virtuoossuse asemel võlusid need pseudonõukogude muusikud publikut retrolike ülikondade ja brežnevlikult paksude maalitud kulmudega, vene keele oskajatele pakkusid lusti ka jaburad ja pseudopaatoslikud tekstid. Kogu sõnalis-muusikalis-visuaalne sotsnaivism pakkus vähemalt nõukogude aega mäletavatele kuulajatele nihestatud äratundmisrõõmu ja tegi nalja. Kokkuvõttes jäi Gromyka etteaste meelde eredamalt kui nii mõnigi TMW-l kuuldud tehniliselt võimekam bänd. See oli ehe näide rõõmsa üllatuse osakaalu olulisusest elamuse tekkimisel.

TMW muusikaprogrammist võinuks kahtlemata leida veel palju põnevat. Loodetavasti need, kes käisid teistes kontserdipaikades, leidsidki. Minust jäi kuulmata enamik Taani artiste, kes olid just seekord TMW fookuses, samuti ei jõudnud ma World Clinicu showcase’ile, Viljandi pärimusmuusika festivali esitlusele ega Erinevate Tubade Kluppi. Mõndagi vahvat oleks kindlasti leidnud Sõpruse kinos esinenud bändide hulgast, uudistada oleksin tahtnud ka MIMStuudio Noise’i esitlust. Teadlikult jätsin minemata „Jazzkaare“ ja Eesti jazziliidu showcase’ile, sest olen enamikku seal tutvustatud artistidest kuulnud ning võin nende headuses kindlana kas või oma pea panti panna. Kripeldama jääb see, et ei jõudnud Rotermanni soolalattu klassikalise muusika esitlusele. Väga oleksin tahtnud näha ka minu seisukohalt valel ajal (s.t vastu tööpäeva) tehtud klassikalise muusika reivi veendumaks, kas teist korda korraldatud üritusel võttis publik omaks idee, et ka klassikalisele muusikale võib ennastunustavalt kaasa tantsida. Muusika jääb ju alati muusikaks, olenemata selle loomise vahenditest, ning kui muusika meid liigutab (nii otseses kui ka kaudses tähenduses), milleks siis seda varjata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar