Tallinn Music Week ja „Hea uus heli”

Tauno Maarpuu

Pärast TMW lõppu tulnud pressiteate kohaselt esines ligi kahekümnel erinäolisel kontserdil üle 100 muusikalise kollektiivi, keda käis kolmel õhtul uudistamas ligi 6000 muusikasõpra ning 107 talendijahile saabunud välisdelegaati 17 riigist. Lisaks korraldati seminare-vestlusringe muusikatööstusega haakuvatel teemadel. TMW-laadseid üritusi on harjutud nimetatama showcase-festivaliks, s.t paljude lavadega ja tihti ka mitme klubi vahel hajutatud festivali,  mille eesmärk on esitleda kohalekutsutud muusikatööstuse professionaalidele korraldajamaa muusika võimalikult laia spektrit. Seega on TMW varjamatu siht luua Eesti ansamblitele paremaid eeldusi oma muusika levitamiseks, eduks ja miks mitte ka läbilöögiks piiri taga. Kuigi ühtki artisti otse lavalt tuurile või plaadilepingut sõlmima ei kutsutud, on ehk olulisemgi see, et Eesti näitas end taas mitmekesise ja elujõulise muusikamaana, kus tegutseb  hulk ansambleid ja muusikuid kes ei jää tasemelt alla nn suure maailma analoogidele. Alahinnata ei tasu ka välismaiste otsustajate ja Eesti artistide vahetuid kontakte, milleks lõid häid võimalusi informaalne kontserdiõhkkond ja rohked seminarid.

Paljudele ahvatlustele vaatamata otsustasin keskenduda ainult ühele showcase’ile, mida pakkus laupäeval Von Krahli teatris ja baaris festival „Hea uus heli” (HUH) ning mis köitis  oma eklektilise ja mahuka programmiga. HUH on 2000ndate algusest aastani 2008 toimunud iga-aastane alternatiiv-, klubi- ja süvamuusika piire kompav festival. Selle korraldaja Aivar Tõnso on sama nime all teinud ka edaspidi väiksemaid, nii välis- kui kohalike artistidega kontserte ja pidusid. Von Krahli kahel laval (suuremal laval teatrisaalis ja väiksemal baaris) astus õhtu ja öö jooksul üles 12 ansamblit, mis esindasid laia  stiilivahemikku nüüdismuusikast kuni indierock’i ja elektroonilise tantsumuusikani. Õhtut alustas Weekend Guitar Trio, juba aastast 1993 tegutsev Tallinna ansambel koosseisus Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo. Kuigi elektroonikat, kitarride kokku- ja „lahkumängu” sisaldav ning osaliselt improviseeritud seisundimuusika sobis ideaalselt õhtut alustama, jäi helipilt liiga staatiliseks ja seisukohtadega saalis kippus tähelepanu hajuma,  mistõttu mängutehniliselt kõrgetasemeline ja end omas vallas tõestanud trio ei toiminud oma võimete vääriliselt. Näis, et vajakajäämisi oli ka helikvaliteedis. Baarilava programmi avas Opium Flirt Tartust koos uue liikme Andres Lõoga, kes on varem mänginud ansamblis Luarvik Luarvik, aga tegutseb nüüd peamiselt sooloartistina. Lisaks Lõole (vokaal, trummid) olid laval bändi tuumik Ervin Trofimov (elektrikitarr, elektroonika)  ja Erki Hõbe (klarnet, klahvpillid, arvuti). Aastast 2005 mitmesugust instrumentaalmuusikat teinud bänd oli taas läbi teinud suunamuutuse ja esitas TMW-l oma uut, tantsulisemat ja popilikumat kava, kus kandev roll lisaks rütmikale ka vokaalil. Kohati ekstaatilisi tuure võtnud värskelt kõlanud lood töötasid hästi ka tänu Lõo efektsele lavakujule, mis meenutas oma teatraalsete maneeridega noort Bowie’t.

Teatris jätkas seni Muschraumi nime all  elektroonilist kuulamismuusikat plaadistanud Sander Saarmets, kes oli kokku pannud omanimelise seksteti. Saarmets, kes on varem kasutanud oma loomingus viiulit, mängis seekord eksootilist keelpilli erhu’t (kahe keelega hiina viiul). Progeroki elementidega, unelev ja kammerlik muusika meenutas kohati Taavi Laatsiti Galaklan Gruppi ning Saarmetsa ja Laatsiti ilmse ühise eeskuju Sven Grünbergi filmimuusikat, kuid mõjus vahel veidi kuivalt  ja kammitsetult. Võimalik, et loomuliku bändivibe’i tekkimist segasid muusikutele abiks olnud noodilehed, ka võinuks sama koosseis istekohtadega ja intiimsemas õhkkonnas vahetumalt mõjuda. Baaris astus lavale Sequoia, populaarse psych-disco-bändi Stella liikmete Lotte ja Kati uus väljund, mis on juba tekitanud rohkelt vastakaid arvamusi. Kunstipärase videotaustaga duo doseeris julgelt üle otsekohese reivimuusikaga  ning üllatas ühe kauni popballaadi ja ühe stiilse reggae’ga. Peaosas nagu Stellaski Lotte Jürjendali mõjuv lavakuju ja kordumatu häälekasutus. Õhtu esimene „Eesti laulu” finalist Iiris mõjus lubava ja omanäolise poptähekesena, meenutades häälelt ja lavaolekult võrdselt nii Björki kui Kerlit. Kasuks tuli ka tugev saateansambel, milleta lauljatari kohati ülepakutud plikalikkus võinuks häirima hakata. 

TMW-l uut plaati esitlenud stiilideülene Kreatiivmootor eesotsas karismaatilise vokalisti Roomet Jakapiga toimis nende kodukootud dada-minevikku arvestades üllatavalt professionaalselt. Pärast debüütplaati 2007. aastal bändi võetud kogenud muusikud koos varasema tuumikuga panid rahvast tulvil baari entusiastlikult kaasa elama. Eesti-vene indie-rock-bänd Junk Riot kõlas äärmiselt kvaliteetselt ja võiks edukalt konkureerida  analoogilist britilikku rock’i tegevate piiritaguste ametivendadega. Lihtsatele ja raiuvatele lugudele lisasid põnevust ebastandardsed kitarriefektid ning laulja isikupärane hääletämber, mis võib sõltuvalt kuulajast kas vaimustada või ärritada. „Eesti laulu” üllatusvõitja Malcolm Lincoln (Robin Juhkental ja Madis Kubu) kehtestas ennast väljapeetud ja hullumeelse lavashow’ga. Ramboks ja Karate Kidiks riietunud  muusikute rollitruult klišeelikud poosid andsid Juhkentali headele lauljavõimetele ja tugevatele lugudele rohkelt lisapunkte. Näis ka, et ootamatu edu ei ole hävitanud noore artisti eneseirooniat: eurolugu „Siren” kanti ette otsekui vabandades. Järgnes kaks välisansamblit. Leedukate Fusedmarc mängis 1990ndate briti triphoppi meenutavat muusikat, mis nende esituses kahjuks vähe veenis. Soomlaste Jesse kruvis  ootusi uhke süntesaatoripargiga, kuid kasutas kalleid pille võrdlemisi sisutühja retroiroonilise sündipopi tegemiseks. Vähesel määral korvas seda meeste aktiivne lavahoiak ja absurdihuumorist kantud videopilt. Pika õhtu lõpetas kaks kohalikku elektroonilise muusika kooslust: Algorütmid ja Fuck Yuo I Am A Robot (FYIAR ). Esimese akti tõsisema elektroonika ja techno-muusika segu kõlas küll läbimõeldult ja kvaliteetselt, kuid näis, et see  nõudis publikult juba kogetud elamuste järel liigset süvenemist. FYIAR see-eest oli ideaalne peolõpubänd, mängides osaliselt arvutist ja osaliselt live’is energilist ja stiilipuhast electro’t – robotlikku ja kiiret tantsumuusikat, mis täitis baaripõranda hiliste pidulistega.