Täiendus Eesti plaatide kullafondi

IGOR GAR?NEK

3CD sarjast ?Eesti kullafond?. Alo Mattiisen, 50 parimat laulu.© Hitivabrik 2004

Alo Mattiiseni (1961 ? 1996) 43. sünniaastapäeval 22. IV esitleti Ku-Ku klubis tema kolmeplaadilist kogumikku, kus peal Alo parimad lood. Nende seas ?Ei ole üksi ükski maa?, ?Eestlane olen ja eestlaseks jään?, ?Kaunimad laulud?, aga ka tema loomingu varasem ja vähem tuntud pool nagu Sonaat t?ellole ja klaverile. Esitlusel toimus ka väike kontsert, kus astusid üles mitmed tema endised koostööpartnerid (Ivo Linna, Antti Kammiste, Henry Laks).

Hoides käes seda kolmikplaati ning silmitsedes 50 loo nimistut, tabasin end mõttelt, et Alot portreteerida, st. tema muusikast kirjutada pole sugugi lihtne. Tõsi, ?Viis ärkamisaegset laulu? on tuttavad küllap igale eestlasele, kuid tema loomingus on ka varjatumaid allhoovusi (näiteks elektronmuusika), mida laiem publik ei pruugi teadagi. Siiski läbib pea kogu tema loomingut see, et ta sünteesib heliloojana nn. kõrget ja madalat stiili: oratoriaalne ?anr ristub tal rockmuusikaga (risotooriumis ?Roheline muna?), instrumentaalkontsert lavalise show?ga (Kirjutusmasina kontserdis in D) ning aateline rahvalik laul poprütmidega (?Viis ärkamisaja laulu?). Kõige selle vundamendiks on Alo ere kujundlik mõtlemine ning haruldane meloodia-anne.

Esimesel plaadil kõlavad Alo kõige tuntumad laulud, nendest on praegusel üle Euroopa Liidu lävepaku astumise ajal lool ?Isamaa ilu hoieldes? (Ivo Linna, segakoor Noorus, ansambel In Spe) hoopis teistmoodi hoiatav tähendusväli kui Laulva revolutsiooni ajal 16 aastat tagasi ? ?kui sina usud hundi juttu??. Nojah, eks huntideks võivad muutuda nüüd teised institutsioonid.

Omaette roll on sel plaadil aga Henry Laksi lauldud lugudel; tema esitusmaneeris kostub sirgjoonelist rahvalikkust (?Hakake, mehed, minema?) ning ka loitsulist alget (?Kuula, kivid kõnelevad?). Tema lauldud on ka kaks säravat pärli: progerocki ja rahvalaulu sünteesiv ?Mede laul? (ka Kiigelaulukuuik ja In Spe) ning ?Korraga!?. Viimase on salvestanud Laks ja Mattiisen kahekesi, ent loo süntesaatoriorkestratsioon tundub siin olevat isegi võimsam kui seaded In Spele. Ning muljet avaldab ka Henry Laksi teksti ja kogu esituse kompromissitu sõnum: ?Korralageduste koormat pole isu vedada? enda korda ise kaitstes tuleb veel kord oma kord, paljast vett ja leiba maitsta saab siis sulipoiste hord.?

Kõnealused lood on pärit aastatest 1988/89, üheksakümnendatel Alo Mattiiseni stiil pisut muutub ning lugude sõnum samuti ? iseseisvus on ju taastatud. Aastast 1995 pärineb Alo üks meisterlikumaid tekstikasutuse eksperimente, kus kompositsioonis ?Eestile on kombeks? on vaheldumisi kokku monteeritud fraasid tuntud poliitikute (eesotsas president Lennart Mere ja peaminister Mart Laariga) sõnavõttudest ning Kadi-Signe Selde ja Reet Kromeli lauluviis ?Eestile on kombeks üks president korraga?, mida kordab kiretu häälega ka härra president ise. Julge ja meeldejäävalt ere teostus mitte poliitilises, vaid pigem kunstilises ja ka helire?ii mõttes.

Kogumiku teisel plaadil kõlavad valdavalt laulud, mis valminud 1990. aastail ning on salvestatud vägagi erinevate koosseisudega. Enamus on neist lüürilise põhitooniga lood nagu ?Looja naeratuse saatel?, kus lauljate seas torkavad silma nimed nagu Ivo Linna, Silvi Vrait, Jaak Joala, Tatjana Izotova ning Janika Sillamaa. Samuti kauni meloodiajoonisega ?Hää on? (vokaal Riho Sibul). Lüüriliste lugude seas eristub teistest oma ballaadilikkusega ?Koraal? ning seda tänu Sven Grünbergi tundlikule vokaalile, millele alles avaras kulminatsioonis lisandub Kiigelaulukuuik.

Pärast seda mõjub päris ootamatult Erkki-Sven Tüüri lauldud humoorikas ?Ema õpetus?, saatjaks ansambel Jäääär. Kui ei teaks, kes on autor, siis Alo looks seda pidada ehk ei julgekski. Veidi hiljem kõlav ?Emale? (vokaal Antti Kammiste) mõjub aga kui tõeliselt intiimne muusikaline pihtimus, poja südamlik nägemus oma emast. Vägagi päevakajalisena tundub sellel kogumiku teisel plaadil Tõnis Mäe lauldud ?Eestimaa euromehe laul?, kus lustlikult tantsulises refräänis sõnad ?vii mind oh vii, kaugele-kaugele eurotiim, vii mind oh vii, viieteistkümne täheni?.

Kolmandal plaadil kõlavad ainult instrumentaalteosed, nii süntesaatori- kui ansamblimuusika. Viimase kohta täpsustuseks, et Alo esimesed kompositsioonid, mis ta salvestas In Spega aastal 1985. Neist ?Maarjaoru? kaunis meloodiajoonis näib juba ette valmistavat tema hilisemaid laule. Veelgi kirkamalt mõjub aga nagu ajatusse tardunud ?Igavikumeel?, mida siinkirjutaja peab Mattiiseni üheks paremaks helitööks üldse. Seevastu nurgelistes liikumistes progerockilikul ?Murtud käe rondol? ei näi tema hilisema loominguga kuigi palju ühist olevat. Vahest ehk ainult Kirjutusmasina kontserdiga in D, mis näib olevat välja kasvanud analoogsetest sarkastilistest kujunditest. Ning Alo elektronmuusikat on raske rock- popmuusikaga seostada ? selle juured on pigem ambientis ning orkestraalses mõtlemises.

Mõistagi jääb kolmest CDst väheks, et Alo Mattiiseni kogu looming plaadiketastel jäädvustada. Aga ehk jõuab aeg kunagi ka niikaugele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming