Resonabilis, seekord eesti ja iiri muusikaga

Farištamo Susi

Kontsert „reFresh”: Resonabilis koosseisus Iris Oja (hääl), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt) ja Aare Tammesalu (tšello) 10. XII Mustpeade maja keldrisaalis.

Toimumiskoht, kontserdi atmosfäär, kavavalik ja esinejate kostüümid sobisid imehästi kokku. Väike armas ruum punaste katetega laudade ja toolidega, pisike lava, kus imepärastes kostüümides esinejad. Resonabilist mäletangi ainult põnevates kostüümides, mis lisavad kontserdile veel ühe tasandi nautimiseks.

Kuulsime kolme iiri ja kolme eesti helilooja teost, millest suurem osa Eestis esmakordselt ette kanti. Tõnu Kõrvitsa „Viis haikut” sai esiettekande oktoobris 2013 Usedomi muusikafestivalil Saksamaal, Mirjam Tally „Lindude seltsis” tänavu juunis uue muusika festivalil Moldovas ning Eugene Birmani, Jane O’Leary ja John Buckley teosed Resonabilise oktoobrikuisel kontserdireisil Iirimaal. Esitati veel Galina Gri­gorjeva „Quasi niente” (2001), mille seade flöödile ja kandlele pärineb sellest aastast.

Kontserdi kavaleht oleks võinud olla informatiivsem. Seal on ära toodud ainult teoste pealkirjad ja esitajad ning kontserdi kuupäev. Heliloojate puhul, keda üldiselt hästi teatakse ja kelle teoseid tuntakse, polekski asi ehk nii hull. Täiesti värskete teoste ja nüüdisautorite puhul tahaks aga lugeda teoste tagamaid, heliloojate motivatsiooni nende loomisel ja esinejategi kohta. Isegi kui on tegemist tuntud ja teenekate muusikute ja ansambliga, nagu Resonabilis kahtlemata on. Esinejate väikesed teosetutvustused veidi aitasid, aga mõne helitöö kohta ei öelnud ka nemad midagi. Küll aga töötas sel kontserdil teine vaatepunkt – lasta muusikal enda eest ise kõnelda. Muusika haaras kaasa, üllatas, rõõmustas. Aga kusagil kuklas kibeles pidevalt soov guugeldada, eriti iiri heliloojate kohta, samuti oleksin tahtnud lugeda Tõnu Kõrvitsa kasutatud Maria Lee haikude sõnu. Ka kostüümikunstnik Eret Kuuse väärinuks mainimist.

Avalooks valitud Birmani „Ad mortem” üllatas esimesest hetkest, sest äkilisele algusele järgnes kohe pikk paus. Kandvaid vaikusehetki tuli loo jooksul ette veel mitu. Vaatemänguline oli, kuidas Kristi Mühlingu hästi suure harjaga pillikeeltel mängis, samuti lõbustas kogu ansambli sosistamine ja häälitsemine mõnes lõigus. Imeilusti kõlasid veidi renessanslikud harmooniad kontrastiks näiteks ehmatavale kisale. Ansambli imepärane üheshingamine ei väljendunud mitte ainult muusikas, vaid ka nende kehalises liikumises.

John Buckley „Alla Luna” soolokandlele on inspireeritud XIX sajandi itaalia luuletaja Giacomo Leopardi samanimelisest luuletusest, kus räägitakse täiskuu ajal inimest valdavatest tunnetest nagu üksindus, igatsus ja nostalgia. Tegu oli läbikomponeeritud teosega eesti kandlele, veidi impressionistliku varjundiga, virtuoosse ja kauniga, mille Mühling suurepäraselt publikuni kandis. Helilooja olevat võtnud endale aega tutvuda eesti kromaatilise kandlega ja selle võimalustega, mida Mühling talle lahkelt tutvustas. Iirimaal on tugev harfimängu traditsioon – harfilikku mõtlemist ja tajumist kuulsin ka selles teoses.

Grigorjeva „Quasi niente” sobis kandle ja flöödi duole. Ei osanudki ette kujutada, mis originaalkoosseis võis olla, kuni seda EMIKi e-lehelt lugesin. Loo ajal rippus Mühlingu kandle küljes paar metallist pulka, mis tekitasid erinevaid helisid. Imeilus flöödisoolo põnevate kandlevärvide taustal!

Aare Tammesalu märkis huvitava faktina, et oma teose „Birds for Company” soolotšellole oli Tally alguses plaaninud nimetada kui „Reaktor Hallen” – kõrvuti raju pillivõimaluste äärealasid kompav toores jõud, mis paneb hinge kinni, ja ülivibreeriv ilus tšellokõla. Tšellist viis meid justkui ringkäigule läbi imesuure linnupuuri ning ootamatult olime taas puurist väljas ja meid ehmatas läbilõikav vaikus.

Kontserdi lõpetas teine kogu kvartetile kirjutatud lugu – Kõrvitsa „Viis haikut Maria Lee sõnadele”. Meloodilise ilusa tiheda faktuuriga loo, kus rahvalaululikku kordust, esitas Resonabilis südamlikult ja keskendunult. Põnev oli jälgida, kuidas Iris Oja värvis Maria Lee lühikese ja tabava sõnumi eri varjunditesse.

Kontserdil mõtisklesin palju esinejate lavalise oleku üle. Mulle meeldib, kui esineja on kogu oma olemuse ja kehalise väljendusega muusika juures. Sel kontserdil nautisingi ansambli kogu muusikalist kõla-, heli- ja kehakeelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming