Puudutuse kunst

Marju Riisikamp

Eesti Interpreetide Liidu kontsert: Iren Lill (klavessiin), kavas J.-H . D’Anglebert’i, L. ja F. Couperini, J.-P h. Rameau’, T. Kõrvitsa teosed, kaastegev kunstnik Maria-K ristiina Ulas. 26. IV Tallinna Kunstihoones.      Põhiliselt XVII ja XVIII sajandi prantsuse klavessinistideheliloojate loominguga täidetud kontsert toimus Tallinna Kunstihoone väikeses saalis, seintel nüüdiskunst – näitus „Stereoefekt” saksa superstaaridest kunstnikepaar Eva ja Adele taiestega. Mitut saalitäit hõlmav ülevaatenäitus koondab loovisikute tööd ühisnimetaja alla, avab nende isiksuse mitmedki tahud ning samamoodi poleks vale nimetada ka täismõõdulist soolokontserti personaalkontserdiks.  Kunst ja elu, elu ja kunst – nii üks kui teine mõiste on tänapäeval üsna mitmetähenduslik ja omandanud lausa kosmilise dimensiooni. Eneseleidmise teid ja kommunikatsiooni vorme on mustmiljon, ühtedel käib maailmaga suhestumine enese eksponeerimise kaudu soolise identiteedi otsinguil, teistel hoopis varjatumaid kanaleid pidi.

Ümbritseva visuaalse ekspansiivsuse taustal esindas Iren Lille kontsert just viimati  nimetatud suhestumise võimalust. Kaasaja kunst, barokkmuusika, nüüdismuusika klavessiinile – kõik need valdkonnad olid tol õhtul esindatud ja interaktsioonis. Maria-K ristiina Ulase performance seisnes suureformaadilisele paberile maalimises muusikaga sünkroonis. Teame, et loomeprotsess on üks tabamatu fenomen, raskesti lahterdatav ja kergesti sildistatav. Seda põnevam oli olla tunnistajaks nähtamatu heli ja nähtava kunstilise kujundi  üheaegsele sünnile. See oli mänguline katse loomingulisi impulsse kinni püüda ja vaatajate ette tuua, omaenese tunnetuse piire kombata, kuulajates-vaatajates mõtteseoseid tekitada. Iren Lill on ennegi „piire lõhkudes” kasutanud oma musitseerimise juurde visuaalset elementi, rääkimata kaks aastat tagasi algatatud Türi kevadfestivalist, kus põimuvad looduse ja muusika teema. Lille ja Ulase koostöö oli eriti vahetu  François Couperini tsüklis „Les Folies Francaises, ou les Dominos”, mis hõlmas erinevaid karakterpalu koos neid iseloomustava värviga, nagu näiteks Ustavus – sinine, Vaimustus – karmiinpunane, Neitsilikkus – nähtamatu värv, Pühendumus – linavärvi hall, Meeleheide – must.

Miniatuuridele vastavalt ilmusid Ulase pintsli alt värvilaigud, sealhulgas puhta pintsliga paberile kantud nähtamatu värv. Lisaks vaieldamatule muusikalisele professionaalsusele  õhkus Iren Lille mängust veel erilist üldinimlikku hoolivust, mis on vaid osa tema isikupärast. XVII sajandi helindid kõlasid interpretatsioonis, mida iseloomustas äärmine detaili valitsemine, hetkes olemise oskus, muusikaliste kujundite selgus ja vitaalsus. Kavas olid taktimõõduta prelüüdid (prélude non mesuré), barokiaegse improvisatsioonilisuse näited, kus nooditekstiks on vaid skeem. Lille tõlgendus oli hästi liigendatud ja kõlas väga orgaaniliselt,  andes tunnistust sellest, et mängija teab, mida teeb, s.t on uurinud ja väärtustab ajaloolist esituspraktikat. Sisuliselt on see hoolimine mineviku meistritest ja nende pärandist, mis hakkab ajapikku eri radu pidi lõpuks ka Eestisse jõudma, teatud ringkonna ignorantsuse pikast „õitsengust” hoolimata. Kontserdi vaieldamatu pärl oli esmaesitus, Tõnis Kõrvitsa teos „La folia for harpsichord”. See variatsioonivorm on üles ehitatud juba XVI  sajandist tuntud folia ostinaato bassi teemale ning kannab oma sisult inimese meeletuse ja elu fataalsuse pitserit. Traditsioonilise tantsulisuse ja hulluse süvenemist kujutava rütmilise gradatsiooni asemel õhkus Kõrvitsa teosest pigem ettemääratuse ja siseheitluse tunnet, samas ka kirgastunud olekut, kõrgumist alateadvuse ja ohjeldamatuse kohal, kõike nagu eemalt vaadeldult.

Kõrvits, tundes suurepäraselt klavessiini väljendusvõimalusi, on loonud tervikliku,  hästi jälgitava lopsakalt resoneerivate helikobaratega kompositsiooni, mis kõlas laitmatus esituses, ning olen kindel, et iga klavessinist tahaks tulevikus selle oma repertuaari võtta. Kontserdil oli huvitav jälgida, kuidas haakuvad erinevad kunstivormid, sellised haruldased peenmateeriad nagu helivõnked ja silmaga nähtavad lineaarsed kujundid, muusiku ja kujutava kunstniku mõtteimpulsid. Kuidas visualiseeriks helisid muusik ja kuidas teeb  seda maalija? Kas meie totaalse spetsialiseerumise ajastul on üldse veel võimalik, et kunstisuunad puudutaksid üksteist? Interaktiivsuse eelduseks on muidugi osalejate (ka kuulajate) avatus, vastuvõtuvõime ja tundlikkus, mis on paraku omane vaid väljavalitutele. Lõpetuseks filosoof Martin Heideggeri sõnad teosest „Olemine ja aeg”: „Mõtleja räägib olemist ning poeet nimetab püha”.