Püha Innovatsioon versus Müstiline Autor

Evi Arujärv

Marek Strandberg Maikuus peeti Tallinnas lausa kaks intellektuaalse omandi (IO) probleemistikule pühendatud foorumit: Teenusmajanduse Koja ja Kultuurikoja laia spektriga (tööstusomandist ja patendiõigusest autoriõiguseni) foorum Tallinna ülikoolis (18. ja 19. V) ning Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja Eesti Autorite Ühingu seminar (22. V), teemaks esindusorganisatsioonide ja autoriõiguse (AÕ) roll muutuvas maailmas. Sündmuste taustaks on IO regulatsioonide moraalne vananemine või lünklikkus seoses infotehnoloogia arenguga, vanade ärimudelite kõrbemine ning uute otsing kogu maailmas. Õhus on ideoloogiline vastasseis: ühelt poolt demokraatia, inimõiguste ja innovatsiooni (maakeeli vist siis uuenduse või nagu öeldi eelmise ühiskonnakorra ajal: progressi) loosungite all jõudu koguv vabakasutuse ideoloogia, väljundiks piraadiparteid ja ACTA-vastane liikumine (millega kipub ühilduma ka üldpoliitiline frustratsioon), teiselt poolt netipiraatluse ohjeldamise püüded ja katsed hoida IO tugevamalt kontrolli all. Lahendusi otsitakse Euroopa Liidu institutsioonides ja USAs, IO-reformi kavandab ka Eesti justiitsministeerium: moodustatud on töörühm, mida juhib (esimesel foorumil esinenud ja teist juhtinud) IO-spetsialist Aleksei Kelli (TÜ) ja mille sihiks on luua kaasajastatud reeglistik. Mänguruum ei ole avar: Eesti on seotud u 20 rahvusvahelise lepingu ja kümmekonna ENi määrusega. Põhimõtteliselt pole aga välistatud ka Eesti kui IT-riigi uued algatused. Foorumid olid osalistele võimaluseks end IO-teemaga lähemalt kurssi viia ja ka muresid kurta. Ent juriidika eel käib (ja peabki käima) filosoofia ja ideoloogia – üldisemad tõekspidamised, millest lähtudes seadusi luuakse ja muudetakse. Selle kirjatöö impulsiks ongi diskussioonides (ka meedias) kõlanud baasargumentatsioon, mis puudutab vabakasutuse ideede ja autoriõiguse vastasseisu, eriti kaunite kunstide, sh muusika vallas.

Vabakasutuse argumendid

Diskussiooni radikaalne tiib esindab nn internetipõlvkonda, keda iseloomustab autoriõiguse kriitika ning kunstiloomingu ja muu vaimuvara (kui avaliku tähtsusega info) vabakasutuse idee. Argumendid: 1) kultuuri aluseks on kopeerimine, seega on autor XIX sajandi stiilis müstifikatsioon ja tema õigused vajaksid vähemalt kärpimist, 2) vaimuvara vabakasutus soosib kultuuridemokraatiat ja innovatsiooni, piirangud vähendavad inimeste ligipääsu informatsioonile, pärsivad loovust ja uuenduslikkust, 3) kuna infotehnoloogiline revolutsioon on toimunud, siis tuleks selle võimalused maksimaalselt ära kasutada. Mõtisklen natukene neil teemadel.

Internet on loonud eelkõige piiramatu kopeerimise võimaluse. Ka loovkultuuri algelisematel tasanditel mängib kopeerimine kui printsiip suurt rolli. Personaalsel, „käsitööna” kopeerimisel on suur tähtsus õppimisprotsessis: kasutades teatud maalitehnikat või kirjutades muusikat luteri koraali või 12 tooni tehnikat matkides, õpitakse teatud struktuuride kujundamist. Selline tegevus ei ole passiivne failil klikkimine või mehaaniline kopeerimine, vaid kunstiloomingu protsessi „sisse minek”. Üldiselt aga algab loovus sealt, kus lisaks kopeerimisele tulevad mängu strukturaalselt keerukamad vormid: kombinatoorika, sünteesimine ja intertekstuaalsus – nähtused, mida veel praegugi seostatakse kõrgkultuuri mõistega (kuigi „seisusliku” loomuse tõttu on see omajagu kompromiteeritud).

Veel: keerukam kultuuriline info eeldab alati ka tehniliste erioskuste edasiandmist või tõlgendamist nii looja kui ka vastuvõtja poolt – dialoogilisust, inimeselt inimesele suhet, mõttelist või reaalset Õpetajat. Internetikeskkond võib seda suhet ka rikastada või võimendada, kuid mitte asendada. Lisaks sellele on tehnoloogia uuenduslikus potentsiaalis alati kaasa mänginud teised sotsiaalsed tegurid: selle valdamisoskuse, hariduse ja vaba aja olemasolu. Siit algab avaliku sektori tõhususe ja loovust toetava ühiskondliku õhustiku teema. Sõnaga: kopeerimine pole looming ja inimeseta on tehnoloogia „tühi”.

Autor – progressi pidur

„Mida jõulisem on autoriõigus, seda piiratum on laiemate rahvahulkade juurdepääs kultuuriloomele” (Indrek Ibrus, Sirp 10. II ). Karm otseseos. Mulle tundub, et kultuuriloomingu kättesaadavusest ja kaitsest kõneldes on oluline eristada teost printsiibist või mudelist. Julgen arvata, et tsiviliseeritud riikides on kultuuripärand globaalse meediaruumi ja avalike teenuste (raamatukogud, haridussüsteem, avaõiguslik meedia) vahendusel piisavalt kättesaadav, et selle kaudu oleksid kunstikultuuri mudelid ja printsiibid tunnetatavad ja kättesaadavad – seega lähtepunktiks uute originaalsete kunstiteoste loomisel. Kui infot vahendavate aparaatide küljes ei oleks nuppe, siis võiks probleemiks pidada pigem seda, et me kannatame teatud liiki (populaar)kultuurilise info ülekülluse ehk nähtava, kuuldava ja ka mõttelise müra all.

Võrreldes näiteks patendiõigusega, on autoriõiguse üldpõhimõtted ka üsna piisavalt loovust toetavad just samal põhjusel: selle keskmes on teos ja autor, mitte stiilielemendid või printsiibid. Kõrvalepõikeks, on ka huvitavaid erandeid: vähemalt üks Eesti maalikunstnik on peale nimekuju patenteerinud oma stiili iseloomulikumad tunnused. Hästi ei kujuta ette, et keegi „erastaks” sel viisil mingid muusika stiilielemendid …

Teiselt poolt – ka autorikaitse mehhanismide tugevdamine ei tundu vähemalt süvamuusika (süvakultuuri) puhul põhjendatuna. Ülemäärase kopeerimise stiili tasandil hoiab selles valdkonnas ära keeleline keerukus, kuid veel enam moraalne külg: ka vormiline isikupära on enamasti süvakultuuri looja sisemine sund ja autori väärikuse küsimus. Üldjoontes toimib see süvamuusikas ka hoolimata reformatiivsetest ja kollaažlikest suundumustest. Foorumitel elulisi näiteid kuulates jäi mulje, et kui IO vallas miski tõesti vajab demokratiseerimist, siis on see eelkõige tööstusomandi ja patendiõigus, kus elementaarsete tehnoloogiliste lahendite „lukustamine” (IT, geenitehnoloogia, ravimitööstus) tekitab globaalseid kurioosumeid, pärsib arengut ja inimeste üldist heaolu. Aga see on omaette teema.

Tähendus või tunne?

On aja märk, et tehnoloogia- ja majanduskeskne mõtlemine kipub loovkultuuri tähendust ahendama. „Võib ju üsna julgelt pakkuda, et infoühiskonnas on majanduskasvu peamiseks mootoriks teenusemajandus, ennekõike teadmiste akumulatsiooni võimaldavad infoteenused, mille üheks vormiks on ka „kultuuriteenused,” arvab Indrek Ibrus (Sirp 18. V).

Muidugi võib loovkultuuri ka info mõiste alla paigutada, kuid see ei ole päris täpne, kui eeldada, et informatsioon tähistab vaikimisi eelkõige objektiviseerimispüüdu – teavet, kuidas asjad tegelikult on. Loovkultuur oma metafoorses vormis on aga subjektiivsuse riik, selle sihiks on väljendada maailmas olemise tunnet. Kunstikultuuris leidub ka suur ala, mida valitsevad praktilisemat laadi kujunduslikud ja korrastavad püüdlused, selle sünnis mängib kaasa müügiväärtusest sündivate hüvede veetlus – selle tuumaks on siiski metafüüsilise elutunde väljendus erinevasse materjali „vermitud” metafooride näol ja genereerivaks jõuks pigem mäng, vaistlik tähistamise ja väljendamise iha kui objektiveerimistahe ja pragmaatika.

Kuidas loovkultuuri funktsioone ja žanreid hinnata või tähtsuse järgi ritta panna, see küsimus kipub eranditult ideoloogilist või poliitilist värvingut omandama. Õigustatult, sest kunstide areng on alati olnud seotud tehnoloogia arenguga, viimane omakorda ühiskonnakihi, klassi või põlvkonnaga, kes seda valdab, ning on tehnoloogiahüpped kaasa toonud ka ühiskondlike suhete muutusi. Trükitehnika tõi plahvatusliku ligipääsu kirjasõnale, luues avalikkuse ja ka kultuuripubliku. Infotehnoloogia on taas piire nihutanud, muutnud suuresti loovkultuuri levivõimalusi ja ka loomust. Tänast internetipõlvkonda eraldab nende vanematest tohutu vahemaa ja uus jagatud kogemus. Tehnoloogia ei ole siiski võluvits, mis kaotaks sisulise disproportsiooni ja lõhed kultuurist osasaamisel.

Kaitsealad või turustiihia

Võlusõna, millega euroopalikus kultuuriruumis püütakse ületada kultuuris varitsevaid klassiprivileege (eriti silmas pidades nn kõrgkultuuri ja kaunite kunstide kriitikat), on kultuuridemokraatia – spontaanse, paljuhäälse, rohujuuretasandilt võrsuva kollektiivse loovuse väärtustamine, mille ideaalseks keskkonnaks ja mudeliks peetakse internetti. Paraku toimib viimane eelkõige kui võimas paljundusmasin, mis produtseerib kliki- ja koopiakultuuri, vahendab kommenteeritud ja varieeritud koopiaid ning kollaaže etteantud materjalil. Kõlab paradoksaalselt, kuid mulle tundub, et kuigi kõrgtehnoloogilisel internetil on suur intellektuaalne ja hariduslik potentsiaal, toimib see valdavalt siiski primitiivse teadvuse kanalina. Populaarkultuuriga lahutamatult seotud uut meediat kui loovuse ja vabaduse riiki on kombeks võrrelda kõrgkultuuri kui eriti kanoniseeritud nähtusega. See ei ole eriti veenev, kui mõelda Hollywoodi või popmuusika peale. Kommertsiaalses populaarkultuuris ei ole kinnistunud stiilistandarditel väiksem roll – pigem vastupidi. Stiilikaanoneid ei peaks ka liialt kartma või ründama: selgete tunnuste alusel eristumine on loovkultuuri semiootiline imperatiiv ja ka kultuurilise mitmekesisuse alus. Reaalse kultuuridemokraatia seisukohalt on oluline hoopis see, missuguse osa avalikust areenist hõlmab üks või teine muusikažanr või valdkond.

Kui püüda loovkultuuri, näiteks muusika žanreid siiski kuidagi sisuliselt eristada-hinnata, siis ainsa erapooletu, mittepoliitilise eristusviisina tundub hierarhiline telg elementaarne-kompleksne või detailsemalt: kopeerimine-varieerimine-kombinatoorika-süntees-intertekstuaalsus. Selline evolutsiooniline rida peegeldab ka inimteadvuse ja kultuuri arengut. Paraku, nagu eluslooduses, nii on ka kultuuris elujõulisemad lihtsamad, massiteadvuses vastu kajavad struktuurid ja tähendused. Keerukama koega autorilooming on kaitsetum. Siin on kaks võimalust: kas nõrgemate kaitse ehk kultuuri „kaitsealade” loomine ja säilitamine või nende heitmine turustiihia meelevalda.

Autorite padjaklubi?

Üks autoriõiguste vaidlustamise alus on väide autori kui looja rolli müstifitseeritusest. Mulle tundub, et „süüdi” ei ole siiski autor, vaid loovkultuur kui eriline, maagiliste ja rituaalsete allhoovustega nähtus. Näiteks muusikat on peetud jumaliku või müstilise energia allikaks eri kultuurides ja aegadel – ka siis, kui autor ei seisnud fookuses, vaid oli loovuse energiasambale lähedal seisev nimetu, õnnistatud isik. Kahtlane, kas neid kollektiivses teadvuses peituvaid allhoovusi on võimalik reformidega välja juurida või kas see on üldse vajalik. Ka kaasaegne reklaamitööstus teab seda, kasutades staarikultuse väetamiseks nii vana head geeniuse, pühamehe ja lapsstaari kui ka uuema aja paha poisi või tüdruku kuvandit. Üksikud neist olenditest jõuavad ka majanduslikult müstilistesse kõrgustesse. Üldpilt on siiski teine: on avalik saladus, et näiteks eesti (süva)muusika loojatest elab ainult oma loomingust ära siiski väga väike arv inimesi. Rahakoti sisu on üsna efektiivne demüstifitseerija.

Ometi tundub selles olukorras ohtlik ka vabakasutuse pooldajate idee maksta autorile mingis vormis riiklikku palka, seades tingimuseks loodud teoste üldise, tasuta kättesaadavuse. Sotsiaalne „padi” loob ehk teatava turvatunde, kuid karta on, et „seisuslik” privileeg tekitab pigem passiivsust ja sõltuvust kui süstib inspiratsiooni.

EAÜ seminaril tutvustati ka uut tüüpi, mittekommertsiaalse litsentsikeskuse ideed, mille puhul jäi õhku vastuseta küsimusi: kuidas seda majandada, kuidas ühilduks see traditsioonilise autoriõiguse alusel toimiva rahvusvahelise keskkonnaga, missugune võiks olla autorite motivatsioon sellega ühinemiseks? Seejuures ei ole autoriõiguse rangust leevendavad lahendused välistatud, kui leitakse mingi asjaosalisi ühendav konsensus. Üks põhjendusi võiks olla olukord, kus seaduse või lepingu jäikus satub vastuollu autori sooviga anda oma loomingule suurem levivabadus.

Globaalses plaanis on eeltoodud metafüüsilisel arutlusel muidugi vähe ruumi. IO-reformides on vastamisi erinevaid tehnoloogiaid ja ärimudeleid esindavate suurkorporatsioonide majandushuvid ning euroopalik kodanikuühiskonna, kollektiivse loovuse ja innovatsiooni retoorika. Näiliselt teine teisel pool rindejoont, on nende ühisosaks turukeskne mõtlemine ja sihtmärgiks massiteadvuse ühel või teisel viisil hõivamine. Jääb ainult loota, et selle peamiseks tulemuseks ei saa hulluks läinud koopiamasina pühitsemine loovkultuuri nimetuse all.