Piirideta jazz europotsentristlikus kavas

„Jazzkaar“ pakkus väga eriilmelisi ja kõrgetasemelisi muusikaelamusi. Ka korralduslikust küljest on see festival kahtlemata üks olulisemaid Baltimaadel ja Skandinaavias.

VAHUR LUHTSALU

Pianist Lamberti ülesastumine oli kahtlemata üks intrigeerivamaid juba ainuüksi tema väljanägemise tõttu.

Pianist Lamberti ülesastumine oli kahtlemata üks intrigeerivamaid juba ainuüksi tema väljanägemise tõttu.

Pressifoto

Jazz on sfäär, kuhu jooksevad kokku kõige erinevamad muusikastiilid nagu rahvamuusika, klassika, traditsiooniline jazz-, pop-, räpp-, elektrooniline muusika jne, ning kus piiri, mis on jazz ja mis mitte, võib kohati olla väga keeruline tõmmata. Jazz on kahtlemata tänapäeva muusika ja tõenäoliselt ka kõrgprofessionaalse ettekandekunsti tulevik ajal, mil pole hägustunud mitte ainult eri žanride, vaid isegi kunstiliikide piirid. Muusikategemisse sugeneb üha enam teatrielemente ning tänavusel „Jazzkaarel“ oli mitmeid esinejaid, kes viljelevad sellist lähenemist teadlikult, lisades seeläbi oma ettekandele värskust, originaalsust.

„Jazzkaar“ tõi tänavu kokku väga eriilmelisi muusikuid üle kogu maailma USAst ja Kuubast Venemaani ning Iisraelist Norrani. Rikkalikust ja väga tihedast festivaliprogrammist õnnestus minul kuulata artiste Lambert (Saksamaa), Peedu Kass Momentum (Eesti), Maria Laura Baccarini & Régis Huby (Itaalia-Prantsusmaa), Mark de Clive-Lowe’s Church feat. Tawia (USA-Inglismaa), José James (USA), Jan Lundgren Duo & String Quartet (Rootsi) ja Tamir Grinberg Band (Iisrael). Peatun mõnedel neist lähemalt.

Pianist Lamberti ülesastumine oli kahtlemata üks intrigeerivamaid juba ainuüksi tema väljanägemise tõttu. Ei juhtu ju tihti, kui publiku ette astub Sardiinia pulli nahkses maskis muusik … Festivalile antud intervjuus põhjendas ta maskikandmist muu hulgas nii: „Tundsin tugevat soovi olla laval mitte mina ise, vaid keegi teine. Mul oli vaja distantsi enda ja selle kuti vahel, kes muusikat teeb.“

Lamberti kergelt melanhoolse tonaal­susega teosed ja tema delikaatne, pehmekõlaline pillikäsitsus, millele sekundeerisid samuti maskides lavapartnerid bassklarnetil, flöödil ja tromboonil, viis kuulajad teatavasse paralleel­dimensiooni – muusiku loodud Lamberti intiimsesse, haprasse ja mõneti ka endassesulgunud maailma. Kas seda omailma püüabki muusik maski varjus alal hoida?

Itaalia lauljatar ja näitleja Maria Laura Baccarini ja prantsuse viiuldaja Régis Huby tõid festivalipubliku ette muusikalisse keelde valatuna legendaarse itaalia laulja, helilooja ja näitleja Giorgio Gaberi mõtted. Gaberi ühiskonnakriitilisus, mida võimendasid lauljatari hääletoon, miimika ja lavaline pantomiim, lõi saalis nukra, kohati isegi rõhuvalt lootusetu atmosfääri. Kuna tekstil oli siin väga oluline roll, olnuks mõistlik tõlkida see publikule arusaadavuse huvides ka eesti keelde. Lauljatar püüdis küll emakeelsest tekstist teha kuulajaile ingliskeelseid sisukokkuvõtteid, kuid kahtlemata ei andnud need edasi Gaberi mõtete täit sügavust ja nüansirikkust.

Jan Lundgreni duo ja keelpillikvarteti (Rootsi) kontserdile, mis oli pühendatud Rootsi jazzpianistile Jan Johanssonile, tegi sissejuhatuse festivali peakorraldaja Anne Erm isiklikult, meenutades Johanssoni kunagist, 1966. aasta kontserti puupüsti täis Tallinna ohvitseride majas (praegu vene kultuurikeskus). Vaid 37aastasena siit ilmast lahkunud Johansson sai tuntuks eelkõige sellega, et võttis ühe esimese jazzmuusikuna oma improvisatsioonides kasutusele rahvaviisid ehk tegi sama, millega olid aastaid varem oma loomingus välja tulnud ungari heliloojad Béla Bartók ja Zoltán Kodály. Johansson on muuseas ka helilooja, kes kirjutas maailmas laialdaselt tuntuks saanud „Pipi Pikksuka“ filmile muusika. Selle tunnusmeloodia kanti jazzilikus võtmes ette kontserdi lõpus lisapalana.

Pianisti ja Ystadi jazzifestivali peakorraldaja Jan Lundgreni ja tema lavapartnerite esituses kõlasidki Johanssoni eeskujul jazztöötlused rootsi, ungari ja vene rahvaviiside motiividel. Ootasin kogu kontserdi vältel, et ehk esitatakse mõni teos ka inspireerituna eesti rahvaviisidest, kuid see lootus paraku ei täitunud. Kontsert mõjus kui taaskohtumine muusika alglätetega ning ajal, mil maailma kontserdilavadel domineerivad detsibellid, valgusefektid ja muu väline sära, on rahustav ja kõrvale mõnus kuulata just rahvaviisidest inspireeritud muusikat, olgu siis jazzi või klassika võtmes.

Nüüdisaegses muusikamaailmas valitsevast ülitihedast konkurentsist annavad hea pildi esinejatutvustused, millega artistid ja neid promovad agentuurid püüavad üksteist üle trumbata, et rahvast saali tuua. Võtkem näiteks lause Tamir Grinberg Bandi (Iisrael) tutvustusest festivalibukletis: „Noort muusikut võrreldakse juba legendidega nagu Otis Redding, Stevie Wonder ja Luther Vandross.“ Kuigi muusikud esinesid professionaalselt ja kaasahaaravalt, on üsna meelevaldne kõrvutada ambitsioonikaid noori Stevie Wonderiga. On tõsi, et meistristaatusesse tõusmine saabki alguse suurte meistrite jäljendamisest, ent neilt ära katkutud sabasulgede kinnitamine oma õlgkübarale võib mõjuda veidralt. Niisamuti oleks eelmainitud Lambertil ja tema lavapartneritel kindlasti praktilisem ja mugavam musitseerida maskita, kuid paraku on nägu varjav mask kõige olulisem element selle muusiku brändiloomes, eristumise tagatis.

Ajal, mil kõik on müügiks, kõlavad mu mõttekäigud tõenäoliselt vanamoelise torisemisena. Siiski olen kindel, et kusagilt jookseb õhkõrn hea maitse piir ja selle tunnevad ära vaid tõelised meistrid. Lõpuks on aga iga muusik, esineja, kes lavale astub, oma saatuse sepp ja peab üles leidma oma publiku, kellele sobib just säärane muusika ja esituslaad.

Kokkuvõttes pakkus „Jazzkaar“ väga eriilmelisi ja kõrgetasemelisi muusikaelamusi. Ka korralduslikust küljest on see festival kahtlemata üks olulisemaid Baltimaadel ja Skandinaavias. Tulevikule mõeldes võiksid festivali korraldajad võimaluse korral oma kontaktide võrgustikule toetudes esinejate geograafiat veelgi laiendada, sest tänavune programm oli küllaltki europotsentristlik, kui välja arvata mõni üksik erand. Maailm ei koosne aga üksnes Euroopast. Tasub kiigata ka Aasia, Aafrika või Lõuna-Ameerika poole ning tuua meie põhjamaisesse kevadesse värskust ja uusi värve.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar