Pekingi ooper kui üks etenduskunstide kroonijuveele

RAHO LANGSEPP, LILIAN LANGSEPP

Hiina Rahvusliku Pekingi Ooperiteatri etendus „Yangide naiskindralid“ festivalil „Orient“ 28. V Nordea kontserdimajas.

Pressifoto

Juba ainuüksi visuaalne pilt väga rikkalikult kujundatud kostüümide ja maskidega avab vaatajale ukse aastasadade ja -tuhandete jooksul kujunenud hiina etenduskunsti maailma, kus nii värvid, maskid kui ka kostüümid kannavad mitmekihilist tähendust.

„Oriendi“ festivalil avanes eesti publikul võimalus osa saada suurejoonelisest etendusest „Yangide naiskindralid“, mille kandis ette väga esinduslik Hiina Rahvusliku Pekingi Ooperiteatri trupp. Etendus jutustas ligi tuhande aasta vanust legendi, kuidas Yangi perekonna naisliikmed astusid oma lahingus hukkunud abikaasade asemel vägede etteotsa ja saavutasid neid rünnanud vaenlase üle võidu.

Pekingi ooper ei ole žanriliselt ooper lääne ooperi tähenduses. Tegemist on etenduskunstiga, mis liidab endas draama, laulu, tantsu, miimika, maskide sümboolika, akrobaatika ning võitluskunstid. Lava küljel on väike traditsioonilistest hiina instrumentidest koosnev ansambel, kes saadab etenduse laululisi numbreid meloodiainstrumentidega ning muud tegevust, näiteks tegelaste sisenemisi, löökpillidega. Juba ainuüksi visuaalne pilt väga rikkalikult kujundatud kostüümide ja maskidega avab vaatajale ukse aastasadade ja -tuhandete jooksul kujunenud hiina etenduskunsti maailma, kus nii värvid, maskid kui ka kostüümid kannavad mitmekihilist tähendust. Pekingi ooper tänapäevasel kujul on aga suhteliselt noor ja sellisel kujul välja kujunenud umbes XIX sajandi keskpaigaks, mil põhiliselt Ida-Hiina provintsidest Anhuist ja Hubeist pärit draamat ja muusikat kombineerivate rändtruppide esinemised olid saavutanud keisri õukonnas suure populaarsuse. Nende tulemusena hakkaski pealinnas arenema žanr oma praegusel kujul. Siit ka žanri nimi, mis tähendab pealinna ehk Pekingi etenduskunsti, mida umbes eelmise sajandi keskpaigas hakati inglise keeles nimetama terminiga Peking opera. Keeruka ning efektse kombinatsioonina tantsust, akrobaatikast ja võitluskunstidest kuulub Pekingi ooper kindlasti kõigi liikumist kaasavate etenduskunstide kroonijuveelide hulka. Ajalooliselt on ka naiste rolle kehastanud mehed, kuid viimase saja aasta jooksul – ja nii loomulikult ka sel korral – on Pekingi ooperi lava olnud avatud ka naistele.

Pekingi ooperi eelkäijateks peetud žanrid, nagu nt huiju, on ka tänapäeval iseseisvate kunstidena täiesti olemas. Neid arhailisemaid žanre iseloomustab eelkõige suur nüansirohkus ning peenekoelisus sõnas, muusikas ja liikumises. Neis ei ole suurt rolli akrobaatikal ega võitluskunstidel ja need pole mõeldud esitamiseks niivõrd suurtes saalides, kuivõrd väikestes, just selleks otstarbeks väga hoolikalt kujundatud teatrites, mis juba sinna sisenedes aitavad luua vastava meeleolu.

Pekingi ooperi osatäitjate koolitus algab väga mitmekesise ja raske treeninguga juba lapseeast. Selle vilju, mis avaldusid trupiliikmete perfektsetes ning lihvitud liikumistes, oli kõigil Nordea kontserdimajja tulnutel võimalus oma silmaga näha. Läbimõeldud ja nüansi­rikas liikumisjoonis ning soorituste meisterlikkus ka detailides pakkus suure­pärase elamuse.

Lavastuse kui terviku seisukohast ei olnud siinne etendus siiski ehk kõige eredam näide kõigist neist võimalustest, mida Pekingi ooperi uus stiil pakkuda võib.

Etenduse esimene pool, mis oli liikumise seisukohalt suhteliselt staatiline ning keskendus loo jutustamisel eelkõige vokaalile, mõjus pisut pikaks venitatuna, vaatamata sellele et teksti ingliskeelset tõlget oli võimalik lava kohal asuvalt kitsalt ekraanilt jälgida. Siiski pakkus just esimene vaatus, kui tegelastele tehti eri situatsioonides teatavaks traagilised sündmused sõjaväljal, võrratut sissevaadet nende reaktsioonile ja psühholoogilistele heitlustele. See oli kahtlemata väga mõjus. Eesti kuulajale ehk pisut harjumatud, kuid sellele stiilile iseloomuliku nasaalse ja terava tämbriga vokaalpartiid olid esitatud küll väga meisterlikult, kuid ilmne ülevõimendus (mis teiseks vaatuseks õnneks kontrolli alla saadi) pani kuulajad tõsiselt proovile ning elamus erilisest väljenduskeelest jäi seetõttu kahjuks suuresti saamata. Vokaalse nüansirikkuse nautimise võimalus annab aga jutustatava loo emotsionaalse ja tähendusliku poole mõistmisele palju juurde isegi keelt mõistmata.

Pekingi ooperi muusikaline stiil on vaheldusrikas ning niisama keerukas ja nüansirohke nagu selle visuaalne külg, sisaldades vokaalselt keerukaid erineva hääletämbriga esitatavaid laululisi numbreid, retsitatsioone ning loomuliku häälega esitatud dialooge. Ka nähtud etenduses kandis see endas tugevat emotsionaalset mõjujõudu. Etenduse teine osa püüdis liikumise poole pealt kompenseerida kõik, mis esimeses puudu jäi. Ometi oleks oodanud nende väga meisterlikult esitatud võitluskunstide ja akrobaatika numbrite orgaanilisemat sidumist narratiiviga.

Esile tahaks tõsta väga meisterlikku traditsiooniliste pillide väikest orkestrit, kes kogu etendust saatis. Suurepärase elava muusika olemasolul mõjus pisut põhjendamatult suurekoosseisulise orkestri fonogrammide kasutamine mõnede stseenide üleminekutes. Siin kumab kahtlemata läbi lavastaja soov teha kõik suurejooneline veel suurejoonelisemalt, mis on tänapäeva Hiinale vägagi iseloomulik. Kokkuvõttes oli aga tegemist väga värvika etendusega, mis kinkis mitmekesise stiilide kombinatsiooni ja ülimeisterliku tehnikaga igati meeldejääva elamuse. Pekingi ooper on üks võimalus jutustada lugusid, tehes seda omal rafineeritud moel, kuid need lood ise ning nende sügav emotsioon on üldinimlikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming