Nagu sees, nõnda ka väljas

HELENA TULVE

Tänavuste, 7. – 16. IV toimuvate Eesti muusika päevade teema on „Roheline heli?“, märksõnadeks „keskkond“, „looduslähedus“, „uuskasutus“, „taaskasutus“ ja „märkamine“. „Roheline on elu, uuenemise, looduse ja energia värv. Milline on roheline heli, meie keskkonna ja meie planeedi heli, meid ümbritsevate asjade ja inimeste heli, meie elu heli täna, homme, aastate pärast? Selle ümber mõtisklemegi Eesti muusika päevadel,“ avab teema festivali kunstiline juht Helena Tulve.

Tänavuste, 7. – 16. IV toimuvate Eesti muusika päevade teema on „Roheline heli?“, märksõnadeks „keskkond“, „looduslähedus“, „uuskasutus“, „taaskasutus“ ja „märkamine“. „Roheline on elu, uuenemise, looduse ja energia värv. Milline on roheline heli, meie keskkonna ja meie planeedi heli, meid ümbritsevate asjade ja inimeste heli, meie elu heli täna, homme, aastate pärast? Selle ümber mõtisklemegi Eesti muusika päevadel,“ avab teema festivali kunstiline juht Helena Tulve.

Joosep Siitan

Oleme tänapäeval harjunud kasutama sõna „öko“ ja tundub, et mõistame seda. Sellegipoolest on kohane küsida, mis see ökoloogiline lähenemine ikkagi on, miks on see saanud nii oluliseks, mis võiks olla selle laiem alus. Inimese perspektiivist võiks öelda ehk nii, et see on arusaam elu ja selle kõigi avaldumisvormide terviklikkusest ja pühadusest. Maa, millel me elame, on kompleksne elus süsteem, mis vajab püsimiseks väga paljude väiksemate süsteemide ühendatud toimimist. Suhtevõrgustik, mis püsib tänu oma väga paljudele osistele, tasanditele ja nende omavahelisele ühendusele suhteliselt stabiilsena. Sada aastat tagasi ja veel hiljemgi tundus paljudele loogiline mõte, et ühe tülika liigi elimineerimine keskkonnast teeb olukorra üheselt paremaks. Tänapäeval on mõistetav, et igal, ka vähimal ja haruldasel osakesel – organismil ja bakteril, rääkimata taimedest-loomadest, on oma funktsioon ja tähtsus. Ja tundub täiesti loomuliku mõttena, et inimene on looduse ja seal kulgevate protsesside lahutamatu osa.

Sellegipoolest teeb meie koduplaneedi järjest halvenev seisund muret, kuid mitte ainult kliimamuutuste ja kasvuhoonegaaside emissiooni tõttu. Elurikkuse kadu, metsade hävitamine, märgalade ja merede olukord on ehk kriitilisemgi. Protsesside jätkudes on meil aastal 2050 ookeanides rohkem plastikut kui mereolendeid. Merelinnud, kalad ja teised mereelukad söövad plastikust prügi ja surevad. Peatselt katab ka ookeanide põhja uus geoloogiline plastikukihistus. Inimene ja loodus peegeldavad üksteist vahetult: keskkonna muutused mõjutavad poliitikat, ühiskonna käitumist jne, aga ka meie sisemaailma, meie mõtteid ja meie tundeid. Võime mõista, kuidas osad tervikus üksteist omavahel mõjutavad ja milline on terviku suhe osadega, on siin määrava tähtsusega.

Sageli küsitakse, et mida meie teha saame. Üha enam on hakanud kostma hääli, et kriisi tõelised põhjused on jäänud tegelikult fookusest välja. Sügavamast vaimsest kriisist annavad märku looduse käsitlemine elutu ainena ja inimeste kujutlus endist kui eraldatud olevustest. Utilitaristlik lähenemine jätab meid ilma olulisest suhtlusest elu erinevate tasanditega. Pole ime, et end siis üksildase ja eraldatuna tunneme.

Loodus on võrgustik, kus ühe liigi kadumine tekitab lugematul hulgal muutusi, tasakaalutust ja uut tasakaalu. Selles võrgustikus on omajagu esmapilgul kasutut. Ka inimene pole oma olemuselt suure kasuteguriga optimeeritud olend. Lillede värvikirevus, linnulaul, looduse hämmastavad mustrid, stiihia ja ka kaootilisus väljendavad meile midagi väga olulist ja olemuslikku. Muusikatki võib võrrelda ökosüsteemiga: seda korrastab teatud suhete võrgustik, aga on ka hetki, mis avanevad justkui raamist väljas, puudutavad meid, rõõmustavad meid oma iluga. Kuulaja on loomingurõõmus samamoodi osaline kui looja, luues keskendumise ja pühendumise abil võimalikke omailmu. Praeguses tehnoloogiausku maailmas võib tunduda, et inimest ja tema süvenemisoskust polegi enam nii väga vaja. Meil on elektroonilised vahendid, mis võimaldavad liikuda suhteliselt kiiresti ja korvata teatud oskuste puudumist. Mingist maastikuosast saame seetõttu küll suhteliselt põgusa mulje, aga ei taju selles kohe probleemi. Kui üks muusikule antud väike žestiline impulss või sõnaline kujund muudab tema musitseerimisviisis nõnda paljut, et tehnoloogiliselt elususe muljet järele aimata on küll võimalik, aga võtab sageli liiga palju aega, siis muusikalises elusorganismis toimuvad muutused hetkega ja põhjustavad omakorda reaktsioone. Et mõista, tuleb võtta aega ja minna asjade sisse.

Helid väljendavad elu, peegeldavad selle erinevaid energiaid. Muusika on mingil tasandil alati ehitatud pinge ja lahenduse vaheldumisele. Samal printsiibil avab elu ennast inimese esmastes rütmides, südame kokkutõmmetes, hingamise duaalses ringluses. Teatud plaanis on sellesse kätketud omamoodi vägivald, millega inimene peab endas ja enda ümber kuidagi hakkama saama. Tekivad pinged ja praod, inimene muutub ajas, esmavaatlusel tema vorm justkui laguneb, ent ühtlasi küpseb, liikudes iseendaks saamise poole ja lastes sisul võimule tulla. Samasugused protsessid toimuvad ka inimeste vahel: inimesed tõmbuvad, põrkuvad, pingestuvad, lahenevad, lepivad. Nii tuksub maailma süda, selline on maailma heli.

Kuidas me peaksime seda kuulama? Asjadel ja inimestel on oma olemuslik heli, mis võib-olla on hoopis olemuslik vaikus, mida saame tajuda siis, kui meie mõtted vaikivad. Mõtted, mille osas ei või kunagi päriselt kindel olla, kelle mõtted need tegelikult on. Inimesed on rohkem seotud, kui nad usuvad. Mõtted ja ideed nagu tuul või päikesepaiste ei kuulu lõplikult kellelegi, liiguvad tegelikult üsna piiramatult ja vabalt inimeste vahel. Sellest aru saades võime usaldada seda, mis on inimesele olemuslik – andmist. Muusika nagu ka kunst laiemalt on kingitus. Inimesed, kes sellega tegelevad, tahavad anda, kinkida, jagada. Kinkimine ühendab inimesi. Elu on meile kingitud ja me ei ole seda kuidagi ära teeninud. On põhjust olla tänulik. Kinkimine ja tänu on üks loomulik inimühiskonda korrastav muster. Kingitused pühitsevad meie omavahelist seotust ja energia ringlemist. Seevastu rahalised tehingud, millele meie elu on järjest enam üles ehitatud, on lõpetatud ega tekita püsivat seost. Meie eraldatus, individualism ja kogukondliku olemisviisi järkjärguline kadumine tekitab vajaduse pideva kasvu järele – kõigil on kõike eraldi vaja. Me ei vaja üksteist ja kasvatame seeläbi veelgi oma eraldiolemise üksildust. Looduses aga ei kasva miski lõputult.

Üks asi inimesi siiski ühendab: me toodame prügi, sellest ei ole meil pääsu. Küsimus on siin samavõrd plastikus ja süsihappegaasis, aga ka selles, milliseid mõtteid me mõtleme, millise sisemise prügi keskel elame, kuidas toimib meie sisemine ökoloogia.

Üks ökoloogia põhimõte on, et ühe prügi on teise toit. Sellest, mis üle jääb, saab kasvada uus elu. Inimesel on võime pöörata tähelepanu, teadvustada ja mõista ning seekaudu ka muuta. See on jumalik võime. Ja me oleme kohustatud seda võimet kasutama. Küsimus on meie suhtumises, kas peame maailma elavaks, kas me peame elu pühaks ja kui mitmetasandiliselt me suudame maailma teadvustada. Kui me suuname oma energia välistele märkidele, eirates maailma dimensioone, siis muudame selle väikeseks lootuses, et nii on lihtsam sellega toime tulla. Maa probleemid pole mitte kuidagi ühesed ega ka mitte lineaarsed. Nii on ka meiega. Meie sisemised ruumid vajavad meie tähelepanu, avarduvad teadvustamise tõttu. Kuni mõtleme prügist kui millestki, mis tuleb kõrvaldada või peita, ei muutu midagi. Mida rohkem me ka oma sisemist prügi eemale lükkame, seda rohkem võtab see võimu. Peame õppima kuulama oma prügi heli, tema vaikust.

Kui õpime oma prügi tähele panema, armastama ja seeläbi muutma, võib meil olla veel lootust. Tegelikult meil pole valikut – kas kõik või siis mitte midagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar