Muusikalooline järeleaitamistund

Aare Tool

Äsja ilmunud Eduard Oja soololaulude CD võib tulla uudisena, kuid võib ka mitte – olenevalt sellest, kuivõrd ollakse huvitatud Ojast ja omamaisest vokaalkunstist. Et alustada algusest, mingem tagasi 1982. aastasse, kui Eesti Raamat kirjastas noodikogumiku „Eduard Oja. Soololaulud“, koostajaks-redigeerijaks Vardo Rumessen ja noodigraafikuks Aadu Regi. Mõned laulud olid juba varem üsna hästi teada – neli tükki üllitati üksikväljaandena 1930ndatel ja veel mitu ringles käsikirjas –, teised tulid aga nagu välk selgest taevast: kaante vahel on ühtekokku 16 soololaulu, lisaks duett „Üksindus“ ja sopranikvartett „Talveöine“, millest mõned olid unustatuna kopitanud arhiivis või erakogus. Praegugi armastatakse kaastundlikult kõnelda, kuidas raske elusaatusega Oja kirjutas vähe ja sellest vähesestki olevat suur(em) osa hävinud. Mida enam tema muusikat päevavalgele tuleb, seda ilmsem on vastupidine: vara läbi põlenud Oja jõudis kirjutada isegi nii palju, et paradoksaalselt ei osata praegu tema loomingu mõne valdkonnaga, eriti sümfoonilise muusikaga, midagi mõistlikku peale hakata.

Noodiväljaandele järgnes 1984. aastal kauamängiv heliplaat „Põhjamaa lapsed“, esitajaiks tenor Ivo Kuusk ja pianist Vardo Rumessen, süngevõitu ümbrisel Kristjan Raua „Inimene ja öö“ ning tootjaks loomulikult üleliiduline Melodija. Kuueteistkümnest soololaulust on sellel kaksteist: plaadiformaadi toonane vaevalt kolmveerandtunnine maht seadis omad piirid ja pealegi poleks ülejäänud neli laulu juba kujunenud pildile eriti palju lisanud. „Põhjamaa lapsed“ oli esimene tervikuna Ojale pühendatud helikandja ja ainsaks soololaulude kogumikuks on see jäänudki.

CD-l „Põhjamaa lapsed“ on kõik kaksteist Ivo Kuuse LP laulu, millele on lisatud Mati Palmi esituses „Sina ja mina“ ja „Jõuetus“ ning „Talveöine“ Mare Jõgevaga (needki on salvestatud 1980ndatel). Seega on tegemist seni kõige mahukama Oja laulude kogumikuga, kuid mitte täielikuga, sest puuduvad „Meri“, „Hälli­laul“ ja duett „Üksindus“. Ivo Kuuse Oja-interpretatsioon on olnud CD-l varemgi: kõik kaksteist laulu kõlavad 2007. aastal tema solistiportreena ilmunud plaadikomplektis kõrvuti Mart Saare ja Brahmsi muusikaga. Sellel on äsja avaldatu ees isegi teatav eelis, sest võrdlus Saare soololauludega avab Oja muusika tunnetamisel teise mõõtme ning aitab veidi murendada senist mitte päris õiget kujutlust Ojast kui täiesti eraldiseisvast ja muusikaliselt endassetõmbunud loojast. Kuigi Melodija väljaannete helikvaliteet kõikus üsnagi palju, ei tohiks Oja-salvestised restaureerituna kõrva riivata – plaadil on ajastu­hõngu just parasjagu.

Nagu paremate vokaalmuusika salvestiste puhul tavaks, on bukletis laulude tekst koos võõrkeelse tõlkega. Laulutekstil ja selle aluseks oleval luuletusel vahet teha pole sugugi üleliigne tähenärimine. On ju üsna tavaline, et viisistamisel töötatakse luuletus ümber: salme nihutatakse, mõnesid värsiridu korratakse või jäetakse mõni ära, sõnu asendatakse, et vokaalid kõlaksid ühes või teises kontekstis loomulikumalt jne. Oja tekstikäsitlusele on omane korrata salme nii, et tekst vastaks kolmeosalisele (repriisiga) muusikalisele vormile: tähelepanelikum lugeja kindlasti märkab, et bukletis trükitud „Põhjamaa laste“ tekst erineb oma struktuuri poolest märkimisväärselt Anna Haava originaalist. Tekstiga on kõige keerulisem Juhan Liivi luules. Mõnda luuletust, näiteks „Metsa“ („Sa mets, oled must ja tume ja muremõtetes!“), on trükitud erineva salmide arvuga: uuema aja luuleväljaannetes on eelistatud Liivi käsikirjale vastavat pikemat varianti, Oja sai aga mõistagi lähtuda vaid Tuglase toimetatud kogumiku neljasalmilisest versioonist.

See, kes pole veel jõudnud Oja muusikaga sõbruneda, saab tema loomingu tundelaadist luuletustele mõeldes üsna hea pildi. Liivi tumedatooniline meelisklus oli Ojale hingelähedane: leebest kaduviku teemast on kantud „Viimne laul“, sügis kui surma allegooria köidab Oja laulus „Puude all“ („Üks närtsind leht seal langeb … ju sügis ta elu on lõpetand“), karjena väljapääsmatusest mõjub „Ei näe enam“ („Ma olen pime, ma ei näe enam, mul palju valgust oli vaadata korraga …“), unelmad ja surm põimuvad peaaegu schubertlikult laulus „Sina ja mina“ („Küll ilus on nurm, kus õitsed sina, mu ees aga surm, ma tunnen ta vina“; sõna „vina“ on seatud niisuguse rütmiga, et seda pole võimalik esitada teisiti kui „vii-ii-na“). Liivi luule ja Oja muusika ülemeelikum külg kajastub „Lilleleius“ ja kupleesarnases taimekahjurilaulus „Kiil“ („Kiil kasvab kapsale alla, ja ajalehele kiil ja kirjandusele kiil …“). Kuigi soololaulud on Oja loomingu üks põhivaldkondi, ei tasu plaati kuulates unustada, et ta on mujal kirjutanud ka hoopis teistsuguse käekirjaga: lauludes on ta põhiolemuses hilisromantiline lüürik, umbes samal ajal (1930ndate algupoolel) loodud instrumentaalmuusikas kõneleb aga Skrjabinist ja Stravinskist innustatuna palju moodsamat keelt.

Laulutekstid on plaadibukletis tõlgitud saksa keelde. Inglise keele hegemoonia kõigutamiseks on siin just õige koht, sest saksa keelt kõnelesid Schubert, Schumann, Brahms, Hugo Wolf ja Richard Strauss ning Oja soololaulude žanr on ikkagi Lied. Eesti- ja saksakeelseid värsiridu kõrvuti silmitsedes käis peast läbi uitmõte, et mis oleks, kui keegi võtaks korraga ette noodi ja bukleti ning püüaks Oja saksa keeli esitada? Tõlgete laulmine ei ole loomulikult üldiselt miski, mida peaks nõudma või soosima, kuid Oja puhul võiks sellel olla isegi jumet. On mõneti kurb, et omamaine vokaallooming on ligipääsmatus soome-ugri kapslis muu maailma eest varjatud. Laulutekstide tõlkimine igale kammerlauljale suupärasesse saksa keelde annaks sellele muusikale kas või puhtteoreetiliselt läbilöögivõimaluse. Plaadibukleti lähemal uurimisel selgub, et saksakeelne Oja jääb esialgu siiski unistuseks: „Põhjamaa laste“ (ehk „Kinder des Nordens“) tõlge tundub lauldav, kuid ülejäänutes ei lähe värsirea silpide arv muusikaga kokku. Seda tõdemust ärgu võetagu etteheitena, sest plaadibukletilt mitmeotstarbelisust oodata olekski liiast.

Saatesõnas on Rumessen võrrelnud Oja soololaule helipoeemidega ja see lähenemine kajastub selgelt laulus-mängus: see on jõuline ja kontraste soosiv esitus, kus on aga küllalt ruumi hädavajalikule introspektiivsusele. Püüdlus muusikat dramatiseerida ja dünamiseerida on ilmekas „Ööpoeemis“, eriti kui võrrelda seda 1930ndate lõpus salvestatud ja kuus-seitse aastat tagasi päevavalgele tulnud Arno Niitovi tõlgendusega: Niitov peab tempost algusest lõpuni võrdlemisi kindlakäeliselt kinni, Kuusk ja Rumessen seevastu piltlikustavad teksti kiirenduspuhangutega („Tõttab üks kohin laaneladvul, virvendab taevas täheke …“). Laulu „Puude all“ järsust pianissimo-fortissimo vastandusest on Rumessen võtnud rahmaninovlikult viimase ja „Sügisemarust“ on saanud peaaegu midagi Liszti „Mefisto-valsi“ taolist. Seega on ütlematagi selge, et kammerlaulust huvituja peaks nende ajatute salvestistega kiiremas korras tutvuma, kui seda mingil mõistetamatul põhjusel juba teinud ei ole. Need, kelle riiulil on 1984. aasta LP või 2007. aasta CD, ei pruugi uue plaadi järele tõtata, teistele kulub see muusikalooline järeleaitamistund aga hädasti ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar