Multikultuuriline sulam

Kaur Garšnek

CD Toomas Rull. “Eesti hääled”, 2005.  

Pärisnimi on miski, mis lisaks tähistamisele taotleb ühtelugu ka iseloomustada (tugevdades sel kombel enda seoseid tähistatuga), ja nii võibki nimevalik osutuda enam või vähem õnnestunuks. Kõlav pealkiri “Eesti hääled” on selles suhtes nähtavasti enam-vähem õnnestunud, haarates suurt osa esile toodud muusikalis-sõnalisest ruumist, kuid olemata samas täiuslik kokkuvõte.

Motiiv tundub esmapilgul küll justkui päris selgelt adutav. Nimelt on laenanud plaadi tegemiseks enda hinguse Toomas Rullile kümmekond meile tuntud eesti häält: Maian Anna Kärmas, Arne Üksküla, Maarja, Marko Matvere, Riho Sibul, Anu Lamp, Fred Jüssi, Jaan Tätte ja Evert Sundja (lisaks veel Kiigelaulukuuik). Seda’nd küll, ent asjaolu, et siinmail eesti hääled esitavad muusikat, poleks üldjuhul nimetamist rohkem väärt kui see, et nad esitavad muusikat, välja arvatud nt juhul, kui see toimub lisaks veel selges eesti keeles ja – mis põhiline – puudutab eesti asja. Tuleb välja, et peamiselt nii ongi… Siiski tuleb kõrvale jätta tervelt kolm-neli lugu (kümnest), mis ei vasta ühele või teisele kriteeriumile ning ei sobiks ilmselgelt üllitatusse, kui tegemist oleks pidanud  olema kontseptalbumiga.

Mis on siis need “eesti asjad”? Peale selle, et eestlased on pidanud endid laulurahvaks, kuulub meie traditsioonilisse rahvalikku enesemääratlusse pastlate, tanude ja verivorsti kõrvale muidugi looduslähedus – elu kooskõlas loomuliku keskkonnaga, vastandumine linnakultuurile kui “võõrale”, sissetoodud olemisvormile. Põhiliselt neis tõmbeis asub ka käesoleva albumi sõnaline osa. Öeldu nähtub juba lugude pealkirjadest: “Heinaaeg”, “Novembrispliin”, “Väike vahtrapuu” jm. Kusjuures üllataval kombel on laulu ennast, s.t meloodilist vokaali võrdlemisi vähe (niipalju siis laulurahvast) – lausa pool on lugusid, kus tekst kantakse ette rahuliku (proosavormis) kõnelusena, mida meie looduses näha ja kuulda ning millised huvitavad mõtted inimesele metsas, jõekaldal, koduaias ja kaevuteel pähe võivad tulla.

Nii tekib kõne ja muusika orgaaniline sulam, milles inimhääl jääb kummalisel kombel siiski dominandiks, olemata ju ometi rohkem muusika kui veevulin või metsakohin. See toob ühtlasi kaasa selle, et kõne sissetulekul saab (kitsas mõttes) muusikalisest materjalist foon, seisundi kandja, ning arendus pidurdub, kohati isegi peatub, et jätkuda pärast inimhääle vakatamist. Kuuldemängulisus. Õnneks pole antud skeem sugugi kogu aeg nii üksüheselt võimutsev nagu veidrakõlalises folkrock-palas “Meri mässab”, loos “Hääled” aga tekitab see poeetika isegi päris efektse sõnalis-muusikalise puändi.

Intiimses inimkõnes, kord ka lauldes esitatud loodusmotiivid põimuvad siis läbivalt tehnitsistlike tekstuuridega, dub’ilike bassikäikudega, ambient’like hoovustega, house’i ja jungle’i põhjadega ning, teadagi, bossa nova tunnetusega. See kõik ehk klubimuusikalik elektroonikakasutus ja üldse tantsuline lähenemine loob paratamatuid assotsiatsioone linnaeluga, kus “loomulikust” (või pigem nimetust) saab “roheline” – mitte enam eneseküllane, vaid juba kuidagi romantiseeritud, taasavastatud, esiletõstetud, edumeelne, reklaamitud. Keskkonnasäästliku tehnoloogia raames muidugi. Eriti mõjuvad sel kombel “Heinaaeg”, “Lõunatuul” ja “Hääled”. Me näeme linnainimese PR-itud loodust ja nii mõnigi pala sobiks “Welcome to Estonia”-sarnase kampaania tunnuslooks: meil on siin alles too hinnaline, puutumatu ja puhas läte ning me pole sugugi kitsid. Tulge aga!

Sellega seonduvalt: ehkki võib sedastada kaasaegse eesti elektroonilise muusika spetsiifilisi mõjusid (nt Pastacas või Galaktlan, kes omakorda mõjutatud Sven Grünbergist) ning võib-olla veel üht-teist külje alt, jääb muusikaliste vahenditega visandatud identiteet, too eesti asi siiski äärmiselt avatuks ja multikultuuriliseks (ilmselt ongi see meie pluss – mingi asumlik paindlikkus). Lisaks eespool nimetatud “kontseptuaalsetele” lugudele, mis juba isegi väga kirevad ja risoomsed, leidub plaadil veel kolm traditsioonilisemat, heakõlalist ja südamlikku bossa nova pala (“Pigilind”, “Un Mundo Para Dos” ja “Lizarb”) ning üks Lähis-Ida värvides ja inglise keeles (!) darbouka-plagina saatel hüsteeriliselt kihutav poprock-arusaamatus (“Help Me”). Milline eklektika!

Iseloomulikku ühisnimetajat kogu materjalile leida oleks seega ühelt poolt keeruline, ning “Eesti hääled” pole mõeldav variant, kuna käesolev album tervikuna pole privilegeeritult “eesti”, nagu ka mitte bossa nova ega rock ega fusion, vaid kõik korraga. Ent teiselt poolt paistab asi muidugi väga lihtne – see on Toomas Rulli album.