Meri on sinine haruharva

See, et Eesti naiskoor annab viiendaks tegutsemishooajaks välja debüütplaadi, on väärt aplausi.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Kammernaiskoor Sireen, kelle ees seisavad Vaike Uibopuu dirigeerimisklassis naiskooripisikuga nakatunud Tiiu Sinipalu ning Lauri Breede dirigeerimis­klassist sirgunud Ülle Tuisk, on püüdnud oma tegevuses kunstižanre ühendada. Kahe erineva koorijuhi eestvedamisel kogunes 2011. aasta sügisel kümmekonnast tüdrukust kooslus, kellest on välja arenenud väiksemamõõduline naiskoor.

Mütoloogias tähendavad sireenid saladuslikke, imekauneid surmaneidiseid, kes Kreeka saartelt möödasõitvate meremeeste päid oma lauluga segi ajasid – kohe nii segi, et nood meelte­segadustes hukkusid. Vaid ühel kuulsal kreeklasel oli võimalus kuulda sireenide võluhääli ja ellu jääda – see oli Odysseus. Dirigendid-sireenid ise koori pretensioonikast nimest suurt numbrit ei tee, pigem on see hea tähelepanuärataja ja üks naiseks olemise vorme.

Naiskoori debüütplaat „Terra incognita“ peaks helijäädvustusena kõige paremini peegeldama koori vokaalseid võimeid, repertuaarieelistusi ja loomingulisi taotlusi. Albumi üks olulisemaid ja tänuväärsemaid külgi on kodumaiste noorte heliloojate muusika esitlemine. Avalugu „Ma arvasin, et meri on alati sinine“ (Sander Pehk) kruvib nii teose kui ka esituse pinge plaadil järgneva suhtes kõrgele ja mõjub lähtepunktina väga hästi.

Rahvusvahelisel heliloojate rostrumil noortekategoorias võitnud Maria Kõrvits oma teosega „Olla ärkvel ja tasa“ Veronika Kivisilla tekstile sobib helilooja eakaaslastest lauljatele. Tsükli instrumentaalne esimene osa paitab kuulajat sulgpehmete liikumistega, on sugestiivne ja soosib mõttelendu; teises osas lisanduvad kooriklastrid on veenvad, lauljate suhtumine muusikalisse materjali intrigeeriv ja pingutus laulu esitamiseks selgesti tajutav. Välja mängitud karakter, unistavad fraasid, selged vokaalitaotlused – kõik on peo peal nagu kaldalt leitud merekarp. „Taevas on mitmendat päeva tasa,“ jutustab laul – mõtisklus merekaldal on kestnud kauem kui päev, meditatiivne meel on selge ja otsustamisvõimeline. Teosest kumab vastu eneseleidmise ja puhastumise valgus. Helilooja kooritunnetus on selgepiiriline ja loogiline, alomattiisenlikud uitavad motiivid loovad sisekaemusliku ja äraoleva tunde. See on esimesest viimase hetkeni köitev teos ja esitus.

Tsükkel „Viis heebrea armastuslaulu“, mille Eric Whitacre on pühendanud oma Jeruusalemmas sündinud abikaasale Hila Plitmannile, on kaunis heakõlaline nüüdismuusika. Modellinagi töötanud digikooride ellukutsuja Whitacre on koorimuusikas enim esitatud nüüdisheliloojate edetabelis Arvo Pärdil tihedalt kannul. Whitacre on hurmur, tema unenäoline meelas hingemattev looming mõjutab domeenina heliloojat kui nähtust. Viies armastuslaulus jutustatakse väga isiklikul tasandil mehe ja naise armastuslugu, kus õrnem helk langeb just mehe peale. Tsükli esitamisel on naiskoori vokaal hästi loomulik ja voolav, Whitacre’i helikeel tundub neile sobivat. Esitamise toonus on hele ja hõrk, intonatsioon paigas, neil on selge ansamblitunnetus ja nad naudivad end muusikas. Palju annab kaasa maitsekalt väljapeetud saateansambel.

Ka paar aastat tagasi 99aastasena lahkunud Norra tähendusrikkaima koori­helilooja Knut Nystedti üksinda rannal uitavast merekarbikorjajast jutustav laul köidab kena intoneerimisega, kuid teos annaks kindlasti võimalusi rohkemateks tämbrivalikuteks. Veljo Tormise üle­ekspluateeritud „Tasase maa laulu“ Tõnu Kõrvitsa seades ma sõna otseses mõttes kartsin, aga asjata. Klastrid on delikaatsed, kumerad ja nüansirohked, solist naturaalne ja aus. Nagu tavaks, mängis kandlel kaasa Tõnu ise, kokku sai kergem ja vähem depressiivne variant kui voorandliku kannatuspitseriga esitus.

Algorütmid ei olnud albumi lõpuosas halb leid, aga helinivoo tämber tundus muu kui kogu ülejäänud plaadil. Lõpumaterjali oleks pidanud laulude vahel ära kasutama sideelemendina. Praegu jäi Algorütmidega kahasse tehtu ekslevaks nagu äkitselt jõekeerisest välja­vupsav puupulk, mis keerleb küll nina all ja pälvib hetkeks tähelepanu, kuid suuremaid tundeid ei tekita. Muusika, eriti boonuslugu, tõmbas, kui mõõta plaadi eespool oleva materjaliga, liiga palju tähelepanu ning naiskoori roll jäi minu meelest tagaplaanile.

Iseenesest on albumi materjal huvitav ja sellest saaks hakata punuma teistest eristuvat kauamängivat. Kui ennast siduda niivõrd laia teemaga nagu meri, siis oleks pidanud plaat olema sõna otseses mõttes märg – ambient’liku alatooni ja väljapeetud repertuaariga väga heas esituses naiskoorimuusikaga album. Ei tahakski välja tuua, et äkiline ja ootus­pärane Stravinski, näsajas-matsakas Veevo ning täiesti üleliigne Schumann mõjusid plaadil valemirikkena. Milleks pidi need näkimadalikulisele sulnidusele lisama?

Hoolimata sellest, et album on osutunud pisut ebaühtlaseks ja sel puudub selgrooline sideliin, andis selle kuulamine kirka ja värskendava muusika­kujundite värvitunnetuse ja mõnumõtte, mida kõike saab naiskooriga teha. Lihtsalt on vaja sügavamat tunnetust. Tehtagu siinkohal kompliment heli­režissöörist Odysseusele (Tanel Klesment), kes mitte küll laevamasti külge, kuid ehk pikemaks ajaks toolile aheldatuna on Sireenide laulust üles leidnud kõige kuulamisväärsema.

Tõesti, arvasin ka kunagi, et meri on alati sinine. Ent teadmine, et merel on miljon värvi ja et meri võib korraga olla nii karistaja kui ka armastaja, tuleb aastatega. Sireeni lauljatel on need teada­saamise aastad alles ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht