Meelejats

Meelis Sütt

Agan-Viinikainen-Mälgand-Kallio on eesti ja soome rahvusest muusikameistrite kooslus, kelle looming ja esitusviis plaadil „Now I Know“ ehk „Nüüd ma tean“ lubab väita, et nad viljelevad soome-ugri jatsi (jazz) ning kuuluvad seega täieõiguslikult maailmamuusika kirevasse paletti.

Muusika, pealkirjade ja luuletuse sõnad, nendest moodustatud kujundid ning ümbrise pildimaterjal loovad omavahel suhestatuna mitmemõõtmelisi muljeid ja võimaldavad erisuguseid meeleimprovisatsioone ja tõlgendusi. Plaadi pealkiri avab sellel leiduva muusika olemuse. „Nüüd ma tean“ pole hüüatus, vaid kandev tõdemus, mis on tiine ajaloost, kultuurist ja isiklikest kogemusist, vääriline avang muusikale.

Eesti ja soome keeles on sõna „know“ tähendused suhteliselt sarnased. Eesti keeles: informatsiooni omama, milleski selgusel, kindel olema; (ära) tundma, tuttav olema; oskama; taipama, märkama.1 Soome keeles tietää: teada, tunda; aimata, taibata; ennustada; põhjustada, kaasa tuua.2 Kusjuures „tundma“ viitab mõlemas keeles nii tuttav olemisele kui ka kehalisele tajule ja seksuaalsuhtele. Piiblistki leiab vastava lõigu, kus Maarja on üllatunud ingli jutu peale, et ta on rase: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?“ („Minähän olen koskematon“).3 Samuti on seal väljend „meest tunda saanud“.

Seksuaalsuhte üks võrdkujusid on millegi uue teke paaritumisvahekorra kaudu. Muusika kuulamist võib sellega võrrelda: meel haarab endasse viljastava muusika ja isepärasest kogemusest võrsuvad tähendused, arusaamad ja teadmine. Teadmine ei tähenda siin kindlat seisukohta ega lõplikku seisundit, vaid on vahend ja meetod edasiliikumiseks (ka viljastatud munarakk, millest areneb inimlaps, on piltlikult võimaluste kogum). Sama lugu on heliloomingu ja selle esitamise-tõlgendamisega: muusik süveneb millessegi, võtab selle endasse, ja loob läbielatust-sõõlatust4 heliteose.

Etümoloogiliselt arvatakse nii soome kui ka eesti keele „teadma“ lähtuvat sõnast „tee“, seega võis selle algne tähendus olla „teed juhatama“ ehk „teed leidma“. Teadmise kui teeteadmise tähendust rõhutab plaadiümbrisel laudtee, mis on valmis kandma teelist-teadjat üle ruuge raba. Tee viib üle raba (eksimuste, jännijäämiste ja hukutavate ahvatluste võrdkuju), ühendades metsa (hiied, pelgupaik, toit, varaait, säilimine, hoidmine, eluase, hingekosutus, hüljatus, hädaoht, tundmatus, alateadvus) ja millegi, mis jääb pildist väljapoole. Võib öelda, et tee tuleb vaataja ja muusika kuulaja suunas, viib endani. Teadmisest kui enese ja maailma mõistmisest räägib sisekaanel ka Ave Alavainu luuletus, mille eestikeelne tekst ja selle ingliskeelne tõlge resoneerivad omavahel inspireerivalt.

Muusika mõtestamisel on oluline ka pealkirjas esinev „nüüd“, mille abil saab eesti keeles väljendada ajasuhteid (olevik vs. minevik ja tulevik), aga muuseas ka tundeid (rõõm, pahameel, kahtlused) ja suhestumist (rahustamine, vastuväitmine). Nüüd on tee teada. Plaadi valmimisele eelnenu mõistatamine seostub inglise psühhoanalüütiku Wilfried Bioni mõttega, et inimese puhul on üks põhilisi asju oma meele uurimine ja selle kaudu enese mõistmine/tundmine. Meele sõõlamine eeldab enesevaatluse ja enese üle mõtlemise võimet. Soome psühhoanalüütik Pentti Ikonen selgitab meele sõõlamist sõna „teadma“ ühe vana soomekeelse tähenduse kaudu: jahimees läks „teadma“ üles seatud püüniseid ja kalur vette lastud võrke.5 Inimmeele uurimise seisukohalt on teadmine oma meele alateadliku sisu ülesleidmine ja selle mõistmine-mõtestamine, järjepidev teadasaamise tee.

Kui liikuda nüüd lähemale muusikapaladele, võib järgneva sisse juhatada pandeiro-mängija Sérgio Krakowski juhtmõttega, et löökpillid on muusikat ja kõnelemist ühendav lüli, mis viib meid ammustesse aegadesse, mil rütm ja kõne teineteisest eriti ei erinenud. Ka Ain Agana, Teemu Viinikaineni, Mihkel Mälgandi ja Mika Kallio helikeel viib kuulaja mitmesugustesse meelepaikadesse ja -seisunditesse, milles pole (veel) sõnu, kuid on tähendused ja valmisolek uute tekkeks.

CD „Nüüd ma tean“ esitluskontserdil Ain Agan, Mika Kallio,  Mihkel Mälgand ja Teemu Viinikainen.

CD „Nüüd ma tean“ esitluskontserdil Ain Agan, Mika Kallio, Mihkel Mälgand ja Teemu Viinikainen.

Rene Jakobson

Pakun siinkohal lugude kaupa välja mõned kujutluslikud improvisatsioonid, mis turgatasid meelde nende meeste muusikat kuulates ja plaadiümbrist silmitsedes-sõrmitsedes.

„Nüüd ma tean“. Võimas algus. Hoogsad ülespoole pürgimised vahelduvad mõtlike laskumistega ja uitavate (jalutus)käikudega, millesse on maitsekalt pikitud mõni humoorikas repliik. Juhtmõtet kandev lugu. Emalugu. Võib kujutleda, et iga loo pealkirja järele võiks lisada sulgudesse Now I Know nagu perekonnanime, sest nii see kui ka järgnevad palad ilmutavad võimalusi teada-tunda.

„Sügav jõgi“. Meelepildis kangastub jõgi-naine või naine-jõehaldjas. Meil, meestel, on suhteliselt kerge naisi imetleda, neisse armuda, püüda neile meele järele olla. Me võime tunda end ka väga häirituna, kui naine pole meile lahke ega rõõmsalt isetu ema-jõgi vaid iseteadlik naine-jõgi. Naises oleme me aga loodud ja temas kantud. Naisest on me meele loomuski saanud alguse ja pole ime, et nende kogemuste mõju on meis sügavalt juurdunud ning kannab meid elu ühest äärest teise.

Sügava jõe lugu on kui armastaja seiklus armastatu voogudes ja sügavikes, ilmselt osaliselt ka mehe peegeldus naine-jões. Kujutlustesse voogab laialt sillerdav jõgi-naine, kelle emotsioonide kõrgemad oktaavid vahelduvad madalamate ja kitsamate laskumistega. Sealsamas on jõgi jälle kiire ja kurvikas, üksikute tumedamate paikadega. Lugu on kui põnev retk mööda erutavat veeteed, mida ilmestavad kerged, aga ootamatud sukeldumised. Muusikute loodud jõgi-naise pilt pole lõplik tervik. Meelepilt ei saa valmis, retk ei jõua sihtpunkti, sest saabub loo lõpp, kusjuures nähtus ja uudishimu kestavad edasi.

„VP“ viib uute sügavike tunnetamiseni. Selles kulmineeruvad salapärased segadused. VP viib mõttele et tegemist on samuti portreega, sedakorda anonüümse isiku kirjeldamisega. Kas VP on nimetähed või tuletis lühendist VIP, millest I ärajätmine tekitab väljendi very person? Võime aimata, et tegemist on tõelise isiku või millegi väga isikupärasega – just selle õigega, kellelt või millelt on eemaldatud tähtsuse (important) kattevari. Muusika meeleolu on igatahes väga tõsiseltvõetav. Jääb mulje, et loo kulminatsiooniks kujunev tunde- ja rütmirägastik on vajalik justkui millegi süvitsi tunnetamiseks. Selle kallal on tarvis „hullu panna“, et saada kõnealusest isikust või nähtusest täit sotti. Meeleheitlustest väljutakse vaimselt rikkamana. Kedagi või midagi on saadud tundma sügavamalt kui varem.

„Mu kõikidele …“ pealkirjas tunduvad kõige tähenduslikumad kolm punkti, mis viitavad lõpetamatusele, jätkuvusele ja võib-olla isegi ütlematajätmistele. Lugu algab sealt, kus pealkiri lõpeb, ja jääb ise samuti justkui lõpetamata. Küll veel kunagi jõuab, kui tarvis. Võib-olla jätkatakse mõnes teises loos ja lõpetatakse hoopis kolmandas …

„Leia taas“. Tundub, nagu otsitaks vana tuttavat, aga elusale ja arenevale meelele iseloomulikult leitakse see uuena või kohtutakse temaga uuel viisil.

„Sügis“ seostub mu kujutlustes kõige enam soome-ugri pärimuskultuuriga. Võib kujutleda, et „Sügis“ on meid ümbritsev isik-keskkond, kes üht-teist pakub, aga ka teisest otsast tagasi võtab, ilmutades aeg-ajalt oma iseloomu erinevaid toone. Lugu heljutab kuulajat tasahilju, hoides teda sügiseses meeleolus. Ilmneb vastuoluline tajumus – nukker-helge tasakaalutunne muutuvas ümbruses.

Looduse ja aastaaegade tärkamise-küpsemise-koltumise ringkäik viib järgmise ringleva looni. Lugu „Ring“ kuulates tekib tajumus, et mõtted käivad vaikselt, kuid sünkopeeritult ringiratast. Algselt meditatiivsena tunduva heietuse kordustes nagu puuduks väljapääs: pala algab mõtisklevalt, paisudes improvisatsioonides piinlev-ekstaatilisteks puhanguteks. Improvisatsioonid toovad leevenduse, sest mõjuvad toimuva tundetarga peegeldusena. Lõputeema kordused kõlavad kuidagi kergendatult ja kindlalt. Midagi on omaseks saanud, enda omaks tunnistatud. Lugu lõpeb, kui (väljapääsu)teeots on leitud.

„1000 tervitust“ põhimeeleolu on ülevalt pidulik. Meenub tänulikkus ja hardus, mis hajuvad kaikuvasse kaugusesse. Taas lähenedes ilmuvad eelmainitud meeleolud nõnda jõuliselt ja rütmiliselt, et on kerge kujutleda mitmeid pühalikke kelli aja lõputut kulgu pulseeriv-meloodiliselt jäljendamas.

1 Eesti keele seletav sõnaraamat. http://www.keeleveeb.ee/

2 Eesti etümoloogia sõnaraamat. http://www.keeleveeb.ee/

3 Luuka evangeelium 1 ptk 34. salm. http://www.evl.fi/raamattu/1992/Luuk.1.html

4 Sõõlamine tähendab analüüsimist. Sõna autor on Peep Ilmet.

5 P. Ikonen, Psykoanalyytisia tutkielmia. Nuorisopsykoterapia-säätio. Helsinki, 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar