Maailma­esietteekandeid suve­festivalidel

TIINA MATTISEN

1993. aastal alguse saanud Rapla kiriku­muusika festivali tänavune peaesineja on Ameerika noorte talentide sümfooniaorkester ehk YOA, kes peale kontsertide Raplas astub üles ka Tartus 11. juulil festivalil „Klaaspärlimäng“ ning Tallinnas 14. juulil Audentese erakoolis ja 15. juulil Jaani kirikus. Külaliste viimasel kontserdil Raplas tuuakse aga maailma esiettekandele Jüri Reinverelt tellitud uudisteos. Küsime autorilt, mis publikut 13. juuli õhtul Maarja-Magdaleena kirikus ootab.

Festivalireklaamis on jäetud avamata, millega sa kuulaja ette tuled. Niipalju olen välja selgitanud, et tegu on vokaaltsükliga „Lieder bei schwindendem Licht“ ehk „Kahaneva valguse laulud“ sopranile ja sümfooniaorkestrile, tekstiks sinu enda saksakeelne luule. Soolo­häälele sümfooniaorkestriga ei ole Eestis palju kirjutatud. Kohe tulevad meelde Tobiase „Sest ilmaneitsist ilusast“ ja Tambergi päris mitu teost metsosolistiga. EMIKi info annab paarkümmend heliloojat, kes loonud ulatuslikuma teose lauljale ja sümfooniaorkestrile, noorematest Mart Siimer, Tõnu Kõrvits, Märt-Matis Lill, Ülo Krigul … Mis sind selles koosluses võlub?

Jüri Reinvere: Soolohäälele ja orkestrile on loodud tohutul hulgal erakordseid tsükleid, alustades kas või juba täiesti fantastilistest Straussi tsüklitest või näiteks Mahleri, keda ma muidu nii alahindan, „Rückerti laulud“ („Rückert-Lieder“), kui vaid mõnd üksikut mainida. Kontrast ühe intiimse hääle, täiesti üksildase hääle ja massiivse orkestri vahel tema selja taga on väga võimas, peaaegu et üks võimatu kooslus, aga selles on midagi väga inimlikku – üksiku inimese ja terve ühiskonna kontrast.

Kuivõrd mõjutab sinu sündivat teost selle esitaja, antud juhul solistina Rapla festivali kunstiline juht Pille Lill?

Mind väga vähe, ma lähtun alati hääletüübist, sest muidu kirjutaks muusikat, mis on teistele esitamatu.

Teame sind silmapaistva ooperiloojana, ehkki Eesti publikul pole olnud eriti võimalusi su „Puhastust“ ega „Peer Gynti“ näha. Kas sinu tsüklis võib aimata mono-ooperi alget, nii nagu on läinud Ülo Kriguli „Luigeluulinnaga“, millest kasvanud kammerooper näeb paari nädala pärast maailmavalgust?

Ei või.

Mitmekülgne looja, nagu sind teame, ilmselt ei looks vokaliisi orkestri saatel – sul on sõna võimu vaja läinud ju isegi keelpillikvartetis. Oled esseistina Sirbiski viimasel ajal jaganud oma muret kultuuri languse pärast. Ka luuletajana jutustad kahanevast valgusest ja seda ikka laiemalt kui päikeseloojangust. 

Kindlasti jätkab tsükkel juba „Peer Gyntis“ äratatud teemasid: meie surmauni, meie sõltuvus oma minevikust ja mandumine pimeduse sisse. Tekstid – need on üldse pärast selle ooperi libretot esimesed mu originaalis saksa keeles kirjutatud tekstid – räägivad eri seisunditest, armastuse eri vormidest pimeduse eel. Ka muusikalises materjalis on „Peer Gyntiga“ palju sarnast, kuigi mitte kattuvat.

Aga ütlen kohe otsa, et tegemist on tegelikult töise muutusega, sest solistiks asus ühel hetkel Pille Lill ise ja mitte tenor, nagu oli algselt planeeritud. Esimeses versioonis kogu tsüklist oli keskne hoopis kasvav valgus ja lootus – usk uude päeva ja tulevikku.

Ka praegusel ajal, kus on tunda, et tulevikku nagu enam polekski, olen kindel, et tulevik on olemas. Sellest ma pole lihtsalt veel jõudnud kirjutada. Aga mul on tunne, et seda tulevikku me ei oska päris täpselt ette kujutada.

Ja mitte mingil moel ma ei otsinud mingit Adamsoni „Koidu ja Hämariku“ analoogi – see sündis lihtsalt iseenesest. Töised muutused on üldse väga olulised asjad ühel heliloojal aktsepteerida, niimoodi võivad väga toredad asjad sündida.

Sain su kätte Moskvast. Mis sul seal käsil on?

Töötan, kogun elamusi, kohtun sõpradega. Tulime just Lagle Parekiga Mordvast, Gulagi radadelt. See oli sünge ja fantastiline käik. Jaan Kolberg teeb temast filmi ja mul oli võimalus rekke kaasa hüpata. See lõppes sellega, et meid aeti kohapeal autodega taga ja mul tekkis tunne, et tehakse filmi James Bondist ja mitte Lagle Parekist. Aga tegelikult – mis me salgame, Lagle on ju ka James Bond.

Jüri Reiverel on ees tihe nädal, sest mõni päev hiljem, 16. juulil Pärnu muusikafestivali öökontserdil saab esiettekande tema kontsert kahele flöödile ja kammerorkestrile Maarika Järvi ja Monika Mattieseni soleerimisel.