Luua elutust elu

Marianna Liik

Sarja „Müstilised kõlad“ kontsert „Autorid elektroonilistel pillidel“ 28. II Estonia kontserdisaalis. Laval Taavi Kerikmäe, Margo Kõlar, Sven Grünberg ja Peeter Vähi, kaastegevad Vambola Krigul ja Tammo Sumera.

Eesti Kontserdi sarjas „Müstilised kõlad“ esitleti veebruari lõpul Jõhvi kontserdimajas ja Estonia kontserdisaalis Eesti elektroakustilise muusika pioneeride loomingut. Surround-­helisüsteemis kõlasid Margo Kõlari, Sven Grünbergi, Taavi Kerikmäe ja Peeter Vähi teosed, live-elektroonikat juhtis ja tehnilise lahenduse eest kandis hoolt Tammo Sumera.

Kontserdi avas Taavi Kerikmäe teose „Võnked ja võnkumised 2“ esiettekanne. Nagu teose pealkirjast võib välja lugeda, on helilooja tegelnud võnkumiste uurimisega, seda nii helikõrguslikus, helitugevuse kui ka heli ruumilise paiknevuse osas. Loo mitmekesine kõlaspekter avanes aeglaselt teose kulgedes, kulmineerudes tämbrite sulandumisega. Sellise tämbrilise muundumise ja kasvamise protsess tõi meelde paralleele Giacinto Scelsi loominguga. Enamik teoses kuuldavaist helidest on pärit klaverist, kuid tekitatuna mitte kõige tavapärasemal viisil. Nagu Kerikmäe ise esituse eel rääkis, huvitab teda klaveri kui resoneeriva objekti fenomen. Selgelt äratuntav klaverikõla ilmutas end harva ning salapäraselt. Teost illustreeris visuaalselt saali arvutitega ühendatud valgussüsteem, mis võimaldas näha valguse ja heli intensiivsusvõnkeid vastandfaasis. Heliloojat interpreedina laval näha polnud Kerikmäe puhul üllatus, tegemist on ju tuntud uue muusika interpreedi ja improvisaatoriga. Kui suur osa muusikalisest materjalist oli sel korral fonogrammina ette valmistatud ja kui suur oli teoses Kerikmäe kui improvisaatori roll laval, jääb publikule saladuseks. Igal juhul jättis teose tundlik ja detailne kõlamaailm ning lihtsasti jälgitav ülesehitus tervikliku, põhjalikult läbi komponeeritud mulje.

Kontsert jätkus Margo Kõlari teosega „Tornikellade laul“, mis sündis 2011. aastal Euroopa kultuuripealinna Tallinna ürituste sarja lõputseremoo­niaks. Estonia kontserdisaalis kõlas õigupoolest teose teise versiooni esiette­kanne. Lisaks fonogrammile salvestatud Tallinna vanalinna kümne kiriku 47 kellale oli publikul võimalik kuulda ka lavalt ehtsaid kirikukelli. Väike-Pakri, Suur-Pakri ja Naissaare kiriku kellad, millel mängis helilooja ise, lõid fonogrammilt kostvate kelladega erilise koosluse. Suhteliselt vähesel määral elektrooniliselt töödeldud kellade sümfoonia jättis ruumi teose kahele olulisele aspektile: kellade tämbritele ja nendega loodud ruumile. Kõlarite paiknemine kahel tasapinnal (kõlarid olid ka rõdul) lisas kirikule iseloomuliku kõrgusliku dimensiooni. On väga rõõmustav, et „Tornikellade laul“ on esiettekande järel edasi elanud ning miks mitte mõelda uute versioonide peale, näiteks lasta tornikelladel kõlada heliinstallatsiooniol, kus fonogrammile lisavad elu isevõnkuvad ehtsad kellad?

Õhtu kolmanda loona sai esiettekande Sven Grünbergi „Nägemus“, mille kohta helilooja on ise öelnud: „See eri ajastutest ja kontinentidelt pärit helide voog võiks aidata teil minna oma nägemustes, kuhu vaid soovite.“ Teose esitasid koos autoriga Vambola Krigul löökpillidel ja Tammo Sumera live-elektroonikal. Muusikalises plaanis mõjus Grünbergi uudisteos meenutusliku tagasivaatena helilooja varasemasse loomingusse, seda nii tämbri kui ka tuttavlike intonatsioonide poolest. Teost läbiv korduv madal tukslemine kehastas minu nägemuses ajas tõttavat ja ringi uitavat rändajat, kes sammub minevikust oleviku poole. Ometi oli selles sünteesitud ja ka akustilisi instrumente imiteerivas helide voos ja vaimsuses midagi püsivat, mis ümbritseb rändureid nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Paraku tajusin saalis veidi tagapool istujana selgelt surround-esituse probleemi: vaid väike osa publikust saab paikneda kohas, mis on ruumilise heli kuulamiseks ideaalne. Kõrvale mõjus veidi häirivalt löökpillikõlade küllaltki intensiivne delay, vaikne originaalheli kostis lavalt minuni vaevu.

Nagu Grünbergi „Nägemuses“ oli ka Peeter Vähi „Vihmategijas“ (2010) elektrooniliseks heliallikaks sünte­saator, mida mängis helilooja ise. Sellele lisandus live-elektroonika, mis manipuleeris Vambola Kriguli mängitud löökpillikõladega. Helilooja sõnul on inspireerinud teost looma maad, kus pikema perioodi vältel ei saja üldse vihma. Ikalduse puhul viib rituaali läbi nõid-šamaan, keda kutsutakse ka vihmategijaks. Otseseks vihjeks sellele kasutab Vähi torukujulist instrumenti rain maker. Teose kõlamaailm ja kulminatsioonis vallandunud sireenid lõid minus kujutluse, et šamaan oli lõunamaade asemel sattunud põhjamaisesse suurlinna.

Näha heliloojaid laval, nagu kontserdi formaat ette nägi, oli huvitav. Kui arutleda aga üldiselt elektroonilise loomingu esituse üle, siis täisväärtusliku kuulamiselamuse võiks muusika pakkuda ka midagi nägemata. On selge, et ükski masin ei saa olla võrdväärne inimhingega, kuid helilooja ülesanne on luua ka elektroonilisse teosesse samalaadne energia, nagu seda kannab interpreet laval akustilist helitööd esitades. Selles ju elektroonilise muusika võlu seisnebki: luua elutust elu ja seda puhtkuuldelisel viisil.

Elektroakustilise kontsertmuusika traditsioon on Eestis veel üsna noor ja neid kontserte ei ole just palju. On väga tänuväärne, et sarjas „Müstilised kõlad“ leidus ruumi ka elektroakustilistele võnkumistele. See õhtu tekitas minus tugevat resonantsi ning tämbrite maagiline sulam, kellade kuma, kõikvõimalikud nägemused ja sireenid jäid minus edasi võnkuma ka pärast kontserti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming