Kontserdielu ja eesti muusika pärand

KERRI KOTTA

Eesti muusika (esitamise) olukord on hea. Nõnda tõdesid peaaegu kõik kontserdikorraldajad ning paljude muusikakollektiivide ja -institutsioonide esindajad kultuuriministeeriumi korraldatud juunikuisel ümarlaual. Teatavas mõttes võib sellega nõustuda. Eesti professionaalne muusika on maailmas selgelt nähtav. Selle osakaal moodustab kohapealsete korraldajate sõnul kontserdi- ja festivalikavadest umbes poole. Oluliselt on kasvanud uudisloomingu, sh algupäraste suurteoste (näiteks kogu õhtut täitvate ooperite) tellimine ja eri institutsioonid rakendavad aina laiemalt resideerivate heliloojate süsteemi. Eestis toimub mitu spetsiaalselt eesti muusikale pühendatud festivali, kusjuures Klassikaraadio salvestab enamasti olulisemad eesti heliloojate teoste (esi)ettekanded.

Kõige selle juures on aga jäänud mõneti tagaplaanile eesti klassikaline muusikapärand, kuigi ka siin võib rääkida silmapaistvatest sündmustest, nagu näiteks hiljuti Leipzigis ette kantud Rudolf Tobiase „Joonase lähetamine“. Probleem on aga selles, et kiiduväärt üldpilt tuleneb enamjaolt nüüdis- ja uudisloomingu suurest osakaalust (mis muidugi ei ole halb ja annab tunnistust eesti muusika jätkuvast elujõust). Peale selle moodustavad üsna suure osa eesti klassikalise muusika ettekannetest, mida on niigi arvuliselt vähem, pigem mitmesugused (populaarsed) väikevormid kui kunstiliselt nõudlikumad teosed. Üksikute ja juhuslikena kipuvad need üldises kontserdielus lahustuma, tagajärjeks vastava valdkonna kõrvalejäämine.

Selle põhjuseks on ühelt poolt kindlasti piiratud ressursid: ka publikule suhteliselt tundmatu ning kommertsiaalses mõttes oletatavasti vähem edukamaks kujuneva muusikalise suurvormi kontserdiks ettevalmistamine nõuab märkimisväärseid ajalisi ja rahalisi kulutusi, mida ilma täiendavate garantiideta naljalt ette ei võeta. Kuid teiselt poolt näivad olulist osa mängivat ka kehtivad väärtushinnangud, mis eesti klassikalise muusika suurvorme – kui mitte sisuliselt, siis vähemalt potentsiaalsete turustatavate toodetena – omajagu alavääristavad. Seega on probleem nii vormiline kui ka sisuline.

Piisavate materiaalsete vahendite puhul poleks võimalikku käitumisstrateegiat raske ette kujutada. Kohe võiks näiteks taastada eesti klassikalisele sümfoonilisele muusikale pühendatud festivali „Tubin ja tema aeg“, institutsiooni, mis praegu meie kontserdielus puudub. Eestisse saaks regulaarselt kutsuda maailmanimega muusikuid ja kollektiive, nii ansambleid kui ka orkestreid, kes oleksid nõus mängima meie klassikalisi suurvorme, kusjuures sellist tegevust toetataks igati ka Eestist väljaspool. Teadliku riikliku poliitikana saaks soodustada eesti muusikaklassika salvestamist ja plaadistamist eelmainitud muusikute ja kollektiivide poolt ning saaks luua võimalusi eesti klassikalisele muusikale pühendatud kontserdisarjade, konkursside ja interpreedipreemiate loomiseks. Loomulikult saab seda rida veel jätkata, kusjuures kaasneda võiks läbimõeldud ja jõuline meediakajastus, aga ka eesti klassikalise muusika uurimise riiklikud uurimisprogrammid ning nootide ja raamatute kirjastamine.

Teataval määral ju kõike seda – kontserttegevus, festivalid, plaadistamine, kirjastamine, uurimine – ka toetatakse, kuigi mitte just alati süstemaatiliselt ning eesti klassikalise muusikaga seonduvalt. Probleemiks nagu ikka on raha vähesus, mistõttu eraldatud vahendite hulk võimaldab korraldada pigem tagasihoidlikus mõõdus ning seetõttu ka repertuaari silmas pidades lahjemaid, kuid igal juhul sageli teenimatult märkamatuks jäävaid üritusi. Samuti ei lahendaks rahastuse oluline kasv Eesti mõõtkava ja võimalusi silmas pidades veel eesti klassikalise muusika nähtamatuks jäämise probleemi: mõne Elleri või Tubina teose ettekande lisandumine ei täiendaks olemasolevat üldpilti sellisel määral, et võiks rääkida kvalitatiivsest hüppest. Kuna meil ei ole võimalik kulutada suurriikidega võrreldavaid summasid, panustades n-ö kvantiteedi ülekasvamisele kvaliteediks, siis tuleks sisuline muutus siin saavutada vähemalt olemasolevate vahendite oskuslikuma rakendamise kaudu.

Loomulikult ei saa kultuuriministeerium kirjutada muusikainstitutsioonidele otseselt ette nende repertuaaripoliitikat, kuid ta võib teatavaid tegevusalasid soodustada. Üks võimalus oleks luua eesti klassikalise muusika tähtteoste ehk meie muusikaliste alustekstide esitamise programm, mille raames kontserdiorganisatsioonid jt muusikainstitutsioonid saaksid taotleda toetusi. Selline programm võiks sisaldada kindlaid nõudeid mahule, kontseptsioonile ja tulemustele. Et vältida rahaliste vahendite killustamist stiilis igaühele midagi, peaks eelistatama pigem suuremamahulisi ja kunstiliselt nõudlikumaid ettevõtmisi. Samuti peaksid projektid olema kontseptuaalselt väljapaistvad: kuna neid ei ole ilmselt võimalik arvukalt rahastada, siis peaks iga sellise projektiga kaasnema ka oluline kultuuriline, hariduslik ja miks mitte ka teatav propagandistlik lisandväärtus, s.t projekt ei tohiks olla lihtsalt (veel üks) kontsert, kontserdisari või festival. Ehk tuleks eelistada projektitaotlusi, mille puhul on ühtlasi läbi mõeldud, kuidas need võiksid kultuuri rikastada, muusikalisi kontakte luua ning võib-olla ka uusi suundumusi algatada.

Kuid nagu öeldud, ei seisa eesti muusika esitamise probleem ainult majanduslike võimaluste taga. Hoopis olulisemaks takistuseks näib olevat meie klassika mõneti museaalne renomee, selle oletatav võimetus nüüdispublikut kõnetada, mida mõnikord kahetsusväärselt jagavad ka vastava valdkonnaga lähedalt seotud isikud. Infomüras on see nagu paljud teised valdkonnad muutunud justkui teatava seltskonna isiklikuks asjaks. Nii see muidugi olla ei tohi ja siinkohal kutsun kõiki asjaosalisi, kuid eelkõige kontserdikorraldajaid ja muusika leviku eest vastutajaid seda olukorda muutma.

On selge, et klassikaline muusika nagu igasugune nõudlikum kunstivorm vajab eestkõnelejat. On tähtis, et oluliste muusikainstitutsioonide juhid, kelle korraldada eesti muusika- ja kontserdielu suuresti on, ei oleks ainult võimekad mänedžerid, vaid ka omalaadsed rahvavalgustajad, isikud, kes ei lähtu ainuüksi publiku maitsest, vaid püüavad seda ka harida. Elu on paraku näidanud, et tänapäeval ei saa inimesi kunstmuusika juurde tuua propageerides neile mehaaniliselt väärtusi, millest lähtuvalt eesti klassikalised suurvormid kunagi loodi. See ei tähenda aga esmajoones teose sisu varjutavat pakendamist või turustamist kõige selle juurde käiva tingeltangeliga. Samuti ei tähenda see – näiteks Elleri või Tubina loomingust rääkides – rahvuslikkuse üle parda heitmist, vaid pigem selle suhestamist tänapäevaga. Tahtmata jutlustada siin väärtuste relativismi, tuleb ometi tunnistada, et iga traditsioon on just nii elujõuline, kuivõrd see suudab tuuma kaotamata end muutuvas ajas jätkuvalt uuesti määratleda. Seetõttu sõltub eesti rahvusliku muusikaklassika ellujäämine vajalike rahasüstide kõrval ka teatavast mütoloogilisest saneerimisest, selle identiteedi uuendamisest, mis võimaldaks meie muusikalisi tuumtekste publikule tänapäevasemalt ja sisulisemalt vahendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar