Kolmas sektor – kas Eesti ooperi päästerõngas?

Kalleim teatrižanr kuulugu rahvale!

ANNE PROMMIK

Märt Jakobson (Sarvik) 8. augustil Lihulas esietendunud laulelduses „Uku ja Vanemuine“.

Märt Jakobson (Sarvik) 8. augustil Lihulas esietendunud laulelduses „Uku ja Vanemuine“.

Olev Mihkelmaa

„Annap kannal ruttu siia, Venemuine!“ kamandab Eurorpheus. „Oh yes, yes!“ vastab kõnealune vaguralt ja püüab rafineeritumalt leelotada. Peenikesel maestrol on ikkagi maarahva laulujumala hääle seadmisega koledasti tüli. Otsekui võluväel kipub vanakese keelele koolitatud ma-me-mi-mo-mu asemel ikka uljas rahvaviis.

Stseen Raimo Kangro satiirilisest lavateosest „Uku ja Ecu“ iseloomustab hästi ka ooperi staatust Eestis rohkem kui sajandi jooksul. Koorilaul on meil seni armsaim kultuuriharrastus, aga ooperit-operetti pole laululemb eestlane päris omaks võtnud, olgugi meie rahvas kõva teatriskäija: esimest korda ületas külastajate arv maagilise miljoni juba üheksa aastat tagasi. Eesti Teatri Agentuuri teatriinfo toimetaja Tiia Sippoli andmetel mängiti mullu Eesti teatrites kokku 568 lavastust, mille hulgas oli 20 ooperit. Teatris käisid eestlased eelmisel aastal kokku 1 170 642 korda, ooperi­külastusi oli sellest umbes 4% ehk 49 211 korda.

Ooperileek on Maarjamaa põhjatuules alati pigem tasa hubisenud. Küll on elevandiluutorn olnud kõrgevõitu ja mõne teise arvates suisa liiga madal, et selle peale üldse vaadata. Hei, heliloojad, kus on meie rahvusvärvides „La donna e mobile“ ja „Una furtiva lagrima“? Klassikaraadio soovikontserdi kuulajad tellivad küll järjekindlalt Juta ja Ülo duetti Evald Aava ooperist „Vikerlased“ Urve Tautsi ja Hendrik Krummi esituses. Vähesed teavad ka, et Karl August Hermanni koorilaulud „Kungla rahvas“ ja „Oh laula ja hõiska“ pärinevad tema ooperikatsetusest „Uku ja Vanemuine“. Massidesse murdnud on Ülo Vinteri muusikalimeloodiad, Ülo Raudmäega kahasse loodud „Pipi Pikksukka“ teab mitu põlvkonda. „Kui on meri hülgehall“ levis muusikali põhjal vändatud filmi „Suvitajad“ kaudu, seda esitanud väike poiss on täna üks kuulsamaid Eesti lauljaid maailmas – bariton Lauri Vasar.

Aga tulgem tagasi teatrisse: Raimo Kangro „Süda“, mis esietendus aastal 1999, oli näiteks üle 16 aasta ainus eesti algupärane ooper Estonia teatris! Viimasel kümnel aastal on olukord tunduvalt paranenud: uudisteoseid on sündinud rohkem kui üks aastas, kuigi kaugeltki kõiki ei saa päris ooperiteks pidada ja suurele teatrilavale on jõudnud neist väike osa. 2006. aastal Von Krahli teatris etendunud Tõnu Kõrvitsa lühiooperitega „Tuleaed“ ja „Mu luiged, mu mõtted“ sai ooperižanr Eestis senisest vabama sisu. Aastal 2008 esietendus Estonia suurel laval Mari Vihmandi „Armastuse valem“, EMTA tudengid tõid aga koos välja kaks lühiooperit: Monika Mattie­seni „DMeetri“ ja Age Veeroosi „Tuleloitsija“. 2009. aastal etendus festivalil „NYYD“ Märt-Matis Lille kammerooper „Indiate uurimine“, 2011. jõudis Nargeni festivalil lavale Timo Steineri „Kaks pead“, samuti Anti Marguste kolm kammerooperit „Andrese monoloogid“ (2000/2005/2008), „Tiina monoloogid“ (2008) ja „Arno monoloogid“ (2010). 2012. aastal debüteeris Evelin Seppar Niguliste kirikus ooperiga „Teine“, 2013. esietendusid suurel laval nii Tõnu Kõrvitsa „Liblikas“ kui ka Tauno Aintsi „Rehepapp“, peale selle ka Vsevolod Pozdejevi kammerooper „Proua Elsa“. 2014. aastal sündisid Tauno Aintsi „Lauritsa lubadus“ ning Marianna Liigi ja Sander Möldri „Korduma kippuvad küsimused“. Tänavu esietendusid Eesti muusika päevadel Ardo Ran Varrese lavaline serenaad „Käidi ja külvati …“ ja Saaremaa ooperipäevadel Ülo Kriguli „Luigeluulinn“. Eesti ooperit jätkub maailmagi: uhkusega nimetame Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergi“ (Dortmund 2001), Jüri Reinvere „Puhastust“ (Helsingi 2012) ja „Peer Gynti“ (Oslo 2014), väljaspool Eestit on aastal 2011 esietendunud Age Veeroosi „Võrk“ ning aastal 2014 Evelin Seppari „Icaros“ ja Vsevolod Pozdejevi kammerooper „Seitse kirja kohtumiseks“. Uue aja ooperitest on teist korda lavastatud vaid üksikuid, sh Helena Tulve kammerooper „It is getting so dark“ ehk „Läheb nii pimedaks“ (2004 ja 2014) ning Tüüri „Wallenberg“ (2001 ja 2007). Pealegi saavad eesti heliloojad sageli vaid korra-kaks ooperiga kätt proovida. Euroopa muusikateatri gigantide kõrval, kus parimate heliloojate nimekirjas leidub kümneid oopereid, paistab eesti ooper meie teatriperekonnas olevat ikkagi armas ja isepäine, infantiilsevõitu hilisteismeline, kes õieti veel täiskasvanu mõõtu välja ei anna. Tema poolsajand varem sündinud vanem vend sõnateater on aga end kehtestanud perekonnapeana.

Kas ooper on ikka päris teater?

Näib kõnekana, et kümne aasta eest ilmunud gümnaasiumiõpikus „Eesti teatri lugu“ (autorid Luule Epner, Monika Läänesaar, Anneli Saro) on jäänud muusikalavastused peaaegu puutumata. Põgusalt iseloomustatakse muusikateatri žanre, nimetatakse Verdit, Wagnerit ja veel mõnd suurkuju. „Oluliste lavastuste“ hulka on pääsenud vaid Peeter Jalaka lavastatud Veljo Tormise ballett-kantaat „Eesti ballaadid“ (2004).

Olen mittemuusikute ringkonnas täheldanud, et muusikateatrit kiputaksegi seostama pigem kontserdi- kui teatrieluga. Küllap peituvad põhjused ajaloos: meie teatri algusaegadel oli operett midagi labast ja ooperite teostus küündimatu. Mäletatavasti peeti Vanemuise juhi, muusikalavastusi armastanud August Wiera maitset väike­kodanlikuks. Estonias oli operett Paul Pinna hoole all ja ikka pinnuks silmas. Kuna muusikarollides esinesid ikka needsamad lavajõud, kes draama­etendustestki, süüdistasid kriitikud neid opereti „kergete abinõude“ draamasse kaasavõtmises. Ooperist sai valulaps juba algusaastail – sobivate lavajõudude puudusel. Publikki ei innustunud ja maailmakuulsa „Traviata“ esimene lavastus pidas vastu kuus etendust.

XX sajandi alguses hakkasid ka eesti heliloojad Miina Härma, Artur Lemba ja Karl August Hermann ooperižanris katsetama, esimeseks päris ooperiks võib siiski pidada alles Evald Aava teost „Vikerlased“ (1928). Kuigi 1960ndate kuld­aega meenutatakse heldimusega, oli algupäranditega lugu endiselt nutusevõitu: Estonia teatrijuht Udo Väljaots pöördus tollal heliloojate ja libretistide poole isegi avaliku üleskutsega kirjutada muusikateatriteoseid. Kirjutati ka, aga midagi ajastuülest ei meenu.

1970–1980ndad andsid meile Eino Tambergi mitu suurepärast ooperit ning Veljo Tormise ballett-kantaadi „Eesti ballaadid“, mida on lavastatud rohkem kui korra. Esile kerkis ka andekas ja viljakas ooperilooja Raimo Kangro, kelle teosed pole siiski uuesti vaatajate ette jõudnud. Kaheksakümnendatel murdis Eesti ooper üldse teatrist välja. Televisioon olevat oopium rahvale ja küllap tegi see Raimo Kangro „Sensatsioonist“ (1986) just midagi pealkirjas öeldu sarnast. Uue sajandi hakul sündis Jüri Reinvere sulest ka radiofooniline ooper „Vastaskallas“ (2001–2004). Ooperi defineerimist pigem kontserdi- kui teatriteosena soodustavad nii žanri laienemisel ilmnenud ebatraditsiooniline (vokaal)esteetika ja harjumatud koosseisud kui ka ooperite esitamine kontsertettekande vormis või nn pool­lavastatud, osaliselt improviseeritud kujul (ingl semi-staged opera).

Harrastusooper – paradoksaalselt võimalik

Ooperipublik ei ole väike ainult sihtrühma elitaarsuse ja kallite piletite tõttu. Väiksem valik teoseid repertuaaris tähendabki juba väiksemat võimalikku huvi. Ka kõige maniakaalsem ooperigurmaan ei lähe teatrisse, kui ta pole Donizetti fänn, tema armsat Mozartit aga keegi ei mängi. Samal põhjusel jätsin seekord vahele Birgitta festivali: nii „Così fan tutte“ kui ka „Jevgeni Onegin“ kuuluvad kümneid kordi kogetud standardrepertuaari hulka. Tahan Saariahot – kas või Bergi! Esietenduste arv kahaneb meie muusika­teatris järjekindlalt. Kui 2010. aastal oli muusikalisi uuslavastusi 22 ja järgmisel kahel aastal 11, siis 2014. aastaks oli see arv vähenenud kuuele. Paratamatult tuleb sihtasutustamise perioodil meelde, et muusikateater on kulukaim teatriliik, üksikute eranditega. Üldjuhul on muusikateatril vaja suurt inimressurssi ehk koori, orkestrit ja dirigenti, seega mitu korda suuremat meeskonda kui sõnateatril, pealegi inimesi, kes on eriala õppinud lapsest saadik.

Kui professionaalne muusikateater mahtu vähendab, võiks vaadata ju harrastusteatrite suunas. Valgas tegutseb muusikalidele pühendunud MTÜ Kungla, Saaremaal toob Salme valla­teater aeg-ajalt välja muusikale, viimati „Randas öitseb kibuspuu …“ Arved Haugi muusikale ja Vaapo Vaheri tekstile. Tugevaks nimetab harrastusteatrite liidu juht Kristiina Oomer ka Viimsi muusikaliteatrit. Kaari Sillamaa korraldab teatavasti koguni muusikaliteatrite festivali. Aga ooper? Projektipõhiselt tegutsevad ju tudengid, näiteks 2014. aasta maikuus tõid kolme kultuuriülikooli noored Telliskivi loomelinnakus lavale juba nimetatud Marianna Liigi ja Sander Möldri uudisteose „Korduma kippuvad küsimused“. Tegijate keskmine vanus jäi alla 25 ja tase ületas nii mõnegi profiteatri tüki. Ka tänavu esietendus lausa kuue kõrgkooli noorte koostööna Estonia kammersaalis samalaadne projekt – küll mitte algupärand, vaid Benjamin Britteni „Kruvipööre“. Nende kõrgel tasemel tudengitööde puhul ei saa veel rääkida järjepidevusest, aga pinnas eksperimentaalse muusikateatritrupi jaoks näib valmis olevat – etendustel publikupuudust ei olnud.

Aasta 2014 lõi ka teise pretsedendi. Veljo Tormise Kultuuriselts tellis helilooja Tauno Aintsilt kohalikul legendil põhineva muusikateatriteose, mille esiettekanne toimus 7. augustil Kuu­salu kirikuaias. Urmas Lennuki libretol põhinev „Lauritsa lubadus“ kannab muusikalise suurvormi nime ning selles on ühisosa nii oratooriumi, ooperi kui ka muusikaliga. Paigamuistendist inspireeritud lugu etendus ka järgmisel suvel, Veljo Tormise 85. sünnipäeva puhul Viinistu katlamajas. Tähelepanu! Heal tasemel teostatud etenduse osalised olid reeglina vaid Kuusalu päritolu lauljad-näitlejad-muusikud, kellest osa teenibki endale igapäevaleiba lavalaudu kulutades, teised on aga andekad asja­armastajad. Laval said peale solistide, Kuusalu muusikakooli ja pasunakoori baasil loodud orkestri kokku ka kohalikud koorid ja rahvatantsurühmad. Harrastajate, poolproffide ja elukutseliste koostöös võib seega sündida terviklik hea tulemus – eriti kui teos on jõukohane. Viimane märkus ei tähenda aga allahindlust selle muusikalisele väärtusele.

Regionaalne vägitükk vol. 2

Tänavu suvel haaras Lihula vald labida, kaevudes julgelt Eesti ooperiajaloo kollektiivsesse alateadvusse. Ainuetendusega 8. augustil sai uue elu juba eespool nimetatud Karl August Hermanni pseudomütoloogiline lauleldus „Uku ja Vanemuine“. Hermannil ei õnnestunud küll maakeelset ooperiterminit juurutada, aga seda kasutas ka üks uue Eesti aja olulisemaid ooperiloojaid Raimo Kangro käesoleva kirjutise alguses tsiteeritud „Uku ja Ecu“ (1997) määratlemisel. Hermanni teosel paistab olevat rohkem sugulust laulumängu kui ooperiga: dramaturgia ei kanna välja, vokaalpartiide tessituur ei vaja otseselt ooperilauljat, kuid puuduvad ka Saksa Singspiel’ile omased kõnetekstid. Teose uue orkestratsiooni autor Mati Põdra on kasutanud juhust vaimutseda nii Händeli, Mozarti kui ka Rossini teemadel. Algversiooni kuulmata olin lausa üllatunud: kas Hermann oli tõepoolest nii osav matkija? Seegi projekt sai uhkustada kohalike talentidega: mis viga seda teha, kui Lihulast on võrsunud Estonia solist René Soom, vanemuislane Märt Jakobson, barokktenor Endrik Üksvärav ja veel mitmed tipplauljad. Uku rolli karusnahkse kraega mantlis kuninglikult täitnud Voldemar Kuslap osutus ainsaks väljastpoolt imporditud külalisartistiks ja muidugi ka publikumagnetiks. Kohaliku massiürituse sarnasust laulupeoga rõhutas tohutu esinejate arv, mida korraldajadki nimetada ei osanud. Paistis, nagu oleks viimne kui Lihula elanik rahva­rõivad kapist välja toonud ja kukkunud kaerajaani vihtuma, aga publikutki jätkus laulupeo vääriliselt. Nii Kuusalu kui ka Lihula oleks väärt Eesti juhtiva ooperivalla tiitlit. Kes on järgmine?

Neid üritusi ei oleks ilmselt sündinud, kui väliselt haprakest, kuid jonnakat õlga ei oleks pakkunud kohalik muusikakool. Ma ei tea, kui palju proove tuli teha orkestriga, mille pesamunad mahuksid mitmekesi kontrabassikasti. Sellised algatused vajavad inimenergiapommi, kel peale keskmisest suurema eneseväljendusvajaduse ja missioonitunde juhtub olema ka parimas mõttes loomemajanduslikku soont. Otsitakse sinisilmseid multitalente, kes suudavad viie leiva ja kahe kalaga ära toita kolm näljast rahvatantsurühma, panna kohaliku kunstikooli lapsed lauljatele mälestuseks puulusikaid treima ja nende vanemad kohvikusse pirukaid küpsetama, ise aga kui muuseas orkestrit dirigeerida või peaosa laulda! Harrastusooperi tegijad tunnevad andmisrõõmu ja tegime-ära-uhkust. Koos omaküla kuulajatega tekib laulupeolik küünarnukitunne ja ehk purunevad mõned ooperiklišeedki tertsi ulatuses vibrato, aknaklaase purustava hääle või kolmepuudase kere hädavajalikkuse kohta. Paremat žanriturundust ei tea ma tahta. Vägisi armsaks ei saa, aga ise tehtu lihtsalt jääb armsaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar