Jüri Arrak nüüdis- ja vanamuusikas

Igor Garšnek

Hortus Musicuse kontsert „Jüri Arrak 75”: René Eespere, Tõnis Kaumanni ja Peeter Vähi Jüri Arrakule pühendatud uudisteoste esiettekanne 8. XI Niguliste kirikus. Hortus Musicuse ideest tähistada Jüri Arraku 75. sünnipäeva kontserdiga, kus kõlaksid eesti heliloojate uudisteosed, mis inspireeritud Arraku loomingust, kuulsin juba sel kevadtalvel. Asi intrigeeris seda enam, et heliloojad, kellelt teos telliti, olid esialgu konfidentsiaalsed. Eelmisel teisipäeval sai see idee Hortuse kontserdi näol ka teoks: verivärskete Jüri Arraku kunstiga seonduvate helitöödega astusid publiku ette René Eespere, Tõnis Kaumann ja Peeter Vähi. Igaüks neist ootuspäraselt küll isemoodi, kuid kõik kolm siiski vanamuusika instrumentaariumi ja ka stiili kontekstis.

Teine asi, mis selle idee puhul juba ette intrigeeris, oli kolmnurk Arrak-Hortus-esmaettekanded. Sest kui mõelda Jüri Arraku loomingule (eeskätt maalidele), siis siin võime näha nii iidseid arhetüüpe kui nüüdisaegseid värvilahendusi, nii religioosseid motiive kui mängulist groteski. Müüt ja palagan ilmnevad Arraku maalides nii mõnigi kord käsikäes. Kuidas see muusikas peaks kajastuma: kuivõrd peaks uute teoste helikeel olema arhetüüpne (esitajaks ikkagi Hortus Musicus!) ja kuivõrd peiarlik, kas n-ö tasapinnaline (nagu suur osa Arraku maale) või hoopis ruumiline? Või kas üldse ongi mõtet nii otseseid, „näpuga näitavaid” paralleele otsida?

Andres Mustoneni lahendus Hortuse juhina oli kunstilises mõttes igati veenev, kuna ta paigutas uued eesti teosed vanamuusika konteksti. Mis tähendab, et renessanss- ja barokkmuusika kõlas nii kontserdi alguses, lõpus kui uute helitööde vahel.

Selles mõttes lõi Johannes Ockeghemi (1410–1497) „Mort, tu as navré” / „Miserere” õhtule hea vaimse eelhäälestuse. Renessansspolüfoonia, mis on olemuselt siiski vokaalmuusika, kõlab kuulamapanevalt ka instrumentaalseades (nagu Hortuse reljeefselt välja toodud meloodialiinidega esitus ka näitas).

Järgnenud René Eespere (1953) uudisteose „Sententiae veteres” („Iidsed mõtteterad”, 2011) tekst koosnebki ladinakeelsetest sententsidest, millest mõned nagu „ars longa, vita brevis est” on üldtuntud. Samas kui mõni teine, näiteks „nihil semper floret” (miski ei õitse igavesti) kõlab praegu, eurotsooni võlakriisi taustal, üsnagi tänapäevaselt.

Eespere helitöö kõlapildis – nii askeetlikus vokaalis kui ansambli instrumentaalseades – oli tunda mingit gootilikku karmikõlalisust, aga ka hiliskeskaja muusikale iseloomulikku laadilist modaalsust. Tegemist polnud siiski stilisatsiooniga, kuna kuulda sai ka aktiivseid, postmodernistlikke kõlasööste ning harmoonias ootamatuid modulatsioonegi, mis avardasid kunstilist mänguruumi märgatavalt. Sellele vaatamata jäi Eespere uudisteose põhitoonusena meeltesse helisema heakõlaline minoorsus oma keskendumismeeleoludes.

Tõnis Kaumann (1971) on ise Hortus Musicuse liige ja tema esiettekandelise Stabat Mater’i (2011) kõlaline raamistik viitas küll mingil määral vanamuusikale, kuid muusikalised arengujooned ja harmoonialahendused siiski mitte. Vokaalselt oli siin huvitavalt lahendatud kolme meeshääle (tenor Anto Õnnis, bariton Tõnis Kaumann ja bass Riho Ridbeck) vokaalansambel, seda eeskätt laadilistes üleminekutes ja kõlalistes registrisuhetes.

Kaumanni muusika üldine tekstuur oli ootuspäraselt polüfooniline, kuid samas rütmipildis põnevust pakkuvate taktimõõtude vaheldumisega. Teose lõpupoole mõjus ootamatu kontrastina ja värskelt üks helgetes toonides mažoorne episood. Muidu funeraalsetes meeleoludes „Stabat Mater dolorosa” („Kurb Ema seisis”) tekst sellist muusikalist pööret ju isegi võimaldaks – näiteks sõnades „Fac me cruce custodiri” („Kaitse mind ristiga”) on ju nii palvet kui lootust …

Peeter Vähi (1955) esmaettekandeline „Tõuseb valgus …” (2011) jättis mitmes mõttes erilise mulje. Kõigepealt loo tekst: selle aluseks on tiibeti budismi traditsioonides pika eluea palve, mille helilooja palvel kirjutas Tema Eminents XII Nubpa Tulku Konchok Tenzin Rinpoche spetsiaalselt Jüri Arrakule. Tiibetikeelsed värsid algavadki sõnadega „Jüri valgus tõuseb, taevasse läheb”.

Muusikas aga mõjus eriliselt niisugune monumentaalne cross-over, kus põimusid väga mitmed stiilitasandid orientaalsetest ja arhailistest kuni (neo)impressionistlike kõlaväljadeni. Siin võis kuulda rituaalset korduste maagiat, askeetlikku vokaalset monoodiat ja tiibeti sakraalmuusikat meenutavat intensiivsust puhkpillide ja löökriistadega. Aga kõik kokku vormus hästi terviklikuks ja põnevaks kõlaliseks amalgaamiks.

Märkimata on, et Nigulistes oli Hortus Musicuse esinemisplatsi kõrvale välja pandud mitmeid juubilari maale ning et kohal viibis ka eesti kunsti grand old man ise. Jüri Arraku jõulisest kunstnikunatuurist võiks mõistagi palju rääkida, kuid seekord rääkis temast nüüdis- ja vanamuusika.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming