Huvihariduse pinnal on tore olla

Tõnu Kaljuste kõneleb huvihariduse nurga alt Eesti Filharmoonia Kammerkoorist, samuti algavatest Pärdi päevadest.

KERSTI INNO

Tõnu Kaljuste Eesti Filharmoonia Kammerkoori 35. ehk 50. sünnipäeval. Kõlab Veljo Tormise teos „Tornikell minu külas“.

Tõnu Kaljuste Eesti Filharmoonia Kammerkoori 35. ehk 50. sünnipäeval. Kõlab Veljo Tormise teos „Tornikell minu külas“.

Erlend Arras

Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) tähistab tänavu 35. aastapäeva. Õigupoolest on põhjust tähistada 50. sünnipäeva, kuna Ellerheina kammerkoor alustas aastal 1966. Seega võib öelda, et EFK on huvihariduse pinnalt võrsunud professionaalne koor.

Kuidas see koor nii tugevad juured alla sai?

Tõnu Kaljuste: Ma olen huvihariduse pinnal siiamaani, sest pinnal, mis on huvitav, on tore olla, ja mis haridusse puutub, siis selle kohta on välja kujunenud uus väljend – elukestev õpe.

Aga tõsi ta on, et selle koori loomise ja kooriks olemise lugusid võib rääkida väga mitme teema kaupa. Kui rääkida huviharidusest, siis minul oli üliõpilasena kaks koori, kellega ma muusikat tegin: üliõpilastest koosnev konservatooriumi üliõpilaste teadusliku ühingu (ÜTÜ) kammerkoor ja Ellerheina kammerkoor endistest lastekoori lauljatest. Samal ajal tegutsesid Eestis tuntud head koorid, kus olid lauljateks muusikaõpetajad ja juba kogenud, haridusega inimesed. Kui üks noor dirigent tahab teda huvitavat repertuaari omandada, siis on tal selle teostamiseks tarvis koori. Mulle tundub, et EFK-eelsel perioodil oli see huviharidus väga intensiivne: töötasime kolm korda nädalas ning saime juured alla, õppides ja esitades head muusikat, alates Bachi motettidest kuni XX sajandi oluliste heliloojate loominguni. Juurikate sügavamad siirded tulid Tormise loomingut õppides. Dirigendi poolt vaadatuna oli see ju lihtsalt enda ja teiste harimine. Püüdsin panna lauljad huvituma muusikast, mida nad ei tundnud.

Mis muutus professionaalseks kooriks saamisel?

Professionaalseks kooriks saamine – see on kuupäev ja palgapäev. Teine asi on aga see, mida tähendab olla professionaalne laulja rahvusvahelises mastaabis. See kujutlus tekkis mitmesuguste kogemuste ja eeskujude kaudu, kuigi kutseliste orkestrite ajalooga võrreldes on elukutselise koorilaulja amet noor. Maailmas on loodud märkimisväärne hulk imelist muusikat just kammerkooridele. Vaatamata kinnisele õhkkonnale riigis, levisid muusika ja plaadid piisavalt kiiresti. Kõik interpretatsiooni puutuv oli Euroopas sel ajal väga huvitavas järgus. Vanamuusika ja baroki tõlgendustel oli uus kõla. Esile kerkisid väga huvitavad dirigendid nagu Harnoncourt, Gardiner jpt, kelle plaadistused õpetasid polüfooniat ja artikulatsiooni veel selgemalt välja joonistama. Suured sümfooniaorkestrid loobusid järsku Bachi suurvormide ettekandest, jättes selle repertuaari barokkorkestritele. See oli huvitav aeg, kus eraldusid väga selgelt juhid, kelle muusikaline kogemus algas Verdist, ja teised, kel ulatus see Monteverdini. Sellises inspiratsiooni soosivas õhkkonnas me õppisime ja arenesime. Oluline oli ka äratundmine, et suudad tänu eestikeelsele heale muusikale olla oma žanris maailmas omanäoline. See on omaette teema. Professionaalseks kooriks saamisel tuli saada professionaaliks selle sõna rahvusvahelises tähenduses. Samuti olime eestvedajad nii eestikeelse kirikumuusika kui ka nn isamaalise repertuaari muusikaellu tulekul. Kui mõelda ajaloolisele kontekstile, siis hakkasid esimesed isamaalised tekstid ja muusika (Koidula-Kunileid) vaikselt iseseisvuse ihalust toitma juba 1869. aastal. LP-plaat „Siin on ilus elada“ tekitas kaheksakümnendate algul taasiseseisvumisaegsega sarnase õhkkonna. Ega siis Eesti teised koorid seda muusikat mingitel saladuslikel põhjustel ei esitanud. See oli psühholoogiliselt väga huvitav aeg. Meenub vahva lugu, kuidas plaat selle pealkirja sai. Algul oli plaan pealkirjastada see kui „Mu isamaa on minu arm“, sest laulsime seal esimest Kunileiu laulu. See sai kultuuriministeeriumi koosolekul niisuguse kriitika osaliseks, et soovitati seda plaati mitte välja anda. Samal koosolekul pakkusin spontaanselt: paneme „Siin on ilus elada“. See mõjus nii ootamatult, et allkirjad tulid hästi kiiresti. See on väike õppetund, kuidas positiivse õhkkonna loomine võib viia positiivse lahenduseni. Ma arvan, et kutseliseks saamisel ei tohi kaotada vaimustuva taidleja maailma.

Eks intrigeerivalt mõjusid ka teatud Tormise teosed.

Alustasime Tormise „13 lüürilise rahvalaulu“ ja Runneli-Tormise teoste vabameelsemas õhkkonnas. „Unustatud rahvaste“ sari joonistus ajapikku üksikutest tsüklitest suurteoseks. Soovisin seda plaadistada plaadifirmale ECM. Juurde sai tellitud veel karjala sari, milleks sai „Karjala saatus“. See oli ka niisugune huviharidus, mis viis meid soome-ugri rahvaste keelte, meloodiate ja traditsiooni tajumiseni. Tormise kompositsioonide kaudu saime soome-ugri foneetilise materjali ja muusikafaktuuri endale selgemaks.

EFKga viisite Tormise ja Pärdi ka maailma.

Kõik algas koostööst plaadifirmaga ECM. Kui poleks rahvusvahelise haardega plaadilevi, ei saaks seda maailma viimise juttu tõsiselt rääkida. Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Austraalias ja Euroopas, igal pool, kuhu jõudsime, olid meie plaadistused suurtes plaadipoodides saadaval. Mulle on ECMist öeldud, et Pärdi „Te Deum“ on üks levinumaid klassikalise muusika plaate maailmas. Erilise hoo saime sisse siis, kui turneedel oli kaasas Tallinna Kammerorkester.

Algaval hooajal valisite EFK peadirigentide sarja kontserdi kavasse Pärdi ja Schnittke. Miks just selline valik?

Paluti muusikat, mis sobiks lihavõtteaega. Võtsin Pärdi „Miserere“ ja Schnittke „Reekviemi“, mis on samuti omamoodi seotud EFK sünniga. 1970ndate keskel pidin tegema koori, et täita ühte väikest tellimust. Eri Klas tuli Moskvast sõnumiga, et helilooja Alfred Schnittke, tema sõber, ei julge Moskvas reekviemi lindistada ja otsib muusikuid, kes selle perifeerias ette võtaksid. Nõukogude ajal oli uue reekviemi loomine ladinakeelsele tekstile ja selle esitamine peaaegu võimatu. Kui Mossoveti teatris lavastati Schilleri „Don Carlost“, palus lavastaja Schnittkel sellele muusika kirjutada. Schnittke kasutas reekviemi ideed teatri­muusika kirjutamisel. Kirjutas „Reekviemi“, mida esitleti algul kui „muusikat Schilleri draamale „Don Carlos““. Kui Eri Klas selle partituuri mulle tõi, siis mõistsin, et seda pole võimalik lindistada ühegagi nendest kooridest, mida ma tol ajal juhatasin. Lindistuseks koostasin koori Eesti parimatest lauljatest: seal oli muusikuid Eesti Raadio segakoorist, RAMist, Tallinna kammerkoorist, ÜTÜ kammerkoorist ja Ellerheina kammerkoorist. Lindistasime Estonia kontserdisaalis kolm ööd. See lindistus lisas usku ja sai üheks oluliseks dirigeerimiseks. Õnnestumine andis tõuke professionaalse koori loomise unelmale. Selle teose lindistamisel on ka teine nüanss, mis on seotud Arvo Pärdiga. Pärt käis kohal kõigil öistel lindistustel. Talle meeldis selle teose eripärane orkestratsioon niivõrd, et ta kasutas samu pille hiljem oma „Miserere“ orkestratsioonis. Seejuures on need teosed üksteisest väga erinevad.

Olite EFK kunstiline juht ja peadirigent kakskümmend aastat. Kuidas paistab koori areng järgmiste peadirigentidega? Kuidas Paul Hillier, Daniel Reuss ja Kaspars Putniņš on koori edasi viinud?

Koori arengu peamised mõjutajad ei ole vaid dirigendid. Vahelduvad ju ka lauljad, kelle võimetest sõltub tegelik lõppresultaat. Arvan, et iga dirigent on andnud omalt poolt midagi väga olulist. Mitmekesisus rikastab. Ainus asi, mida lootsin eri dirigentidest, oli see, et nad toovad rohkem oma repertuaari ka turneede kavadesse. Palju on vana repertuaari kordust.

Milles näete patroonina programmi „Igal lapsel oma pill“ tugevust?

See on väga armas programm, üks võimalusi aru saada, et siin maailmas peab oskama midagi oma näppudega teha. Kui hakata muusikat õppima, siis kogu selle ilu, mälu ja kõla juures on kõige olulisem ja tavalisem must töö: et su näpud satuksid õigetele klahvidele, et su lauluhääl on samamoodi pill – pead oskama kogu alfabeeti laulda, mitte ainult vokaale. See on suur ja rikas mõttemaailm, tegude maailm. Mulle väga meeldib, et loodi selline ilus abiprogramm, et muusikakoolides meie vananenud pilliparki täiendada.

Pärdi päevad on leidnud oma publiku ja oma muusikud ning on suvehooaja lõpus väga oodatud sündmus. Alguse said need Pärdi sünnipäevakontsertidest, kus esinejad olid vaid EFK ja TKO, lisandunud on palju teisi muusikuid, kollektiive ja dirigente. Kas laienemine sündis soovist näidata Pärdi interpretatsiooni eri võimalusi?

Ma arvan, et Pärdi muusika interpreteerimisel teeb meie festivali rikkaks ja õigustab selle järjepidevust vaid see, kui näeme, et see toob uusi esitajaid ja tõlgendusi. Oleme kogenud ka seda, et mõned ei ole suurte kogemustega Pärdi esitajad. Nad avastavad alles siin, sellel festivalil, tema maailma. Ka see on vajalik, sest ilma uute avastusteta ei kujuta üldse ette, et oleks mõtet ühe helilooja festivali pidada.

Kas Pärdi päevade kunstilise kontseptsiooni väljatöötamise juures on olnud ka helilooja ise?

Ei, seda mitte. Kui ta on maailmas midagi huvitavat kohanud ja leiab, et see võiks meie festivalile sobida, siis soovitab ta mõnikord. Nii oli 2012. aastal soomlaste tantsuteatri ERI etendusega „Passio“, mis talle väga meeldis.

Mida pidasite silmas tänavuse festivali kava koostamisel?

Kui esimene kontsert on omamoodi kollaaž 1960. aastail alustanud noore Pärdi ja praeguse Pärdi loomingust ning viimasel kontserdil tähistame tintinnabuli-stiili 40. aastapäeva, siis vahepealsed kontserdid on kõik mingi ühe kindla liiniga. Sel aastal, nagu eelmistelgi, kõlab Pärdi päevadel vaid Pärdi muusika. Sellega oleme loonud traditsiooni, mida võime tulevikus ka muuta …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar