Häälestatud katel ja mehaaniline klaver

Maria Mölder

Loodetavasti sai igaüks, kes sattus 23. kuni 25. novembrini õhtul Kultuurikatlasse AudioKinetica rühmituse multimeediumietendusele „Mehaaniline klaver“, ühe siira elamuse osaliseks. Kineetika ning teatri- ja visuaalkunsti valdkonnas tegutsev rühmitus AudioKinetica on leidnud praegusesse aega liigagi hästi sobiva allika, millele oma lavateos ehitada. Kurt Vonneguti 1952. aastal ilmunud romaanis „Mehaaniline klaver“ on juttu tulevikust, mis on põhimõtteliselt nüüd käes. Tehased töötavadki suuresti masinajõul, võim on meil koondunud kahetsusväärselt kitsa ringi kätte ja, mis peamine, me upume infomürasse, suutmata sageli eristada tähtsat ebaolulisest.

AudioKinetica lavastuse „Mehaaniline klaver“ keskmes on infomüra teema. See antakse edasi üsna loomulikult ja näiliselt minimalistlike vahenditega, ehkki kaasatud on tohutult tehnikat ja inimesi. Juba rühmitus ise koondas selle lavastuse tegemisel kümmekond kunstide ja tehniliste alade spetsialisti, lisagem ideelised juhid, muusikud, näitlejad ja korraldajad. Verbaalseid ja märgilisi viiteid jagati palju, kuid need andsid just sellesama infomüra efekti ega vääri vahest eraldi mainimist (kui arvukad internetile viitavad @-märgid kõrvale jätta).

Audiokineetilised objektid, mida Kultuurikatla fuajees eksponeeriti, juhatasid veidi valedele jälgedele. Masinamuusikat, masinlikku muusikat, kuulajale tegelikult ei pakutud. Oli hetki, kus puhurid aitasid kulminatsiooni esile tuua. Tõsi, masinad olid protsessi kogu aeg kaasatud, kuid need ei tükkinud muusikas sugugi esile. Müra oli selles infomürateemalises tükis tegelikult vähe, sealjuures põhjendatult, ja see on hea.

Etendust alustas häälestatud Kultuurikatel ise (tunnustus häälestaja Aleksandr Potužnõile AudioKineticast), mille panid piisavalt mitmekülgsetel helikõrgustel ja keerukaid rütme koordineerides helisema taskulampide valguses katla treppidel ringi ronivad näitlejad. Metalltorude ja käsipuude muusika oli ülitäpseks lihvitud ning sellega liitus väga loogiliselt kammeransambel, kus domineerisid esialgu tšello- ja klarnetihelid (Theodor Sink ja Marten Altrov). Terve akustiline ansambel hõlmas klarnetit, klaverit, löökpille ja Insomnia keelpillikvartetti, imevaikselt oli aimata ka elektroonilisi lisandusi. Enamasti kostsid kõlaritest (jah, kõlaritest, mis tundus selle ruumi puhul veidi ülepaisutatuna, ent tegi ilmselt lihtsamaks kogu seltskonna haldamise) kaunis ärevad ja pingelised kõlad, millele oli peale surutud veidi ebaloomulik kaja.

Etenduse rahutust iseloomust hoolimata oli muusika valdavalt heakõlaline, vahel ka mõtlik, sisemiselt meeldivas liikumises. Vahel torkas kõrva laulev polüfoonia, millel oli ka kerge popimaik (tagantjärele mõtlen, et tegu võis olla Aleksandr Žedeljovi teosega „Calligraphia“, mis sai esiettekande mullu kevadistel Eesti muusika päevadel). Üldiselt ei olnud aga lavastuse helilooja, idee autor ja projektijuht Žedeljov kaldunud eriti stiilide segamise või crossover’i poole. Kui see imestust väärib, siis seetõttu, et Aleksandr Žedeljovi teatakse õige mitme muusikastiili viljelejana: Faershteini nime all teeb ta üsna kammerlikku ja tekstipõhist muusikat, ansamblis Triophonix jazz-rock’i, Tallinna vene teatri muusikajuhina on tema ampluaa nähtavasti veelgi laiem. Tema enda põhipill on kitarr, kuid seda polnud etenduse instrumentaalkoosseisus hoopiski kuulda.

Kõige sümpaatsem „Mehaanilise klaveri“ muusika juures oli see, et instrumentaalmuusika täiendas laval tehtavat kolinat, trükimasinate hääli ja muid tööstushelisid – ja mitte vastupidi. Ka lavakujunduses keskse positsiooni hõivanud hiigelsuur tuulekell tegi lõpuks häält. Vaid ühe loo puhul tundus, et pianist (Hara Alonso) ei mängi klaveri soolopalas kõiki kontraste ja dramatismi nii veenvalt välja, nagu võiks. Tahan uskuda, et loo materjal võimaldanuks enamat. Siinkohal tekkis ka küsimus, kuivõrd mõjutavad kõla kvaliteeti klaveritiiva peale kleebitud ajalehed …

Algul mõjus kõik visuaalsete lisanditega kontserdina: etendust oli justkui vähe, see oli niivõrd orgaaniline muusika osa. Aegamisi Artjom Garejevi lavastajatöö tähtsus kasvas ja iga näitleja väike rollilahendus paistis ka rohkem välja, ehkki nende isiksuseks arenemine ei pidanudki nähtavasti esiplaanile jõudma. 3D-videoprojektsioon oli selle lavastuse kontekstis kunstilise juhi, animaatori ja VJ Sergei Dragunovi suurepärane leid: näitleja nüüdistantsuliigutused ja käega ekraanile joonistatud valged jutid moodustasid ühe tugeva numbri. Polegi kindel, kas see tähendas info lisamist või pigem kustutamist, kuid oli kahtlemata efektne vaatepilt. Üleüldse, isegi kui visuaalis hakkas silma sõnumeid, mis mõjusid klišeena, või tegid näitlejad midagi ülepaisutatut, ei olnud sellest lugu, kuna tervik oli maitsekas. Valgus ja kateldele projitseeritud animatsioon (kas või hammasrattad) täiendasid industriaalkeskkonda kavalalt.

Multimeedialahendused ja lavastus olid jaotunud nii paljudeks killukesteks (nende eest vastutasid ka eri inimesed), et vaatajal oli tegelikult keeruline aimata, kus lõpeb üks lahendus ja algab teine. See on muidugi hea, sest koostoime oli hiilgav ja professionaalselt teostatud, nii et korraks puhuti kateldele elu tõeliselt sisse – nõnda, nagu seda varem pole tehtud. „Mehaanilist klaverit“ võib nimetada esimeseks multimeediumilavastuseks, mis haarab orgaaniliselt Kultuurikatla ja katlad endasse ning kasutab ära kõik selle ruumi võimalused.

„Mehaaniline klaver“ on Eesti Kontserdi noorte produtsentide programmi „EK:Labor“ esimene võitja ja ka publikupreemia omanik. Loodetavasti saab lavastust varsti näha ka välisfestivalide publik, ehkki Kultuurikatlata on lavastuse üks tähtis komponent justkui kõrvaldatud. Küllap leitakse sellele väärikas asendaja. Kõrvuti AudioKinetica „Mehaanilise klaveriga“ sai „EK:Labori“ programmi raames näha Lab-orkestri kirjanduslikku emotsioonikontserti „(V)iha ja armastus“, mis anti 26. XI vene kultuurikeskuses. Nagu ma aru saan, on „EK:Labor“ viinud noored produtsenditiimid kokku rahvusvaheliselt tuntud mentoritega ning aidanud luua võrdlemisi turvalise keskkonna, kus uue eksperimentaalse etenduse lavaletoomine algusest peale läbi teha. Ühtlasi viiakse noored kokku rahvusvaheliste festivalide võtmetegelastega. Tänuväärse algatuse järgmine konkurss on juba alanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar