Üha kaugenev jälg Paul Karbist

Ivalo Randalu

Paul Karp 100.

 

Aeg lendab. Noorimad, kes Paul Karpi veel mäletavad Suvorovi puiestee konsist, on tänaseks ise juba viiekümnesed. Mäletab kogu toonane tudengkond, sest õppe- ja teadusala prorektorina liikus ta alatasa ?kontori?, rektoraadi ja klasside vahet, ikka käänulisi treppe ja koridorikesi pidi, endal ümmargused prillid ümaras näos, kas ninale või laubale tõstetud. Oli rahulik ja pedantne kantselei-, sõbralik ja jagav muusikajuttudes. Sellise iseloomuga ? nendivad omaaegsed kolleegid ? silunud ta mõnedki teravused närvilises ametkondlikus õhkkonnas.

Paul Karp sündis 1. IV 1905 Harjumaal Adila mõisa öövahi ja sauniku tütre pojana, kuid juba samal aastal pages pere revolutsioonisündmuste sunnil Tallinna, kus isast sai vabrikutööline, emast pesunaine ja köögiteenija, Paulist kehv, aga hakkaja agulipoiss. Nõnda hakkaja, et õppis 1918 ? 1925 elitaarses reaalkoolis! Seda tänu trombooni valdamisele ja õpitoele, mida pakkus osalemine mereväe puhkpilliorkestris (1922 ? 1927), tema patrooniks oli seal teadagi Raimund Kull. Kull teda õpetaski: kõigepealt konservatooriumi uksest sisse, siis juba oma klassis (lõpetas 1931), seejärel andis üle veel ka oma õppetooli. Juhtus see 1935. aastal, mis ajast peale jäi Paul Karp kooliga seotuks järjest 46 aastaks (dotsendina 1947, professorina 1968, prorektorina 1956 ? 1971). Peale erialatundide (tromboon ja tuuba) on ta nende aastate sees õpetanud dirigeerimist ja orkestreerimist, juhatanud ooperiklassi, juhendanud täiendusõppijaid ning teinud mitmesugust ühiskondlikku tööd.

Too biograafia on aga märksa kirjum. 1927 ? 1941 mängis Paul Karp Estonia orkestris, kus 1941. aastal debüteeris ka dirigendina. Sama aasta veebruarist määrati ta vastse ENSV Filharmoonia asutajadirektoriks ja kunstiliseks juhiks, arvatavaks kaasteguriks proletaarne päritolu. Etenduste juhtimine Estonias jätkus Saksa okupatsiooni ajalgi, lisandus veel aga töö Riigi Ringhäälingu orkestri juures. Neil aastail, muide, alustas ta ka orkestreerijana, kellena leidis eriti suurt kasutust ja tunnustust sõjajärgsel perioodil (Ernesaksa ooperid eesotsas ?Tormide rannaga? jt).

Sügisel 1944 määrati ta taastatava raadioorkestri peadirigendiks, kellena kandis kuni 1950. aastani ette nii eesti uudisloomingut kui lääne ja vene tippteoseid ning ?tegi ruumi? alustavale Roman Matsovile. Muidugi ei kukkunud sõjas räsitud orkestriga kõik priimalt välja, kuid tähtsam oligi orkestri enda kasvatamine ? puhkpillide osas sõna otseses mõttes. Viimast tegevust arendas ta ka Tallinna muusikakoolis. Ning lõpuks, Artur Kapi kompositsiooniõpilasena (lõpetas 1933) ja taas Kulli jälgedes kirjutas Paul Karp muusikatki. Kahjuks hävis suurem osa tema mitte just arvukast loomingust sõjatules, laulupidudel on siiski kõlanud avamäng-fantaasia ?Kiigemäel? puhkpilliorkestrile, säilinud on sümfoonilised ?Eleegia? ja ?Väike süit?, veelgi mõnda.

Paul Karbi väärtuslikumad ?oopused? on otse ja kaudu ikkagi õpilased, tema prorektoriks oleku ajal avatud puhkpillidirigentide eriala lõpetas 1962 ? 1979 ühtekokku 55 dirigenti, nende seas Peeter Saul, Vello Loogna, Ilmar Tomberg, Karl Tuberik, Ahti Rääst, Priit Raik. Pillimeestest Riho Mägi, Heiki Kalaus, Ants Nuut…

Lahkus väärikas töömees, poja ja kolme tütre isa 7. XII 1981 ning sängitati Rahumäe kalmistule. Üks tütardest, kui te veel ei tea või ei mäleta, on Leelo Karp, kelle täiskõlalist häält võiks raadiotes nüüdsete lapshäälte sekka vahel jälle pakkuda. Sest ka see oleks nagu üks üha kaugenev jälg Paul Karbist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming