Credo – kreedo

Toomas Velmet

Pealkirjas tooduist on neist esimene usutunnistus ja teine seesama maakeeles, kuid loodetavasti ka vabameelsemalt laiema raamistusega, mis võiks sisaldada otsusekindlat veendumust. Ning miks ka mitte selle veendumuse sama kindlat järgimist. Minulgi on oma väike kreedo. Nimelt olen veendunud, et mitmete asjaolude kokkulangemisel on Kadrioru lossi saal parim paik Eestis, kus korraldada keelpillikvarteti kontserte. Tollel saalil on just nimelt selle žanri aura, mille sinna toimetas aastakümneid tagasi professor Endel Lippus oma kvartetiga. Ei tohi arvata, et too saal on lihtne ja et seal kõlab ükskõik milline kvartetikooslus. Võta näpust! Seal kõlavad need keelpillikvartetid, kellel on ette näidata oma kreedo, milles peegeldub usk (credo) valitud elutöösse ja piisav jonn (kreedo) kõigi ja kõige kiuste selle elluviimiseks. Pisiasjad, nagu instrumendi ja ansamblimängu valdamine, järjekindlus vaimsuse väärtustamisel ja mõttekaaslaste leidmisel on elementaarsed, kuigi üha vähem ja vähem võib eriti viimaseid leida päris kõrgelt hinnatud koosluste juures.

26. I oli Kadrioru lossis järjekordne „Akadeemilise kammermuusika” õhtu, kus seekord siis esinejateks Tallinna Keelpillikvartett (1984) koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Danel Mägila. Afišil oli välja hõigatud kaks autorit: Arvo Pärt ja Ludwig van Beethoven. Kavalehelt võis lugeda, et Pärdilt teos nimega „Summa” (1977/1991) ja Beethovenilt Kvartett nr 14 cis-moll op. 131 (1827). Midagi hakkas paika nihkuma, kui teada, et Pärdi „Summa” keelpillikvartetile on versioon teose originaalist koorile või solistidele ja et selle tekstiks on Credo.

Beethoveni XIV kvartett on aga see teos, mis on kvartetimuusika kreedo selle loomisest kuni tänaseni välja. Kvartetimuusika publikule võiks meelde tuletada 14. I 2006 kontserti Estonia kontserdisaalis, kus Juilliardi Keelpillikvartett meil üliharva mängitavat teost tohutu eduga esitas. Helitöö raskusastmest peaks pildi andma selle mastaapsus (ca 40 minutit), ülikeerukas vorm, mida iseloomustab teose jaotus seitsmeks osaks ning sedagi kohati üsna sümboolselt. Mida arvata näiteks osadevahelistest proportsioonidest, kui III osa Allegro moderato. Adagio’s on 11 takti muusikat, sellest 5,5 takti esimesele ja sama palju teisele tempomärgile. Sellele järgneb IV osa, mida märgistatakse juba küllaltki pika lausega: Andante, ma non troppo e molto cantabile. Tegelikult lisandub sellele kümnes lehekülg partituuri, kus kindlasti on oluline teada järgmist informatsiooni, et pärast esimest lauset selle osa karakteristikas järgnevad: Piu mosso. Andante moderato e lusinghiero. Adagio. Allegretto. Adagio, ma non troppo e semplice.

Muide, nii on lõhutud pea kõik osad, kuid neljas on siin eriti iseloomulik. Teose tonaalne plaangi on selline, et keelpillimängijad just eriti ei hõiska. Suures plaanis on ehk tõesti cis-moll esimene osa ja ka viimane, kuigi lõpevad duuri. Samas esimeses osas (fuuga) esineb üheksa takti, kus võtmes on kuus bemolli ja vähemalt esimene kooskõla viitab es-mollile (!), mis on päris haruldane nähtus.

Edasi tulevad II osa D-duur, III fis-moll, IV A-duur, V E-duur, VI gis-moll ja VII siis taas cis-moll (duur). Kõik see ei peaks aga mitte kedagi ehmatama peale esitajate, kellelt teos nõuab küll absoluutset keskendumist prooviperioodil ja tehtu realiseerimist laval. Autor olla soovinud teoses näha katkematut ja keskendunud sisevaatluste jada, kuid samas peaks see kõik kõlama kui orkester. Siis sellise ülesande oli endale võtnud Tallinna Keelpillikvartett.

Juilliardi kvarteti esituse kohta olen kirjutanud, et puudu jäi just orkestraalselt mahlakast ja mehisest kvaliteedist. Täna ma kahtlustan, et nad lihtsalt ei täitnud tuhandekohalise saali täismaja sumbunud akustikat. Tallinna kvartett täitis lossi saali täiega, kusjuures mõned Beethoveni sf-st kõrgemas registris võib-olla et isegi väljusid pisut kontrolli alt. V osa Presto kontrastsed forte’d ja piano’d eeldanuksid veel strihhilise monoliitsuse otsinguid (kompromisse), et see oleks perfektne. Kuulajale on kõnealune kvartett sellises Kadrioru õilistavas atmosfääris absoluutse muusika absoluutne nauding, eriti kui teose juhatab sisse Pärdi „Summa” (credo), ja välja lisapalana sama autori „Psalom”.

Kõik, kes tahavad hästi eksponeerida Beethoveni op. 131, peaksid seda tegema Pärdi teoste sarnases raamistuses. Ei häbene kiitmast Tallinna Keelpillkvarteti kontserdi kvaliteeti kõigis tema aspektides ja pühendumistes. Eriti tahan märkida Urmas Vulpi kui liidrirolli kandjat, kuna see oopus lausa nõuab päris kindlat kätt, et puhtalt välja tulla teose labürintidest, vältides karisid nii vasakult, paremalt kui alt ja ülevalt.

Lisan veel ühe kontserdijärgse uitmõtte. Ma olen kõhklemisi nõus tänapäeval meil levi(tata)vate „demokraatlike” kreedodega, et kõik žanrid on muusikas võrdsed ja võrdselt meelelahutuslikud. Žanrid on kindlasti „juriidiliselt” võrdsed – meeled, mida lahutatakse, erinevad siiski kardinaalselt.