Bach kui ajastute lakmuspaber

Saale Fischer

IV Tallinna Bachi-nimeline muusikafestival 1. – 7. I Tallinna Niguliste ja Jaani kirikus ning Estonia kontserdisaalis, kunstiline juht Andres Uibo, produtsent Denis Kasparovitš.

Saksa kirjandusteadlane ja esseist Silvia Bovenscher on oma töödes käsitlenud sõpruse kui nähtuse muundumist Euroopa kultuuriloo kontekstis. Ühes hiljutises intervjuus ajakirjale Spiegel läheneb ta sõprussuhetele kui eri ajastute ja tõekspidamiste lakmuspaberile ning räägib, kuidas aastasadade vältel on võimatuks peetud kord sõprust naiste, kord naise ja mehe vahel … XVIII sajandi lõpul saksakeelses kultuuriruumis levinud nn tundeline ajajärk (Empfindsamkeit) tõi heteromeeste kõnepruuki suisa armastuskirjade ilukõne: viimsed suudlused, armastusest paisuvad südamed jms, sest saksa keeles, nagu räägib Bovenscher, puudus toona veel semutsev sõnavara. Hea, et meil tänapäeval seda probleemi pole!

Ja kas pole (Jaani kiriku õpetaja Arne Hiobi sõnu laenates) protestantliku kirikukultuuri suurima helilooja Johann Sebastian Bachi teoste esitused pärast helilooja surma samuti nagu järgnevate ajajärkude Euroopa kultuuriloo, kitsamalt muusika interpretatsiooniloo lakmuspaber? Otseste tunnistajate nagu Johann Nikolaus Forkeli või Carl Philipp Emanuel Bachi kirjasõnasse püütud näpunäidetest Bachi muusika esitamise kohta kuni mendelssohnlikult romantilise Bachi-interpretatsiooni reinkarnatsioonini, mis on nüüdseks ringiga tagasi jõudmas jälle heliloojatruu esitusviisini.

Mõne aasta eest, kui Lepizigis Thomaskirche vahetus naabruses asuv üüratu tolmune Bachi-nimeline asjade kogum renoveeriti moodsaks inter­aktiivseks muuseumiks, lisandus ühe atraktsioonina kuulamistuba: samad teosed salvestatuna XX sajandi eri kümnenditel. Üks helilooja, sama teos, ent diametraalne vahe. Seal saab huvilisele eriti hästi selgeks, kui suur samm on astutud aastakümnete jooksul mitte ainult Bachile kuulunud asjade tolmust puhastamisel, vaid ka tema teoste interpretatsiooni puhastamisel XIX ja XX sajandi kultuurikihtide alt.

Mingis mõttes kujutas jaanuari esimesel nädalal Tallinnas aset leidnud Bachi festival endast samasugust kuulamistuba, muidugi sootuks grandioossemas mastaabis. Arvestades festivali kontsertide, esinejate ja ettekandele tulnud teoste (žanrilist) arvukust, poleks see vist teisiti saanud ollagi.

Oli muhedaid ettekandeid ja ka neid, millega näiteks Leipzigi suvise Bachi festivali stammkunde ei pruugi tingimata nõustuda. Aga otsustades ingliskeelse kavalehe ja kohale tulnud publiku põhjal, polegi maarjamaise sõsarfesti näol tegemist friikide gurmeepeoga, vaid laiema suunitlusega muusikaüritusega.

Kuuldavasti läks väga menukalt festivali avakontsert kuulsa Ain Angeri, solistide, Collegium Musicale ja Klaaspärlimäng Sinfonietta osalusel. Ridamisi toredaid, ligi 100% eestimaiseid vokaal- ja instrumentaalsoliste said saalitäied kohaletulnuid nautida teistelgi kontserdipäevadel.

Üheks intrigeerivamaks kuulamis­kogemuseks sai Estonia galakontserdil kõlanud Bachi kahe viiuli kontsert d-moll BWV 1043, kus maestro Arvo Leibur lasi džentelmenlikult särada oma noorel kolleegil Mari-Liis Uibol. Tõepoolest uskumatu, kuivõrd kahetiselt saavad kaks solisti tõlgendada proovis kokku lepitut! Mari-Liis Uibo mäng, täpsemalt tema elav fraasikujundus, pidevas muutumises dünaamika ja kelmikad agoogilised vabadused olid mulle selle festivali heureka-kogemus. Kahju vaid, et ülejäänud lavalviibijad ei lasknud end sellest esitusest täies mõõdus inspireerida.

Samal kontserdil esitas Peep Lass­mann Bachi d-moll kontserdi BWV 1052. Kuigi autograafi tiitelleht käib teose nimetusena välja „Concerto a Cembalo concertato“, siis miks mitte siin ja praegu Bach ja klaveril? Näiteid ilusast keskteest tänapäevaste pillide ja heliloojatruu interpretatsiooni vahel ei pea tikutulega otsima. Ka Lassmann lähenes Bachile pieteeditunde ja peene artikulatsiooniga ning ilma romantiliste liialdusteta. Täiskõla lubas pianist endale koos orkestri tutti’dega ning soololõikudes kõlas Lassmanni tõlgitsus isegi ootamatult sordiini all, lahknedes otsustavalt d-moll kontserdi n-ö traditsioonilistest, suure tulevärgi ja „pauperiga“ esitustest. Vabandan, kui eksin oma oletuses, et pianisti taotluseks oli jääda klavessiinimängu akustilise amplituudi sisse. Arvamust klavessiinist kui sosistavast pillist toidab kindlasti ka just orkestrimängus kõlaomadustelt vaoshoituks jääv Eesti Kontserdi klavessiin. Seejuures on teada, et XVIII sajandi Saksa klavessiinid olid kujunenud korralikeks „sõjamasinateks“, mille varustuses kahe 8-jalase, 4-jalase ja tihti isegi 16-jalase registriga saab tekitada suurt ja ülemheliderikast, orkestrist selgelt eristuvat kõla. Cembalo concertato! Esimest korda muusikaajaloos!

Tulevärk saabus galakontserdi lõpetanud kuulsas orelitokaatas ja -fuugas d-moll BWV565 Toomas Trassi temperamentses ja samuti väga omanäolises esituses. Siinkohal on paslik viidata Bachi orelimuusikale kui kogu festivali läbivale punasele niidile. Lisaks pärastlõunastele orelipooltundidele hüüdsid viled ka õhtustel galakontsertidel vaheldumisi orkestri-, vokaal- ja kammerteostega. Väga tänuväärt idee!

Eraldi mainima peab väikeseks ja suureks oreligalaks nimetatud kontserte, kus kanti Niguliste kiriku peaorelil ja baroksel kooriorelil vaheldumisi ette Bachi koraaliprelüüde ja nn väikesi prelüüde ja fuugasid orelile. Kogu festivali peale kokku said käe valgeks kui mitte kõik, siis kindlasti enamik Eestis tegutsevaid kontsertorganiste ning muidugi ka külalised väljaspoolt: Roman Perucki, Eduard Oganejan ja Peter van Dijk, kes on siinsele publikule juba hästi tuttavad. Kuulajaile on sellised kontserdid muidugi suure­päraseks kompendiumiks Eestis aktiivselt tegutsevate organistide muusikunatuuridest, kool- ja põlvkondadest.

Õhtustel kontsertidel suurema- ja väiksemakoosseisulisena kaasa teinud Klaaspärlimäng Sinfonietta Toomas Vavilovi taktikepi all oli solistidele tähelepanelik ja usaldusväärne saatja. Siiski oleks nende Bachi-tõlgendusse soovinud rohkem nüansse, vähem ühtlase usinusega esitatud kaheksandiknoote, rohkem dünaamilist reljeefsust. Ka osi lõpetavad põhjalikud aeglustused mõjusid vanamoodsatena. Oleme juba näinud, oleme kuulnud, palume update’i!

Kokkuvõttes mõjus aga festival nii korralduselt kui kontseptsioonilt „läbikomponeerituna“. On igati uhke, et saime alustada oma muusika-aastat, mil möödub 330 aastat Bachi (ja Händeli) sünnist*, just niisuguse, helilooja loomingu eri tahke avava muusikapeoga.

* Artikli veebiversiooni on tehtud parandus 19. I. 2015 – asendatud sõna “surmast” sõnaga “sünnist”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming