Ain Angeri mõjuv ja ängistav Boriss

„Boriss Godunovi“ vähe mängitud algvariant tuli esimest korda lavale 1980. aastal Estonias, praegune Ain Angeriga lavastus Berliinis põhineb 2007. aasta kriitilisel väljaandel.

ZENAIDA DES AUBRIS

Modest Mussorgski ooperi „Boriss Godunov“ algvariant Berliini Saksa Ooperis (Deutsche Oper Berlin) 17. VI (esietendus 13. III 2016 Londoni Covent Gardenis). Dirigent Kirill Karabits, lavastaja Richard Jones, kunstnik Miriam Buether, kostüümikunstnik Nicky Gillibrand, valguskunstnik Mimi Jordan Sherin, koormeister Raymond Hughes, dramaturg Sebastian Hanusa, peaosas Ain Anger (bass).

Vene kirikukellade helin Modest Mussorgski ooperi „Boriss Godunov“ esimestel minutitel on ainulaadne, tumedalt ja jõuliselt kõlab teost läbiv teema. Need on saatusekellad, sest tsaar Borissi käed on verised ja tema valitsemist näib saatvat ebaõnn. Suuresti ajaloolistele faktidele rajatud ooperis Boriss Godunovist kajastub tema lühike valitsusaeg aastatel 1598–1605 ning psüühiline paine, mille all ta kannatas ja mis ta lõpuks murdis.

Kuigi Boriss tahab olla hea valitseja, ei saa ta midagi teha näljahäda vastu – nagu ka intriigide vastu, mida tsaarikojas sepitsetakse. Ses olukorras ilmub Poolas välja noormees, kes väidab, et on ekslikult mõrvatuks peetud troonipärija Dmitri. Noormees ähvardab oma pooldajatega Moskvat. Borissi võim laguneb. Ta ei pääse oma vanast veresüüst: andis ju Boriss aastate eest käsu väikese Dmitri surmamiseks, et kõrvaldada Ivan Julma viimane järeltulija ja tõusta ise troonile. Nüüd tuleb tal võimu eest kallist hinda maksta: südametunnistus piinab teda, kohutav tegu ajab ta hulluks ja allakäiguteele.

Kui Mussorgski otsustas 1868. aastal kirjutada Puškini draama „Boriss Godunov“ alusel ooperi, said esimeseks takistuseks värsid: Mussorgski soovis libretot, mille keel kõlaks loomulikult, Puškin oli aga oma draama kirjutanud peamiselt jambilises pentameetris. Kõnekeelne oli üksnes külakõrtsi stseen, kus tegelasteks kõrtsi perenaine, rändmungad Varlaam ja Missail ning kloostrist põgenenud noviits Grigori, kes hakkab peagi esinema Dmitrina. Mitmed rahvastseenide ja ka Borissi teksti lõigud kirjutas Mussorgski seetõttu ise ning komponeeris need talle iseloomulikus kõnet matkivas stiilis. Muide, hiljem on teost kritiseeritud just tõepärasuse taotlemise pärast ja ette heidetud, et ta on kirjutanud koomilise ooperi (opéra bouffe), kuigi see ei olnud kindlasti helilooja kavatsus.

„Boriss Godunovi“ algvariant on n-ö meesteooper (ilma naispeategelase ja armastusliinita), mis oli tol ajal täiesti tavatu ega jõudnudki helilooja eluajal lavale. Kuna Mussorgski kirjutas siiski juurde nn Poola vaatuse ja tõi sisse Maryna Mniszechi tegelaskuju, esietendus see redaktsioon 1874. aastal Peterburis. Pärast Mussorgski surma 1881. aastal töötas Nikolai Rimski-Korsakov teose radikaalselt ümber, muutes harmooniat, orkestratsiooni, stseenide järjestust ja komponeerides ise lõike juurde. Mussorgski algvariant 1869. aastast avaldati alles 1928. aastal tänu muusikateadlastele Pavel Lammile ja Boriss Assafjevile. See vähe mängitud variant tuli lavale 1980. aastal Estonias (lavastaja Arne Mikk, dirigent Eri Klas, Borissi laulsid Tiit Kuusik, Teo Maiste ja Mati Palm). Praegune Berliini Saksa Ooperi ja Covent Gardeni ühistöös sündinud lavastus põhineb uuel, Michael Roti toimetatud ja 2007. aastal ilmunud kriitilisel väljaandel.

Berliini Saksa Ooperi lavastuses debüteeris Borissi rollis Ain Anger. Tema Boriss jättis sügava mulje: Anger mõjub ehtsa ja poeetilisena ning on täis vanatestamentlikku jõudu, kord raevukas, kord meeleheitel. Oli kohe märgata, et ta on süvenenud Borissi isiksusse, uurinud põhjalikult teksti ja kaevunud detailidesse. Tänu sellele tõi ta Borissi tunded publikuni täies intensiivsuses nii siiralt armastava isa kui ka võimujanuse valitsejana. Kõik need varjundid annab ta edasi oma sametise kandva bassiga, astudes ühte ritta selliste suurte Borissi-interpreetidega nagu Fjodor Šaljapin, Boris Hristov ja Nikolaj Gjaurov.

Inglise lavastaja Richard Jones on pannud rõhku tegelaskujude individuaalsusele, emotsioonidele ja tegutsemise motiividele, nagu ka Mussorgski partituur ette näeb. Saksa tenor Burkhard Ulrich toob vürst Šuiskis esile kalkuleeriva intrigandi reetlikkuse: tema Šuiski on libe õukondlane, kellel silme ees alati oma huvid (Šuiskist saigi 1606. aastal mõneks kuuks tsaar). „Boriss Godunovi“ algvariandis on Borissi tütrel Ksenjal ainult väike, aga tähtis roll, mille Austraalia sopran Alexandra Hutton esitas siiralt ja kurva­meelselt. Mõjuvalt esines Dortmundi poistekoori liige Philipp Ammer Borissi poja Fjodorina (enamasti laulavad seda rolli metsosopranid), tuues nii muusikaliselt kui ka füüsisega esile lapse segaduse, kui ta näeb oma isa kannatamas, aga ei mõista päriselt selle põhjust. Just Fjodori viimane õrn puudutus on see, mis tsaari elutu keha maha paiskab ja ühtlasi lapse saatuse määrab. Varsti pärast Borissi surma tapetakse ta vürst Šuiski juhitud õukonna intrigantide käe läbi.

Munk Pimeni ulatuslikus rollis, mis oli Covent Gardenis Ain Angeri kanda, on Berliinis horvaatia bass Ante Jerkunica. Viimase Pimen mõjub vokaalse vitaalsuse ja usutavusega, kui ta laulab vanadest aegadest ja mõrvatud Dmitri ülestõusmisest. Ameeriklane Robert Watson noviits Grigori Otrepjevina võlub oma kõrge, selge tenoriga ja sobib hästi piiriäärse kõrtsi seltskonda, kui mungad Varlaam ja Missail lobisevad kõrtsi perenaisega (Aleksei Botnartšuk, Jörg Schörner ja Annika Schlicht olid oma rollis muusikaliselt ja lavaliselt väga veenvad). Jurodivõi, jumalanarri-tobukese võis kohe ära tunda ämbri tõttu, mis oli talle pähe pandud, kuigi see oli jurodivõi rekvisiidina klišee ja täiesti ülearune. Ameerika tenor Matthew Newlin esitas tema partii vokaalse elaani ja laval osava akrobaadina.

Mussorgski teos laseb hiilata Saksa Ooperi kooril (koos lisajõudude ja lastekooriga) Raymond Hughesi juhtimisel. Mussorgski koor on armetu ja rõhutud rahvas, truualamlik, aga ka ülesässitatud ja kättemaksuhimuline rahvas, kelle hääl kommenteerib kõike. Nii saab vaataja kuulda rahva võimust ja võimetusest, armastusest ja reetmisest, poliitilisest võitlusest – see kõik on omavahel tihedalt seotud.

Seda ooperit võiks vaadelda ka suurte koorilõikudega kammerlikku draamana. Läbinisti intiimsed stseenid (Boriss oma väikese pojaga) vahelduvad koori kiirete kohalemarssimistega. Selleks peavad olema proovides välja töötatud täpsed käigud, et see toimiks Miriam Buetheri kahekorruselises eri tasandite ja ruumidega rafineeritud lavakujunduses. Kahjuks meenutavad koori suured sisenemised ja lavalt lahkumised aga paraadil marssimist ja mõjuvad täiesti ebaloomulikult.

Lavastaja Richard Jones on loonud tegelaste vahele jaheda distantsi, mis sobib muusika sisemise emotsionaalsusega väga hästi: igaüks teab oma seisust ja kohta ühiskonnas, lõppude lõpuks ei takista see aga tegemast jubedaid tegusid ja manipuleerimast rahva tunnetega. Jones on targalt lasknud kõnelda ja mõjuda muusikal endal, jutustanud loo, nagu see on kirja pandud, ega ole üritanud luua seoseid XXI sajandiga.

Kostüümikunstnik Nicky Gillibrand on kavandanud nii rahvale kui ka peategelastele kord hiirhallid, kord säravalt kirjud rõivad. Libisevaid valgusvihke ja rusuvaid varje loob Mimi Jordan Sherini ikonograafilise sümboljõuga valguskujundus. Koos lavapildiga jätab see kõik veidi folkloorse ja vanamoodsa mulje, sobitub aga homogeenselt Richard Jonesi režiistiili.

Saksa Ooperi orkester mängis ukraina dirigendi Kirill Karabitsi juhatusel kummaliselt kahvatult: muusikalised kujundid olid kontuurideta, pigem pealispindsed kui sügavalt läbi tunnetatud. Täiesti selgelt domineeris etendusel lava oma piltide ja sündmustikuga.

Etenduse lõpus kõlas võimas aplaus koorile ja lauljatele, eelkõige Ain Angerile.

Zenaida des Aubris on reisihimuline klassikalise muusika ja ooperiprodutsent, kes on tegutsenud USAs, Euroopas ja Aasias ning kirjutanud muusikaarvustusi paljudele veebiväljaannetele.

Saksa keelest tõlkinud Kristel Pappel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht