Südasuvine raeooper

HELE-MAI POOBUS

Juulikuus, ajal kui Eesti elab endiselt kirevat festivalielu, leidsid pealinnas taas aset kontserdid sarjast „Ooper raekojas”. 1996. aastal esimest korda ilmavalgust näinud kontserdisari on õnnelikult vastu pidanud tänapäevani ja viiest kontserdist kolmel, mida mul õnnestus külastada, ei olnud kuulajatest puudus. Tuleb tunnistada, et südasuvel vanalinnas ringi liikudes kõrv naljalt eesti keele kõla ei taba. Nii oli ka publik raekoja ajaloolises saalis valdavalt võõrkeelne, sekka näpuotsaga kohalikke muusikasõpru. Välismaise publiku ülekaalu silmas pidades on ingliskeelse infoga täidetud kavaleht ehk isegi õigustatud. Avakontserdil 15. juulil astusid üles Estonia noor sopran Kadri Kipper ja eesti publikule Gounod’ „Faustist” tuttav tenor Luc Robert (Kanada), klaveril Tarmo Eespere. Üsna traditsionaalse kava avalöök anti duetiga Donizetti ooperist „Armujook”, sellele järgnes Robert’i pikem etteaste, kus tenor laulis publiku rõõmuks kuulsaid aariaid.

Kadri Kipperi Musetta valss ja Gilda aaria olid maitsekalt esitatud, kuid Robert’i järel andis siiski tunda kaalu­kategooriate erinevus. Ometi ei tulnud see kontserdi üldpildile kuidagi kahjuks. Kipperil on pehme laulev tämber, mis nii kõrge soprani puhul pole sugugi tavapärane, samuti hea intonatsioon ja musikaalne tundlikkus. Kuigi kohati lavaliselt veel veidi kinni, jättis tema esinemine väga sümpaatse mulje. Robert on aga tõepoolest tenor maailmaklassist. Alates esimestest nootidest haaras laulja soe, mahukas ja eriliselt ülemheliderikas hääl jäägitult oma lummusesse. Tema eheda itaalia kooliga laulmismaneer ja ka tämber meenutas kohati Pavarottit, eriti kontserdi teises pooles naapoli laule esitades.
18. juuli kontserdi tähed olid poola sopran Kataržyna Mackiewicž ja Estonia bariton Rauno Elp, klaveril Jaanika Rand-Sirp. Ka nende kava oli üldjoontes traditsiooniline, erandiks vahest vähem esitatud Leila aaria Bizet’ „Pärlipüüdjatest” ja Elbi lauldud aaria Korngoldi äärmiselt huvitavast ja nõudlikust ooperist „Surnud linn” („Die tote Stadt”). Just see kontsert tekitas vastakaid tundeid. Maskiewicž on ilmselgelt suure sisseelamisvõimega äärmiselt artistlik ja emotsionaalne laulja, kelle nüansirikas musitseerimine ja ebamaised piano’d pakkusid suure elamuse. Kuid minu jaoks oli tema hääl ja laulmismaneer liialt intensiivne. Põhjus võis olla ka ruumis, tundus, et raekoja saal jäi taolise intensiivsuse jaoks lihtsalt ahtaks. Väga sooviks teda kunagi kuulda ooperilaval. Elpi suureks plussiks on alati olnud muusikaline mõtestatus, eriti tuleb see esile, kui lauldakse partneriga ja partnerile. Kontserdi teises pooles täitis raekoja võlvitud laega saali operetimuusika. Järjekordselt võis veenduda, et operetti hästi teha on tõeliselt raske, see on otsekui köielkõnd. Õhkõrn piir kulgeb efektsuse ja mitte kõige parema maitse vahel. Ka ei sobi operett igasse saali. Kui Elbi esitatud Pali Ráczi ja Punavarju laulus jäi veidi puudu värvidest ning plastilisusest, siis tuleb tõdeda, et Maskiewicžil on ilmselgelt ainest olla tõeline operetiprimadonna. Võrdlemine pole eriti tänuväärne tegevus, kuid Kipperi-Robert’i kontserdil valdas mingi suurem loomulikkus ja orgaanika. Ühtlaselt vaba, takistusteta voolamine. Sama ajal Maskiewicži-Elbi intensiivsus kiskus kuulaja välja oma mugavustsoonist. Mõlemad väärt kogemused.
Märkimata ei saa jätta kontsertmeistri üliolulist rolli kontserdi õnnestumisel. Tundus, et raekoja klaver pole oma tuhmi kõlaga just parima kvaliteediga instrument. Kõigil oli pika kontserdi jooksul hetki, kus sisse lipsasid väikesed apsud, kuid see pole tegelikult oluline. Oluline on mitte lõhkuda muusikalist tervikut. Eriti oluline on aga hingata lauljaga koos. Kummalisel kombel on üsna vähe saatjaid, kes seda peamist tõde tunnevad ja valdavad. Tarmo Eesperel on haruldane oskus tunnetada lauljat, kusjuures tunnetamine ei tähenda ainuüksi nootide äramängimist ja õigel ajal reageerimist, vaid eelkõige just kooshingamist, et säiliks orgaanika. Ka Jaanika Rand-Sirp sai kenasti oma ülesandega hakkama.
Nüüd jõuan viimase, 29. juuli kontserdi juurde, kus esines kaks tšehhi lauljat – sopran Iveta Jiřiková ja bariton Filip Bandžak, klaveril eesti päritolu Austrias elav pianist Maria Bachmann. Nende kava oli kõige huvitavam ja mitmekesisem. Esimeses pooles Dvořáki, Sluka, Rahmaninovi ja Respighi laulud, teises pooles ooperiaariad ja duetid Mozarti, Puccini, Massenet’ ja Tšaikovski loomingust. Paraku oligi kontserdi kõige tugevam osa kavavalik. Kõik annavad endast parima, mis hetkel anda on, kuid pea kahetunnine kontsert enamjaolt laus-forte’s laulmist kuulata on üsna piinarikas. Nii väga igatsesid hing ja kuulmismeel dünaamilist vaheldust, ka jäi puudu solistide ja kontsertmeistri omavahelisest keemiast. Oli küll üks väga ere sähvatus, Mimí ja Marcello duett ooperist „Boheem”. Kahju, et see jäi ainsaks. Neid kontserte jääb aga meenutama üks äärmiselt armas ja liigutav hetk. Kui Maskiewicž ja Elp esitasid kontserti lõpus dueti operetist „Lõbus lesk”, siis minu ees istuv soliidses eas vanapaar võttis teineteisel käest kinni. Viibides valsihelide saatel oma ühises maailmas, peegeldus nende teineteisele suunatud pilgus kogu koos elatud elu.