Päikesepaiste eesti baroki taevas

Marju Riisikamp

Eesti Interpreetide Liidu sari „Kammermuusika Mustpeades”: barokkansambel Floridante koosseisus Ele Raik (barokkoboe), Meelis Orgse (barokkviiul), Tõnu Jõesaar (barokktšello) ja Saale Fischer (klavessiin) 16. I Mustpeade majas.

Klavessinist Saale Fischeri idee nimetada uus neljaliikmeline ansambel Georg Friedrich Händeli 1721. aastal loodud ooperi järgi on kahtlemata tore leid, sest tegemist on 1719. aastal avatud Londoni Royal Academy lavale loodud teosega. Händeli viljakas Itaalia periood oli lõppenud ning alanud uus etapp tema loometöös. See fakt haakub hästi meie praegu veel stardipositsioonis ansambli Floridante tegevusega, samuti on sõnadele floridus ja florens eesti keeles hulk kauneid vasteid: täies jõus ja hiilguses, õitsvas eas, õilmitsev jne, mis sobivad n-ö reispassiks tulevastele ettevõtmistele.
Meeldiva üleolekuga ette kantud kava oli välja peetud ühes ajastus, kõrgbarokis. Tegelikult, ühe perioodi juurde jäämine polegi nii tavaline praeguses kontserdielus. Publiku tähelepanu köitmiseks on võetud kasutusele mitmeidki nippe, nende hulgas levinuimaks kirev kava, kus XXI sajandi uudismuusika vaheldub ajaloolistel perioodidel looduga.
Floridante tõi kuuldavale XVIII sajandi prantsuse ja saksa helindeid. Tuleb tunnistada, et Joseph Bodin de Boismortier’ triosonaat oboele, viiulile ja basso continuo’le F-duur op. 28 ei kõla meil just tihti. Ometi on tegemist äärmiselt hõrgu muusikaga, tulvil mängulusti ja aktiivset ansamblisisest suhestumist. Boismortier oli nimelt ka suur itaalia muusika austaja ja võttis Prantsusmaal teadupärast esimesena kasutusele concerto mõiste. Sonaadi nõtke ja ühtlasi reibas, ürgprantslaslik tantsulisus päädis jambilise rütmiskeemiga lõpuosaga. Terviku huvides võinuksid üleminekud ühelt osalt teisele olla kiiremad.
Boismortier’st vaid neli aastat vanemale Johann Sebastian Bachile oli kavas pühendatud kaks teost. Bachi sonaadis viiulile G-duur BWV 1021 demonstreeris Meelis Orgse väljenduslikku, intonatsioonipuhast fraseerimist. Bachi noorpõlveteost, tokaatat D-duur BWV 912 on seostatud ülestõusmispühade müsteeriumiga. Sellel on ka „teisik” (mitte küll päris identne), nimelt oreliprelüüd BWV 532. Üles-alla liikuvad tirata-käigud sümboliseerivad taevaste vägede liikumisi, helidesse on kätketud maalihke järsult kärgatavad kõminad jms. Saale Fischeri tõlgendus oli kõrget klassi: väga hea muusikalise materjali organiseerimine, tehniline üleolek keerulises gigue’is. Tema klavessiinipuudutus on erakordselt elav, ökonoomne ja variantne. Selle teose puhul võiks lisada maskuliinsemat hoogu, sest on ju tokaata kavateksti kohaselt: „Formaat, mis võimaldas tal (Bachil) väljuda rangetest vormipiiridest”.
Georg Philipp Telemanni partiitas nr 4 g-moll TWV 41 soleeris oboe, demonstreerides suurt meisterlikkust. Ele Raik oskas valida vitaalse tempo, motiivid olid üdini läbi tunnetatud. Tõnu Jõesaare panus kontserdi õnnestumisse oli määratu suur – ja seda terve kava jooksul.
Händeli triosonaat nr 3 B-duur HWV 388 kujunes õhtu pärliks. Vabanenud energia tekitas kuulajais õnnestava kerguse ja vabaduse tunde ning ühtlasi äratundmisrõõmu: algusmotiivis „heiastus” Händeli saksa aaria nr 6 („Meine Seele hört im Sehen”), oratooriumi „Esther” motiivika ja lõpuosas B-duur orelikontserdi op. 2 nr 2  teema. Tõeline kvintessents!
Lõpetuseks polegi uuele ansamblile soovida muud kui M. J. Eiseni siirad sõnad Miina Härma isamaalaulus: õitse, kasva, ela!

PS Sarja korraldajale on palve märkida kavalehel ka sonaadiosade pealkirjad, kuna kuulajale on oluline teada tempotähistusi – neid baroki ajal nii piiramatute nüanssidega ja selgelt märgilisi vihjeid. See, kuidas esitaja oskab iga osa afekti edasi anda, on selle ajastu muusikas lausa olemusliku tähendusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming