Tagasiside kui muusikaline väljendusvahend

Kaur Garšnek

Kui paluda kujutleda rokkbändi kitarristi, kelle instrument laval vilisema või undama hakkab, kangastub igaühel meist üsna selgepiiriline kujutluspilt. Pole ka ime, sest nähtus on juba ammu saanud loomulikuks osaks popmuusikast. Kuna aga popmuusika keel on inglise keel, siis tundub väljend feedback ilmselt isegi loomulikum kui „tagasiside”, kuigi tähendusväljad on kattuvad. ÕSist leitav küberneetiline definitsioon määratleb tagasisidet kõige laiemalt kui süsteemi talitlustulemuste mõju sama süsteemi edasisele talitlusele. Teisisõnu, tagasiside on süsteemi väljundi toime tema sisendile. Selline regulatsiooniprintsiip on laialt levinud ning omane ka bioloogilistele organismidele, millisel juhul võib eristada negatiivset ja positiivset tagasisidet. Elektrikitarri paneb undama just positiivne tagasiside.

Kitarriehituses on tagasisidet traditsiooniliselt nähtud probleemina, mis on sama vana kui elektrikitarr ise. 1930ndatel tekkisid esimesed pool­akustilised kitarrid, mis suutsid juba võistelda puhkpillide helivaljusega, kuid läksid kergesti vilesse ning näiteks svingibändis polnud see üldsegi soovitav. Probleemi lahendas Les Paul (Lester William Polsfuss), kes taipas, et probleem on õõnsas kõlakastis, mis korjab üles soovimatuid vibratsioone, ning viis oma esimese täispuidust elektrikitarri prototüübi Gibsoni firmasse 1946. aastal.
Millal tagasiside positiivse märgi all jälle välja ilmus, on raske fikseerida, kuid igal juhul toimus see seoses helivõimenduse ja võimendatud muusika helikeele arenguga. Üheks kandidaadiks salvestatud muusika vallas on biitlite lugu „I Feel Fine” (1964), mis algab tagasisidestatud kitarriheliga. Selge see, et mida populaarsemaks ülevõimendatud kitarriheli muutus, seda loomulikumana tagasiside paistma hakkas. Hiljem on kontserdilavadel kitarre meloodiliselt ulguma ajanud näiteks Jimi Hendrix ja Jeff Beck. Brian May 1963. aastal iseehitatud ja hiljem Queenis kuulsaks mängitud kitarr Red Special oli aga algusest peale konstrueeritud kergesti tagasisidestuma. Pole kahtlust, et just instrumendi ja helivõimenduse vastastikune mõju on olnud üks põhjuseid, miks elektrikitarr on muutunud populaarsemaks instrumendiks kui tema klassikaline eelkäija. Ja kuigi see mõju mahub ilusti füüsikalisse valemisse ära, on see ometi muusikutele ja kuulajatele alati paistnud justkui märgina sellest, et kitarrist võib saada Orpheuse lüüra, millel on võimu äratada üles isegi inertne aine. „Kõik on tulvil jumalaid,” nagu olevat öelnud eel-füüsik Thales.
Tagasiside võib niisiis olla teretulnud kaose-element rokkmuusikas (või free-jazzis) ning avada animistliku perspektiivi. Kuid seda võib kasutada ka täiesti kontrollitud kunstipärase tehnikana, millel on rohkem pistmist füüsika kui metafüüsikaga. Heaks näiteks sellest on David Bowie ja Brian Eno lugu „Heroes” (1977), milles osales ka King Crimsonist tuntud kitarrist Robert Fripp. Fripp lähenes asjale süstemaatiliselt nagu alati ning asetas kitarrivõimendi ette maha „spikri”, kuhu olid märgitud sobilikud kaugused iga helikõrguse kõige efektiivsemaks tagasisidestamiseks. Meloodialiini salvestades tammus kitarrist siis väikeste sammudega edasi-tagasi. (Kusjuures e-bow oli selleks ajaks juba leiutatud, kuid Robert Fripp on otsesõnu öelnud, et pole seda leiutist kunagi kasutanud.)
Siiani on jutt käinud kitarrikesksest popmuusikast. Kuid tagasisidet on kasutanud ka näiteks Steve Reich oma 1968. aastal loodud protsessimuusikateoses või heliskulptuuris „Pendlimuusika”. Sisuliselt kujutab see endast kõlarite ees pendlina võnkuvaid mikrofone, mis kõlarist kriitilisele kaugusele jõudes hakkavad tekitama heli, mille valjus ja sagedus muutuvad koos vahemaaga. Tulemuseks on spetsiifiline rütmiline faasinihkega „kiunumine”, mis hakkab lähenema staatilisele helifoonile sedamööda, kuidas võnkeamplituud läheneb nullile. (Vrd György Ligeti „Sümfooniline poeem 100 metronoomile”.) Seda teost on hiljem salvestanud ka mürarokkarid Sonic Youth.
Ning viimaks ei saa jätta mainimata ka kaasaegset elektroonilist muusikat, kus tagasiside on koha sisse võtnud sisendita (no input) muusika vallas. Seda on viljelenud näiteks jaapanlane Toshimaru Nakamura, kes kasutab heli tekitamiseks mikserpulti, mille väljundid on juhitud tagasi sisenditesse, nii et süsteem peaks justkui olema eneseküllane. Kuid analoogühendused on alati ebatäiuslikud ja sisaldavad müra ning see kaootiline helimaterjal saabki algmaterjaliks uuele senikuulmatule muusikale. Tegu on siiski vaid materjaliga, millele peab lisanduma ka vorm, ning selleks saab olla vaid – loov mõte.