Turutõrksate kokkupõrge – põlevkivi vs. kliima

Energiasõltumatuse argument kehtib ühisturul ja energialiidu piires, mitte rahvusriigis, justkui elaksime jätkuvalt üksikul põlevkivienergia saarel.

ANTTI ROOSE

Pöördelisel 1991. aastal üllitasin Virumaa Fondi toimetiste seerias raamatu pealkirja all „Põlevkivist ehitatud Eesti“. 14 esseed keskkonnakasutusest Eesti NSVs ja esimeses vabariigis, ja mitte ainult, süsteemimuutusest ja näiteks tervisemõjudest, aga ka poisipõlvest tõrvajõgedel ja tuhamägedel. Lõpetasin segastel aegadel tulevikuliselt, ootusärevil: „Kas uut Eestit hakatakse ehitama põlev­kivist?“

Nüüd, 15 aasta hiljem, tunnistame, et energiasõltumatuse ja -julgeoleku lipu all on Eestit ehitatud põlevkivist. Elektrienergiat ja põlevkiviõli on veetud kasudega välja, seda hoolimata heitlikust hinnarallist. Koduelekter on odav ja hinda ei ole kummalisel kombel tõstnud mitte põlevkivielekter, vaid taastuvenergia. Põlevkivitoodete, sh elektrienergia, eksport on tasakaalustanud Eesti kaubandusbilanssi ja ennekõike andnud idavirulastele tööd ja leiba, sõltumata emakeelest ja kodumaast. See, mitte peenkeemia, ongi põlevkivi väärindamine, et hoida piiririigi üht läbi aegade segase saatusega piirkonda ühiskondlikus tasakaalus. Ka välismõjuliselt. Põlevkivišokki ei ole tekkinud, ehkki naftahinna langus on sundinud valitsust ennetavas šokiteraapias viimastel aastatel otsustavaid vastukäike tegema. Keskkonnatasud langetati „paindliku maksustamise süsteemi“ nime all 2009. aasta tasemele, ohverdati keskkond, et kaevurid saaksid kaevata, energeetikud põletada, keemikud utta. Riikluse vereringet unustamata sai riigikassa täidetud. Ja nagu tellitult järgnesid head uudised Rotterdami sadamast: naftahinna tõus andis Eesti põlevkivitööstusele uue hingamise.

Midagi ei ole muutunud. Kui mõõta energiapoliitikat põlevkivitonnides, siis toona, 1990ndate alguses sättis Eesti NSV ülemnõukogu viimses sovetiagoonias kaevandamise aastamääraks 23,3 miljonit tonni, mistõttu nüüdse poliit­otsuse – 20 miljonit – taustal paistab tagasiulatuvalt justkui oleksid ENSVd valitsenud viimases otsas rohelised, mitte punased ja roosad. Seejuures ei ole Virumaa põuest alates 2008. aastast välja toodud üle 80% fossiilkütuse piirkogusest. Ehkki lumeta talved ja ülemaailmsest soojenemisest tulenev energiavajaduse vähenemine said mul toona nimetatud, on üks teema mu raamatus puudu – kasvuhoonegaasid ja kliimapoliitika.

Suurim turutõrge

Kliimamuutuste leevendamist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohaselt võib pidada üheks nüüdisaja suurimaks turutõrkeks. Seda üritatakse ületada süsinikumaksude, heitme­kvootidega kauplemise ning investeeringutoetustega süsinikupuhastesse tehnoloogiatesse. Aga mõelgem turumajanduslikult! Kui saastata on odavam kui seda ära hoida, siis on kasu(m)-likum saastamist jätkata. Ja nüüd pange tähele, kust kokku ei tohi hoida! Maine­korralduse pealt, kui puudutatakse keskkonda ja sotsiaalset vastutustunnet. Heitmegraafikud peavad näitama langust, keskkonnaseisund paranemist, vähemalt kuni 2030. aastani. Nii nagu graafikud, nii peab ka tööstuse enda kaubamärk olema roheline. Pressiesitlused, nii maa all kui peal, peavad olema täiuslikult kavandatud, inimlikult kenad ja isetult hoolitsevad. Taktitu oleks ju kellelgi tuju rikkuda, kui probleemidega tegeletakse, õhuheitmed vähenevad, ainult jäätmed – pagan! – kuuluvad ohtlike jäätmete kategooriasse, mida Euroopa Komisjon – kurinahk! – ei luba süütuks, inertseks tõsta. Kokkuvõttes: põlevkivitööstuse PR on tööstuslikum kui õlivabrikud ise.

Kliimapoliitika keskseks võtteks on süsinikuheitmete kahjulike välismõjude maksustamine või kui soovite liberaalsemat keelekasutust, hinnastamine. Iga CO₂ või CO₂-ekvivalendi, tulenevalt nende suuremast globaalsoojenemise potentsiaalist kui teistel kasvuhoonegaasidel, heitmetonn tekitab võrdse kahju, sõltumata heitmeallika asukohast – Eestis, Poolas, Ameerikas – või heitme intensiivsusest, sest kasvuhoonegaasid segunevad atmosfääris kiiresti ja püsivad seal väga kaua. Tulenevalt globaalprobleemi lahendamise solidaarsusest ning Kyōto ja Pariisi leppe diplomaatilisest tasakaalust on igal atmosfääri paisatud süsinikutonnil üks ühiskondlik hind sõltumata riigist, tehnoloogiast või ettevõttest, võrdudes kasvuhoonegaaside vähendamise piirkuluga. Seda mööndusega, et rikkad riigid toetavad vaeseid. Ja teha seda ratsionaalselt: vähendada tuleb eelkõige seal, kus tulemus kiirem ja kulutõhusam.

See oli teooria, aga milline on eurokantseliit ja praktika? CO₂-heidet reguleeritakse Eestis ELi kliimapoliitika raames kuni 2020. aastani kehtiva Kyōto protokolli ning ELi kliima- ja energiapaketi 2020 järgi ning seejärel vastavalt ELi kliima- ja energiaraamistikule 2030, mis tõotab CO₂ vähendamist 40 protsendi võrra. Ühelt poolt määrab Euroopas süsinikuheitme hinna kvoodikaubandus, mida ELis on negatiivselt mõjutanud tugev heitmeühikute ülepakkumine. Sinna kuulub kogu Eesti põlevkivisektor. See on langetanud süsinikutonni hinna, sellenädalase seisuga, 4,6 eurole. Teisalt, otsesemalt ja kiires majandustsüklis on Eestis süsinik hinnastatud kütuse- ja energiaaktsiisidega, lisaks saaste­tasud. Kliimat soojendada on siin odav, kuivõrd elektri- ja soojusenergiale pannakse juurde vaid 0,4 eurot gigadžauli kohta, mida on Euroopa võrdluses vähe. Transpordikütuste põletamine on meil kõigil autojuhtidel 20 korda kallim ehk siis kõik oleks korras, kui põletaksime põlevkivibensiini. Töösturite pruugis oleks see väärindamine. Vastavalt keskkonnatasude seadusele on CO₂ saaste­tasumäär tonni kohta 2 eurot – keskkonna väärindamist ei toimu. Küsimus on ju selles, kas me väärindame oma ja ka globaalset keskkonda või räägitakse väärindamisest ainult raha mõõtmes.

Heitmekaubandus, ametlikult ELi heitkogustega kauplemise süsteem, ETS, hõlmab Euroopas 11 000 elektrijaama ja suuremat tööstuskäitist, kellele on jagatud heitmekvoot ja kes peavad loa ületamisel endale heitmeühikuid oksjonilt ostma. Eestis on ETSi käitisi, jõujaamu ja tööstusettevõtteid poolsada. ETS annab süsinikuheitmele rahalise hindamise standardi. Kuivõrd ka tasuta heitmekvoote on langevates heitmekõverates aastatega jagatud lopsakalt, on ühikute ülepakkumine hoidnud hinda juba alates finantskriisi aastatest mõttetult madalal, mis kuigivõrd ei innustada süsinikuheidet vähendama. Sõltumata allahindlusest on Eesti ETSist suurt kasu lõiganud tänu lähteaastast 1990 rohkem kui kahekordselt vähenenud CO₂-heitmele. Pariisi kokkuleppe täitmiseks peaks ETSis süsinikutonni hind tõusma kuus kuni kaheksa korda – 40 euroni. OECD on oma analüüsides arvutanud konservatiivselt 1 tonni CO₂-heitme kliimakahjuks 30 eurot. Eesti põlevkivienergeetika kahjustab kliimat 500 miljoni euro eest, keskkonnatasusid makstakse kaheksa korda vähem. On ju selge, et sellise koormisega saabuks saja-aastase ajalooga tööstuse lõpp päevapealt. Et nüüd tarbijana olla otsekohene ja aus, siis lisaks tootja-vastutusele ja saastaja-maksab põhimõttele tuleks tekitada tarbimispõhine süsinikuheitme arvestus, selleks et tarbijakäitumist tugevamalt mõjutada. Näiteks Eestisse imporditud tooted-teenused moodustavad kindlasti üle poole Eesti süsinikuheitmest.

Süsiniku sotsiaalse hinnastamisega on kõige põhjalikumalt tegelnud USA ja Ühendkuningriik. USAs, maailmas Hiina järel teisel suurimal energiatarbijal on süsiniku sotsiaalse hinnastamise kohta vastu võetud vähemalt 75 seadusandlikku akti. Ühendkuningriik toetub oma süsinikuhinna modelleerimisel ja poliitika kujundamisel ühisturu heitmekaubanduse kvoodijaotusele ning makromajanduslikele ja energiaturu prognoosidele. CO₂ prognooshind on seal baasstsenaariumis 6 naela tonni kohta (mis on ligilähedane ETSi hind), tõustes kiire majanduskasvu ja pika ettevaate puhul 21 naelani. Ka OECD on tõhusate süsinikuhindade analüüsis süvitsi läinud ja sealt selgub, et Eestis on vaid kolmveerand energiakasutuses süsinikuheitmest maksustatud. Eel­nimetatud kvoodihinnaga on kaetud 95% elektrienergia tootmisel tekkinud süsinikuheitmest. Tegelikult hinnatakse kliimapoliitika rakendamise suurima kasuna rahva tervise paranemist, mis võiks anda ligi 1% SKT tõusu.

Kliimapoliitilise kirjaoskuse lätetel

Põlevkivist loobumine väärib keelepuhtust ja sisu. Laustud sõna lagub, kuidas siis saame põlevkivist väljuda. Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumine antud näites ei pea paika. Põlevkiviajastust ja põlevkivimajandusest tuleb väljuda, mitte põlevkivist endast. Pigem tegutsegem positiivselt ja progressiivselt, sisenegem põlevkivijärgsesse Eestisse. Läänes räägib fossiilkütuste vastane leer divestment’ist, mis on vastand investeerimisele. Võtame raha ja kapitali põlevkivitööstusest välja ning paneme taastuvenergiasse ja energia kokkuhoidu. Ja hakkabki tinglikult fossiilistuma, aga mitte tingimata ühenduses globaalmajandusega. Arenguriikides fossiilkütuste energeetika õitseb, selle kinnituseks on Jordaania põlevkiviprojekti müük suure finantskasuga. Kuidas tegutseda Eestis? Las kaevandusload kehtivad lõpuni. Uus-Kiviõlis maapõue ei roni. Las jõujaamad tiksuvad lõpuni. Juba praegu on need osalt reservjaamade staatuses. Raamatupidamine oskab tööstusvara alla hinnata, aga ka siin ei ole meil lõputult võimalust bilansiliselt spekuleerida uljaste kapitalimahutustega. Kuivõrd Auveres puudub soojatarbija, siis ei saa seal kiidelda ka energeetilises kõigepõletamise plaanis, energia ja soojuse koostootmise tehnoloogiaga. Jääksoojusega kütame Narva veehoidla vett. See ei ole mõistlik, see on kliima­vaenulik. Kliimamuutustega kohanemine algab muutuste leevendamisest. Põlevkivi on ja jääb fossiilkütuseks, mis ebasoodsama konjunktuuri puhul osutub ebamõistliku kütteväärtusega pinnaseks.

Eesti on väike, aga saaste on suur. Majanduskoostöö ja -arengu organisatsioon (OECD) peab näppu vibutama. Euroopa Komisjonil on – jalgpallikeeles väljendatuna – püsivalt kollane kaart taskust väljas, nii et ei panda enam tähelegi. Kiidetakse küll Eesti idufirmakultuuri, et just see võiks ökoinnovatsiooni käima tõmmata. Ometi ei ole kuulda idufirmade idutamistest poristes kaevandustes või kõrgtemperatuurilistes tunnelahjudes. Patendisaladuslikku ja tööstusspionaažile huvipakkuvat arendust „ei anta majast välja“. Nagu ka ei ole realistlik kaevureid programmeerijaks koolitada. Ka kokki ja kondiitreid ei kujuta sellises massis ette. Kindlasti tuleb kokku panna sotsiaalsete garantiide portfell ja suur rahapakk ning süsteemsemalt, riikliku vastutustundega läheneda töörändele Tallinna, Viljandisse – sinna, kus on tööd. Ka töösturid ise, sutterid ja assmannid, Eesti Energia ja VKG bossid peavad võtma koolituse, kuidas juhtida kestlikult kahanevat tööstust. Ei ole ju vaja kogu maad elektrifitseerida, ei ole vaja võistelda naftašeikidega. Energiatõhusus nõudluse ehk tarbija poolel tuleb odavamalt ja kliimasõbralikumalt kätte, kui võimendatakse pakkumise poolt.

Kas oleme näinud põlevkivitööstuse järkjärgulise vähendamise plaani? Otsepõletamise vähendamist poole võrra kavandab Eesti Energia mitteametlikes põlevkivivajaduse prognoosides alles alates 2026. aastast. Ametlikult, kliimapoliitika põhisuundade kohaselt „lõpeb tõenäoliselt põlevkivi otsepõletamine elektritootmiseks keskpikas perspektiivis“. Jääb arusaamatuks, milline on tõenäosus ja kas keskpikk perspektiiv on 2030 või 2023, millele on vihjanud Brüssel. Nõustume osaliselt põhimõttega, et vaja on „saastava energiatootmise asendamist valdavalt kohaliku taastuvenergia tootmisega ja kodumaise põlevkiviressursi suuremat väärindamist“. Võiks redaktsiooniliselt laiendada, et lisaks kodumaisele põlevkiviressursile panustatakse välismaisele, näiteks arengu­riikidesse ja süsinikulekkesse.

Keskkonnaministeeriumi pressiteadetest loeme ainult ümmargusi üleeuroopalisi süsinikuvähendamise protsente, sest täpne riiklik jaotuskava perioodiks 2021–2030 kas „on töös“ või lendab saatuslik paber Tallinna-Brüsseli vahet. Samuti ülistab minister Pomerants parimas parteikantseliidis 2008–15 põlevkiviplaani täitmist: „Täide­tud on arengukava esimene strateegiline eesmärk tagada Eesti varustatus põlevkivienergiaga ja kindlustada Eesti energeetiline sõltumatus. Samuti tehti suuri investeeringuid sektori keskkonnamõju vähendamiseks, tänu millele on vähenenud saasteainete heitkogus välisõhku ja välisõhu saasteallikate arv ja astutud samme aheraine ja põlev­kivituha taaskasutuse suurendamiseks”. Jättes avalikkusele teatamata, et CO₂ eriheide paraku kasvas nagu ka allmaa­kaevandamise kaod.

Kus on tegevusplaan Ida-Virumaa tööstuspöördeks, pigem riskianalüüs ja selle maandamise kava? Tööstusparkide kruntimisest Ida-Viru linnaservadesse jääb täiendavate maksu- ja investeeringutoetusteta väheks. Ka eesti keele majadest, ujulatest, n-ö Narva Telliskivist jääb väheks. Miks peavad protsentuaalselt kõrged kaitsekulutused jääma Tallinna ja Tapale, kui nendega saaks kasvatada Viru pataljoni ja laiendada näiteks harjutusväljakuid Sirgala ja Narva karjääris. Tuulikuid ju riigikaitselistel ehk luuretehnilistel põhjustel püstitada ei saa. Kurikuulsal Tannenbergi liinil saab heidutada nii kaitse- kui ka kliimapoliitiliselt.

Üleilmastumisel ja teel Euroopa energialiitu oleme energiasõltumatud nagu maailma kõige sõltumatum riik Mongoolia. Energiasõltumatuse argument kehtib ühisturul ja energialiidu piires, mitte rahvusriigis, justkui elaksime jätkuvalt üksikul põlevkivienergia saarel. Avalikustamisel olev maapõuepoliitika 2050, mis näib rohkem lõbus pildiraamat laiale publikule kui poliitikakujundamise strateegiadokument, põlevkiviprobleemi ei sedasta ega lahenda. Stiilipuhtust piirab vaid üks – puudub pomeriim. Kevadekuulutuseks on selles dokumendis flirt fosforiidiga ja sellega seotud päevapoliitiline infokild – viia geoloogiateenistus Rakverre. Iseenesest süütud otsused. Pikaajaliste riigi­plaanide vorpimine, ilustav ja toretsev, tühisõnaline ja euroopalik strateegitsemine ei anna tulemust. Paradoksaalselt on kõige kliimasõbralikumad hoopis VKG ja keegi TLA Invest OÜ, tegelikud keskkonnateo kandidaadid, kes on võtnud era- ja äriõiguse alusel vaidlustada keskkonnaministeeriumi otsuseid ja hoidnud kolm aastat kinni Uus-Kiviõli kaevanduse rajamist. Järgmises kaevandamisloa taotlusvooru puhul eeldan, et õiguslikult sama sisukalt esineksid õliväljade pärismaalased – kohalikud kogukonnad ja keskkonnaorganisatsioonid.

Põlevkivist ehitatud Eestile järgneb põlevkivijärgne Eesti. Ainest on. Žanriliselt on siin valmi tunnuseid. Ülemaailmne, Eesti ja Ida-Virumaa matkivad kliimapoliitikas luike, haugi ja vähki. See on teema, kus suur ilm ja väike Eesti veel väiksemate Ida-Viru inimestega peavad lõpuks üheks saama, sest probleem on suur. Kes rumala pead vastu seina taob kui ikka ise, Vaivara.