Seakatk ühiskonna hinges

Vaid majandusliku kasumi-kahjumi binaarsuses mõtlemine jätab kõrvale asjaosaliste kannatused ja elutahte.

KRISTINA MERING

Seakatk, mis on raputanud enamikku eestlasi, on rikas uurimismaterjal sotsioloogiliste loomauuringute valdkonnale, kus vaadeldakse loomade olukorda ja asendit maailmas ning selle kajastamist, näiteks lihatööstuse puhul. Uuritakse ka, miks osa loomi on meile tähtsamad kui teised. Seakatku juhtum on tekitanud sisemise konflikti ja segaduse enamikus kriitilise analüüsivõimega meediatarbijates. Kui seda teemat süvitsi jälgida, siis on selge, et kellegi vaatenurk on täielikult kajastamata jäetud, kellegi kannatus on nähtamatu. Seakatk on heaks illustratsiooniks laiemale probleemile, kuidas ühiskonnas suhtutakse loomadesse ja kuidas neid koheldakse suurfarmides. Säärase katastroofi puhul tavapraktika lihtsalt võimendub.

Tapatalgud farmides ja metsas

Kui mõtleme sigade igapäevaelule suurfarmides, kust valdav osa lihast poelettidele jõuab, on selge, et sea loomulikest vajadustest ja liigiomastest elutingimustest on asi kaugel. Nukker on see, et suur osa loomsete toodete tarbijatest ei ole kursis, missugust elu sead enne tapmist elavad, ega ka sellega, missugune on sea loomulik liigiomane elu. Tegu on intelligentse liigiga, kelle võimeid teadlased kognitiivsete võimete testide põhjal võrdlevad kolmeaastase lapse võimetega. Sigade elu betoonpõrandal väljaheidetes, võimaluseta luua stabiilseid karjasuhteid on nende liigispetsiifikat arvesse võttes stressirikas, et mitte öelda – alandav. Vajadus puhta ümbruse, tuhnimisvõimaluse ja kehatemperatuuri reguleerimise järele jäävad rahuldamata. Stress, mis on tingitud mitteliigiomastest elutingimustest suurfarmis, väljendub koledal viisil: sead hakkavad üksteise sabasid ja kõrvu sööma, muutuvad agressiivseks, lähevad sõna otseses mõttes hulluks. Igal ametit õppival seakasvatajal tuleb omandada teadmisi, kuidas tegelda suurfarmiloomade stressisümptomitega, kuid ikkagi jõutakse tõdemuseni, et stressi ja kannatuse algpõhjustajat ei ole võimalik elimineerida – väikesel alal suure arvu loomade koospidamine toob endaga kaasa hulga probleeme. Sinna ei saa midagi parata.

Kui muidu lõpetavad sead tapamajas, kus nad enne kõri läbilõikamist gaasikambri läbivad, siis seakatku puhul sai farmihoonest ühtlasi ka gaasikamber nii katkuhaigetele kui ka veel tervetele sigadele. Veterinaarametnikud kiitsid süsihappegaasi leebust ja humaansust tapavahendina, olgugi et lämmastiku mõju rahulikul surmamisel peetakse tunduvalt tõhusamaks. Süsihappegaasisurma mõjust ja sümptomitest saab õppevideoid vaadata lihtsa internetiotsingu tulemusel, kuid hoiatan: ei ole kerge näha hapnikupuuduses visklevaid sigu ja kuulata nende lämbumis­agoonias kriiskeid. Ilmselt ei suuda keegi ette kujutada, mis tunne on emadel oma poegi ja poegadel emasid agoonias suremas näha. On kurb, et Eestis tohivad vastutavad veterinaarametnikud avalikult öelda, et süsihappegaas on väga leebe tapameetod, ja väita, et „sead jäävad lihtsalt magama“*, ilma et keegi nende sõnades kahelda taipaks.

1970. aastal võttis inglise psühholoog Richard D. Ryder kasutusele mõiste speciesism, mida eesti keelde on tõlgitud liigirassimi või liigišovinismina. Ryder oli tuntud intellektuaalide liikumise, Oxfordi grupi liige, kes tegeles loomade olukorrale tähelepanu juhtimisega. Sarnaselt muude diskrimineerimise vormidega tähendab liigirassism ühe liigi huvide eelistamist teiste liikide huvidele. Tegu on justkui ühiskondlikku leppega, mille järgi üks liik allutab ja ekspluateerib teisi omaenda hüvede saavutamiseks. Suurfarmide puhul on tegu tundevõimeliste loomade eluga maapealses põrgus, selleks et rahuldada inimese soov paar korda päevas liha süüa.

Seakatku puhul on põhjust rääkida veel teistestki tapatalgutest: sigade suguvendadel metsas ei läinud palju paremini. Kriisiolukorras tehtud metssigade massitapuotsus tundub olevat paaniline tegutsemine, et näidata avalikkusele samme probleemi lahendamises. Huvitav on see, et ajal, mil metssigadele surmaotsus välja kuulutati, avastati farmisigadel Aafrika katk maakondades, kus metssigadel nakkust ei oldud leitud.

Tähelepanuväärne on ka seakatku kajastamine meedias. Peamised väljatoodud probleemid olid majanduslik kahju seakasvatajatele (mis bioohutusnõuete täitmise korral riigi poolt 100% hüvitatakse), võimalikud töökohakaotused, sigalate kui tootmisüksuste (ajutine) sulgemine ning töötajate ja farmiomanike kannatused. Usun, et on vähe neid, kes vaidlustavad need asjaolud. Sigade kannatuste kajastuses valitses aga täielik tühimik. Küsimusele, kuhu jäid loomade läbielamised, ei ole raske vastata. Tootmis- ja kasumikeskse käsitlusviisi järgi ei jäägi süsteemi osaks olevatele elusolenditele, nende heaolule ruumi.

Seakatku puhangu ajal ei toimunud sigadega ju midagi tavapäratut: oldi nad üles kasvatanud ja siis tapeti, nagu ühiskondlik kokkulepe ette näeb. Seekord lihtsalt julmemal viisil. Sel korral aga ei saadud nende kehaosi kaubastada, millest kujunes üks peamisi probleeme. Meediakajastuse võib kokku võtta nõnda, et sigade funktsioon jäi täitmata, nende kasvatamisele kulunud ressursid läksid raisku, kõik oli olnud kasutu, sest loomad tuleb nüüd ära tappa. Kõik on õige, kuid mõtted, mis suudavad liikuda üksnes majandusliku kasumi-kahjumi binaarsuses, jätavad kõrvale asjaosaliste kannatused ja elutahte.

Kanada sotsioloog Amy Fitzgerald, kes uurib tapamajade ajaloolist arengut ja sotsiaalset tausta, on loomakasvatuse laiendamist ja inimkonna reaktsiooni sellele selgitanud mõistega „muutuv tundlikkus“ (ingl shifting sensibilities). Inimese kokkupuuted loomadega ja suhtumine nende kasutamisse on tänapäevaks läbinud suure muutuse. Enne XVIII sajandit oldi põllumajandusloomadega ulatuslikus kokkupuutes ja oldi ka teadlikud toiduainetootmise tagamaade kohta. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus põllumajandusloomad ja suurfarmid, tapamajadest rääkimata, on meie silma alt ära, nendega kokkupuudet ja teadmisi neist on minimaalselt. Muutuv tundlikkus väljendub ka inimeste reaktsioonides, kui neil on tulnud kokku puutuda farmide ja tapamajade eluoluga – enamikul juhtudel tabab neid šokk.

Loomakasvatus luksuseks

Peale seafarmide võib näiteid tuua karusloomakasvandustest, mis on samuti meedias tähelepanu saanud. Sigade ja rebaste-naaritsate intensiivkasvatuse vahel võib mitu paralleeli leida – mitteliigiomastest elutingimustest vangistuses kuni kaubastatud eluni ning loomade kunstliku paljundamiseni ainsa eesmärgiga neilt kindel toode saada, milleks loomad tuleb tappa. Karusloomakasvanduste puhul on lõpptoote tarbijaskond tunduvalt väiksem. Juba seitse Euroopa riiki on karusloomakasvatuse keelustanud. Riigikogu maaelukomisjonis on säärane eelnõu samuti arutuse all, kuna pea 10 000 inimest on andnud allkirja kollektiivsele pöördumisele, et karusloomafarmid ka Eestis keelustataks. Peamiseks argumendiks on eetiline mõttekäik: kuna karusloomafarmides ei suudeta metsloomadele tagada vajalikke elutingimusi ja karusnahk on ebavajalik luksuskaup, peab karusloomakasvandused keelustama.

Huvitav on jälgida, kuidas Eestis karusloomakasvanduste keelustamise ebavajalikkust argumenteeritakse. Peamisena tuuakse välja majanduslik kasu ja regionaaltootmise tähtsus, olgugi et tegu on väikese valdkonnaga. Kindlalt jäädakse vaid rahas mõõdetava juurde, karusloomakasvanduste teemalt on eemaldatud (eba)moraalsete argumentide mõõde ja keskkonna puhtus. Reaktsioonina loomakasvatuses toimuvale ja selle kajastamisele on paljud hakanud kahtlema selle normatiivsuses ja aktsepteerituses („ühiskondlikkus kokkuleppes“, mis loomade kasutamise lubatust puudutab). See küsimus on oluline ka sotsioloogiliste loomauuringute valdkonnas.

Filosoofilised küsimused on aga kasumlikkuse kalkulatsioonidele võõrad. Kas loomade kasvatamine luksuskauba tootmiseks on õigustatud? Kui kaugele me tööstustootmisel minna laseme, selleks et tarbida teatud kaupu? Kus on inimhüvede saavutamisel viimne piir, mida tohib loomaga teha, arvesse võttes, et suurtootmises toimub loomade tapmine ja vägistamine (sundviljastamine)? Kas saab ka teistmoodi?

Loomade huvide osas on maailmas märgata osa asjade paranemist, kuid samal ajal ka teiste halvenemist. Nähtavamaks saavad loomakasvatuse telgitagused, mitmesugused epideemiad (seakatk, suu- ja sõrataud, linnugripp) aitavad kaasa teema tõusmisele inimkonna infovälja. Kõik see tekitab huvi ja annab mõttealge asja edasi uurida. Üha rohkem mõeldakse loomsete toodete tootmisprotsessi peale ning eelistatakse soetada vabapidamisel olevate kanade mune, süüa taimetoitu. Need valikud muutuvad üha populaarsemaks. Teisalt aga süveneb intensiivpidamise mehhaniseerimine. See tähendab ühe tootmisüksuse („laut“ või „farm“ ei ole enam täpsed sõnad) kasutamist maksimaalse arvu loomade-lindude kasvatamiseks ja uute tootmistehnoloogiate kasutuselevõttu, et ühelt loomalt veelgi rohkem toodangut saada – lehmalt piima, sealt liha, kanalt mune, rebaselt karusnahka. Suurtes kauplustes müüdava liha-piima ja munade esialgsed omanikud olid oma lühikese elu elanud töölaagrisarnases keskkonnas, kus eeldusel, „aga nad saavad ju süüa-juua“, võetakse neilt elurõõm, liigiomase elu võimalikkus ning lõpuks ka elu ise.

Õnneks on märke olukorra paranemisest. Tekib ettevõtteid, kus pühendutakse taimsete toodete valmistamisele, et asendada loomaliha tarbimist. Toidutehnoloogia on arenenud nõnda kaugele, et nüüd on võimalik laboris rakkudest liha kasvatada. Bill Gates panustas hiljuti koos teiste investoritega 108 miljonit dollarit idufirmasse Impossible Foods, kus on välja töötatud loomaliha, mis isegi veritseb nagu päris, kuid ei vaja selleks veise kannatusi. Järgmisest aastast on see liha Ameerikas kättesaadav. Üha rohkem kasvab inimeste teadlikkus: selleks et maitsvalt ja mõnusalt oma elu ära elada, ei ole tarvis luua loomade maapealseid põrguid.

* Veterinaarkeskuse juht: süsihappegaasiga hukkamine on üks leebemaid viise, sead jäävad lihtsalt magama … Maaleht, 11. VIII.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar