Postdigitaalne pärapõrgu

Kuna info tootmine ja levitamine koondub kindlate riikide ja korporatsioonide kätte, teeb see võimalikuks infoga manipuleerimise, selle kontrollimise ja infokolonialismi.

KURMO KONSA

Meile võib tunduda, et oleme anonüümsed, kuid see on suuresti näivus. Mask võib selle kandja kohta enamgi rääkida kui katmata nägu. Maske ei saa valida suvaliselt ja neid tuleb ka suuta ära kanda.  3D-printeriga valmistatud miniatuursed inimnäod.

Meile võib tunduda, et oleme anonüümsed, kuid see on suuresti näivus. Mask võib selle kandja kohta enamgi rääkida kui katmata nägu. Maske ei saa valida suvaliselt ja neid tuleb ka suuta ära kanda. 3D-printeriga valmistatud miniatuursed inimnäod.

Wikipedia

Järjekordse post-väljendi väljamõtlemine ei nõua erilist vaimupingutust ja nende kaudu saab väljendada ka mingeid olulisi muutusi ühiskonnas. Nii võib „postdigitaalne“ tähendada kas pettumust digitaalse infosüsteemiga ja sellel tuginevate kõikvõimalike meediavidinate – „nuttide ja äppidega“ või hoopiski ajajärku, kus digitaalne on muutunud juba nii igapäevaseks, et on saanud ajaloo osaks.

Termini „postdigitaalne“ tõi kasutusse muusik Kim Cascone oma 2000. aastal ilmunud essees „Läbikukkumise esteetika: postdigitaalsetest arengutest kaasaegses arvutimuusikas“.1 Samal aastal kasutas seda ka Austraalia meediakunstnik Ian Andrews, viidates postdigitaalsele esteetikale, mis eitab digitaalse progressi ideed ja teleoloogilist liikumist täiusliku esituse poole.2 Postdigitaalsete ideede üleskerkimine kunstivaldkonnas ei ole eriline üllatus. Just muusikas ja filmivaldkonnas on digitaalsel tehnoloogial kõige suurem mõju. Ühelt poolt pakub see järjest paremat kvaliteeti, kuid teisalt võimaldab ka täieliku digirämpsu valmistamist. Esteetilises plaanis viitab „digitaalne“ kõrgtehnoloogilisele puhtusele ja täpsusele, aga samal ajal ka külmusele ja steriilsusele. Visuaalselt seostub digitaalsega väga tihti sinine värv, mis on spektri kõige külmem. Kindlasti on postdigitaalses ka oma osa igatsusel vana hea eeldigitaalse maailma järele. Kunstnike ringkondades on kindlasti selline tagasipöördumine XIX sajandi romantilise „Kunsti ja käsitöö“ liikumise aegadesse üsnagi levinud. Materiaalsusel ja manuaalsusel on omad võlud, olgu need siis seotud graafika, analoogfotograafia või vinüülplaatide valmistamisega.

Analoogne ja digitaalne

Mida üldse mõistetakse digitaalsena? Digitaalsed võivad olla fotoaparaadid, allkiri, tempel, televisioon, kellad, fotod, raamatud, aga digitaalsed võivad olla ka kultuur, maailm, loodus jne. Käsikäes digitaalsega räägitakse ka analoogsest, mis siis tehnikaga seotult tähendab midagi eilsele või isegi üleeilsele iseloomulikku. Sageli kohtame ka väiteid, et loodus on analoogne. Või siis jällegi vastupidi – kuna kõik maailmas allub kvantmehaanika seadustele, mille kohaselt kõik energiavormid esinevad lõplike jagamatute osadena – kvantidena, siis järelikult on kogu maailm oma olemuselt digitaalne. Selline segadus on tekkinud asjaolust, et termineid „analoogne“ ja „digitaalne“ kasutatakse väga laialt ja äärmiselt metafoorsel kujul.

Täpsemalt on digitaalse ja analoogse eristus seotud infoteooria arenguga 1930. aastatel. Tegemist on terminitega, mis võeti kasutusele tähistamaks kaht erinevat signaalitöötlusviisi. Mõiste digitaalne tuleneb ladinakeelsest sõnast digitus, mis tähendab sõrme või varvast. Tehnilises mõttes tähendab digitaalne seda, et info transmissioon või töötlemine toimuvad mingist lõplikust hulgast valitud sümbolite vahendusel. Näiteks eestikeelse teksti kirjapanekuks valitakse tähed 27 võimaliku tähe hulgast. Digitaalne infotöötlussüsteem võib kasutada erinevat arvu sümboleid. Kahte sümbolit kasutavaid süsteeme tuntakse binaarsete süsteemidena. See, et arvutusmasinad ehitati üles, tuginedes digitaalsele binaarsele koodile, on seotud binaarse loogika lihtsusega ja selle kerge tehnilise rakendatavusega. Ometi ei ole digitaalsed infotöötlussüsteemid seotud ainult arvutitega – nad on olnud kasutusel sajandeid. Mehaaniliste arvutusmasinate kõrval võib digitaalseadmeks pidada ka näiteks tavalist mehaanilist kella. Kella pendel või nookur, mis liigub edasi-tagasi, määrab ära ajahetked, mil kella diskreetsed seisundid vahetuvad. Diskreetsed seisundid on ära määratud hammasrataste asenditega kellas.3 Analoogtehnoloogia korral töödeldakse ja edastatakse füüsikalisi suurusi, mis muutuvad ajas pidevalt, s.t hüpeteta. Analoogsignaali väärtus mis tahes ajahetkel võrdub selle mõlemapoolse piirväärtusega samal ajahetkel. Digitaalsignaalide väärtused seevastu muutuvad ajas hüppeliselt. Analoogsignaal, nagu nimetuski ütleb, on analoogne füüsikalise suurusega, mida see signaal kajastab. Nii näiteks on helilaine analoogne inimese häälepaelte liikumisega rääkimisel ja kui räägitakse mikrofoni, siis on jällegi moodustuv elektrisignaal analoogne õhurõhu muutustega.

Nii et termineid digitaalne ja analoogne on kõige täpsem kasutada rakendatava infotöötlemisprotsessi kohta. Nii looduslikud kui ka tehnilised süsteemid kasutavad vastavalt eesmärgile nii digitaalset kui ka analoogset signaalitöötlust ning neile on iseloomulik pidev signaalide muutmine analoogsest digitaalseks ja vastupidi. Nii võibki öelda, et ei maailm ega ka kultuur ole oma olemuselt ei digitaalsed ega analoogsed. Digitaalse ja analoogse eristuse korral on tegemist kirjeldusviisiga, mis vastavad maailma teatud abstraktsioonitasemele. Tegemist on terminitega, mis võeti kasutusele tähistamaks kaht erinevat signaalitöötlusviisi. Nii on võimalik eristada analoogseid signaale ja digitaalseid signaale ning vastavat signaalitöötlust. Informatsiooni edastamiseks kasutatakse pingemuutusi vms, terminid digitaalne ja analoogne ei iseloomusta midagi sellele pingele või elektrivoolule omast. Termineid digitaalne ja analoogne on kõige täpsem kasutada rakendatava infotöötlusprotsessi kohta.

Digitaalne on tulnud, et jääda

Ilma seda sõna ennast otseselt kasutamata tuli postdigitaalsete ideedega välja tuntud infoühiskonna uurija Nicholas Negroponte oma 1998. aastal ilmunud artiklis „Pärast digitaalset“, kus ta kuulutab digitaalse revolutsiooni lõppenuks.4 Tema sõnutsi muutub maailm siis, kui digitaalsed seadmed ja protsessid muutuvad nähtamatuks, saavad igapäevaelu normaalseks koostisosaks, nii et me neid enam ei märkagi. Alles siis on digitaalne pööre oma eesmärgi saavutanud. Me elame praegu ka postelektri ajastul, elekter on hädavajalik tingimus majanduse ja ühiskonna toimimiseks, kuid elekter ei ole kohe kindlasti kultuuriliselt oluline teema. Hoopis teisiti olid lood elektri uurimise algusaegadel. Nii näiteks oli XVIII sajandi elektriliste teoloogide (nagu neid nimetas saksa ajaloolane Ernst Benz) hulka kuuluv Friedrich Christopher Oetinger veendunud, et kui Jumal ütles piiblis kuulsa lause „Saagu valgus“, siis oli kohe kindlasti tegemist elektrivalgusega. See jumalik elektriline tuli sütitas algse kaose elu seemnega ja oli seega elusolendite tekke aluseks.5

Digitaalne ei ole maailmast kuhugi kadunud ja tehnoloogia areng ei näita mingeid peatumise märke, kuid midagi on intellektuaalses ja kultuurilises õhkkonnas muutunud. Me kõik oleme digitaalsest süütusest välja kasvanud. Keegi ei usu enam, peale Euroopa Liidu muidugi, et digitaalne päästab maailma majanduse või et digitaalne maailm on vabaduse väli. Mis läinud, see läinud! Digitaalne on läinud, aga mõjutab meid endiselt, täpselt nagu on läinud ka kommunism, jättes meid ikkagi postkommunistlikku ruumi. Revolutsioon on otsa saanud ja igapäevane elu jätkub nüüd juba uues olukorras. Digitehnoloogia on maailma muutnud ja nüüd tuleb inimesel selles hakkama saada.

Post-vaade võimaldab suhelda digitaalsega, keskendumata üha uutele ja uutele tehnilistele vidinatele ning üha grandioossematele visioonidele. Lõppude lõpuks on kõige olulisemaks tõdemuseks see, et digitaalne tuli ja maailm jäi samaks. Võim ja jõud ei kadunud kuhugi, ainult pommid muutusid täpsemateks ja droone juhitakse üle võrgu. Telefonikõne võib nüüd tappa ja kedagi ei saa enam võimuliialdustes süüdistada. Loomulikult on ka midagi head: tunded pole muutunud. Tehnoloogiline on lõplikult muteerunud võimuks. Digivärgist ei räägi mitte teadlased ja arvutinohikud, vaid poliitikud ja ärimehed. Eesti esimeseks digiguruks on saanud riigi president. Digitaalne on lahutamatult muutunud geopoliitika ja ülemaailmse majanduse loomulikuks osaks. Kunagi oli internet alternatiivne, nüüd on seda kõik muu peale interneti. Me tahtsime olla võrgus vabad ja võrdsed, kuid saime Google’i ja USA riikliku julgeolekuagentuuri NSA.6

Kui mõelda eespool kirjeldatud digitaalse ja analoogse vastandamise peale, siis iseloomustab see just digitaalset lähenemist. Postdigitaalses maailmas selline eristus ei kehti – ei ole võimalik öelda, et maailm on digitaalne või analoogne. Kõik sõltub sellest, mida ja mil viisil me käsitleme. Selline idee tundub täiesti mõistlikuna, kuid selle taipamiseks oli ilmselt vaja ära käia kehatu digitaalse info maailmas. Nüüd oleme jällegi tagasi materiaalse reaalsuse juures, kuid selle erinevusega, et digitaalset on võimalik muuta materiaalseks, näiteks 3D-printerite ja robotite abil, materiaalset jällegi digitaalseks, kasutades kõikvõimalikke skannereid ja sensoreid.

Arvuti muutub analoogseks ja inimene digitaalseks

Kas postdigitaalsel on ka tehniline mõõde? Sellest arusaamiseks tuleks piiluda digitaalse taha ja kõrvale. Digitaalse teabe loomiseks, töötlemiseks ja kasutamiseks on vajalikud tehnilised seadmed, kõige tuntumateks on muidugi arvutid. Arvutite arengut võib lühidalt kokku võtta väga lihtsalt – järjest väiksemad ja järjest kiiremad. Selline areng ei saa kesta lõputult. Tehnika arengu iseloomustamiseks kasutatakse tihti nn Moore’i seadust. Nimelt väitis kuulsa kiibifirma Intel üks asutajaid Gordon Moore 1965. aastal, et transistoride arv arvutikiibil kahekordistub iga kahe aasta järel. Seniajani on kompuutertehnika areng ka sellele seadusele vastanud. Moore’i seadust on laiendatud arvutitehnoloogia eri külgedele, aga ka tehnika arengule tervikuna. Üks tuntumaid visionääre Ray Kurzweil7 on ennustanud, et inimaju võimsuse saavutavad arvutid 2023. aastaks ja selline arvuti maksab siis umbes 1000 dollarit. 2037. aastaks on sellise arvuti hind langenud juba ühe sendini ja 2049. aastal maksab 1000 dollarit arvuti, mille võimsus võrdub kogu selleaegse inimkonna (u 10 miljardit inimest) ajude võimsusega. Võimalikest tehnilistest piirangutest on seni õnnestunud osava konstruktoritööga alati mööda minna. Kui rakendada Moore’i seadust mäluelementidele, selgub, et juba 2020. aastal kulub ühe biti info salvestamiseks vaid üks aatom. Isegi kui see tehniliselt on võimalik, ja tõenäoliselt ka on, tekib suur probleem selliste arvutite täpsuse tagamise ja nende töökorras hoidmisega. Aatomid ei ole väga püsivad objektid! Sellest võimalikust ummikust võivad välja aidata nii kvant­arvutid kui ka analoogarvutusmeetodite kasutuselevõtt. Võimalikest tehnilistest piirangutest olulisemad on siiski ilmselt sotsiaalsed ja majanduslikud.

Inimteadmisi on hakatud käsitlema tootmisressursina, mida toodetakse, levitatakse ja kasutatakse samamoodi nagu teisigi materiaalseid varasid. Esmaseks muutub informatsiooni majanduslik väärtus kas otsesel või kaudsel kujul. Selle tagajärg on ka järjest suurenev lõhe inforikaste ja infovaeste riikide, piirkondade ja inimrühmade vahel. Kuna info tootmine ja levitamine koondub üha enam kindlate riikide ja korporatsioonide kätte, teeb see võimalikuks infoga manipuleerimise, selle kontrollimise ja infokolonialismi. Oht on ka informatsiooni mitmekesisuse vähenemises, kuna eelistatakse ainult kindlat tüüpi infot, kindlaid keeli jms. Inimlikud probleemid ja lahendused seevastu on aga alati lokaalsed, seotud kindla koha ja kindla olukorraga.

Ameerika Ühendriigid, Jaapan ja teised kõrgtehnoloogilised riigid arendavad üha kasvavas tempos välja uut informatsioonilist superkultuuri, mis tekitab arusaadavalt hulgaliselt kultuurilisi probleeme. Infovaesed riigid kaotavad üha kiiremini oma identiteeti info tootmise, levitamise ja kasutamise vallas. Sellel on palju tagajärgi, nt mõju majandusele, ajude väljavool ja hariduse mahajäämus, kui nimetada vaid mõningaid ilmsemaid. Info hulga ja kättesaadavuse plahvatuslik kasv, mis ennekõike on seotud interneti arenguga, teeb vajaliku info kättsaamiseks vajalikuks teabe üksikasjaliku otsingu ja filtreerimise. Suures infohulgas toimetulekuks on paratamatu info individualiseerimise vajadus, isiklike infoprofiilide tekitamine. Selliste muutuste tagajärjeks võib olla ülemaailmse infosüsteemi fragmenteerumine, mida kutsutakse ka infosüsteemi balkaniseerumiseks.8 Varasema, peamiselt geograafilise asukoha järgi eristumise asendab eristumine teemade, huvide jms alusel. Eristumine baseerub küll teistsugustel alustel, kuid tagajärjeks on ikkagi ülemaailmse infosüsteemi jagunemine väikesteks osadeks.

Ühiskonna atomiseerumine ja fragmenteerumine on ühelt poolt seotud üha intensiivistuva ja laiahaardelisema kommunikatsioonikeskkonna kujunemisega. Teisalt toetab seda ka indiviidide kohta kogutav üha üksikasjalikum teave. Inimeste tegevus nii füüsilises kui ka digitaalses ruumis on kergesti jälgitav, andmed säilitatavad ja analüüsitavad. Sel viisil on võimalik infot koguda nii isikustatud kui ka isikuga otseselt seostamata kujul. Nii või teisiti saab aga andmed viia atomaarsete indiviidide, nende otsustuste ja tegevuse tasandile. Kogutavad andmed katavad juba praegugi suure osa inimese elust. Kunagi varem ei ole selline infohõive ja -töötlemine olnud võimalik. Infotehnoloogia ei määra mitte ainult meie suhtlus­keskkonna, vaid ka suure osa meie ühiskondlikust elust. Sotsiaalsed sidemed ja võrgustikud asenduvad üha enam formaalsete institutsioonidega (töökohad, meedia, koolisüsteem, kirik, meelelahutustööstus), mis omandavad üha suurema kontrolli inimeste elu üle. Subjektid suhtlevad üha sagedamini vahendajate kaudu, ühelt poolt tehniliste seadmete ja süsteemide abil ning laiemalt läbi virtuaalse ettekujutuse endast ja teistest.

Väljakujunenud infokeskkonda on võrreldud omaaegse külaühiskonnaga, kus puudus privaatsus ja anonüümsus, kõik tundsid kõiki juba mitme sugupõlve vältel. Tõepoolest on meie elu inforuumis üsnagi nähtav, igast teost ja mõttest jääb jälg, aga samal ajal on need jäljed jällegi meie endi kujundatavad. Mulle meeldib tänapäeva keskkonda võrrelda ennemini renessansiaegse Veneetsia karnevali kui külaga.9 Meile võib tunduda, et oleme anonüümsed, kuid see on suuresti näivus. Mask võib selle kandja kohta enamgi rääkida kui katmata nägu. Maske ei saa valida suvaliselt ja neid tuleb ka suuta ära kanda. Teisalt jällegi annavad maskid võimaluse muuta oma olemust ja seega ka suhet maailmaga. Selline oskus muutub järjest tähtsamaks, kuna ennast pole digimaailmas võimalik ega ka vajalik varjata ning inimesel ei olegi mingit selgepiirilist olemust väljaspool kommunikatsioonivõrgustikke. Kui selline olemus puudub, ei ole ka mõtet kurta sellele osaks saava avalikustamise üle. Mitte et meil ei oleks seda, mida varjata, vaid ei ole enam seda tsentraalset mina, mille külge kinnituksid kõik need aspektid. Mask võib olla rohkem mina kui ma ise või võibki olla koos kõikide teiste maskidega see olematu „mina“. Nii kaobki selgepiiriline isiksus, kes hajub rohkete maskide keerises. Maa, suguvõsa, nime ja ka hobusega – juhul kui see olemas oli – seotud talupojast on lõpuks saanud vaba inimene. Kas ta seejuures ka õnnelik on, ei tea.

1 Kim Cascone. 2000. The Aesthetics of Failure: ‘Post-Digital’ Tendencies in Contemporary Computer Music. Computer Music Journal, 24.4: 12-18.

2 Ian Andrews. 2000. Post-digital Aesthetics and the return to Modernism. http://www.ian-andrews.org/texts/postdig.html

3 Siegfried Wendt. 2010. Roots of modern technology, 389399.

4 Nicholas Negroponte. 1998. Beyond Digital. http://web.media.mit.edu/~nicholas/Wired/WIRED6-12.html

5 Ernst Benz.1989. The Theology of Electricity : On the Encounter and Explanation of Theology and Science in the 17th and 18th Centuries.

6 Riiklik julgeolekuagentuur, National Security Agency (NSA) on Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumi haldusalas olev valitsusagentuur, mille ülesandeks on sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kogumine, sh salajane pealtkuulamine, kogutud info analüüs ning valitsuse infoturbe tagamine pealtkuulamise vältimiseks.

7 Ray Kurzweil on Ameerika teadlane, leiutaja, futurist ja kirjanik, kes on viimase 30 aasta jooksul kirja pannud hulga täppi läinud ettekuulutusi infotehnoloogia arengu kohta. Vt lähemalt: KurzweilAI.net

8 Alstyne, V. M., Brynjolfsson, E. 1996. Could the Internet Balkanize science? – Science, 274, 5292, 1479–1480.

9 Ülar Mark. 2014. Mis on arhitektuuril selle kõigega pistmist? – Vaba ruum: esseed digitaalsest ja avalikust. Tallinn: Eesti Arhitektuurikeskus. http://goo.gl/rKZ6WW (11.09.2015). Sellest artiklist leidsin ka viite Veneetsia maskidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar