Pealelend –Gunnar Okk, Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raporti autor

LEA LARIN

Sirp2015_50_0023__art_r1Lõppeval aastal sai valmis teie koostatud ettekanne teadusasutuste tegevussuundadest. Selle üle on avalikkuses palju diskuteeritud. Mis on Eesti kõrghariduse ja teaduse vaimses ruumis pärast seda muutunud?

Üheks esimeseks eesmärgiks oli avada senisest erineva lähenemisnurga all diskussioon kõrghariduse ja teaduse tuleviku seisukohalt ülioluliste küsimuste ümber. Milline on Eestis antava kõrghariduse kvaliteet? Kui ahvatlevad on Eesti ülikoolid eduka keskkoolilõpetaja silmis? Miks paljud Eestisse tulnud välisüliõpilased on keskpärase või isegi kehva tasemega? Kui palju teadlasi ja teaduslikke uurimisvaldkondi saavad riik ja ühiskond endale lubada? Kui suur on avaliku sektori ja ettevõtjate võimekus kasutada teadustulemusi ühiskonna edendamiseks? Kes peab ütlema, millised on vajalike teadusvaldkondade optimaalsed mahud? Kas üldse ja kui palju tajutakse olukorra tõsidust? Selline diskussioon on tekkinud ja kestab edasi.

Raport on saanud ka kriitikat.

Kahjuks paistis mitmest avalikustamisele järgnenud vastukajast ja arvamusest välja see, et kõigepealt otsiti, mida on öeldud soovitustes lugeja ja lugeja juhitava asutuse kohta ning kui tunnetati mingitki ohtu, siis leiti, et plaan on vale. Oli ka arvamusi, millest võib aru saada, et arvaja ei olnud lugemisega esimestel lehtedel toodud soovitustest kaugemale jõudnudki või ignoreeris teadlikult põhiosas toodud selgitusi ja põhjendusi.

On kritiseeritud liigset tehnokraatlikkust ja ratsionaalsust, et alahinnatakse rahvuskultuuri ja keele tähendust. Mida soovite kriitikutele vastata?

Enamik sellekohastest süüdistustest on ebaloogilised. On palju asju, mida saab teha ainult Eesti kultuuriruumis ja eesti keeles ning keegi ei ole nende tulevikku kahtluse alla seadnud. Mitme humanitaar- ja sotsiaalteaduste ning rahvuskultuuri ja kunstiga seotud teadusvaldkonna panust ühiskonna arengusse polegi võimalik kvantifitseerida sarnaselt loodus- ja tehnikateadustega. Seda ei vaidlustatud ka raportis mingil moel, kuid ka nendes valdkondades saavutatu konkureerib kvaliteedis kõigega, mis tuleb väljastpoolt.

Näha raportis soovitust hakata edaspidi regivärssi inglise keeles kirjutama on muidugi absurd. Kogu raporti peateema on ju tegelikult see, kuidas väikese avatud rahvusriigina jätkusuutlikult ja konkurentsivõimelisena hakkama saada.

Paljud kardavad, et neid ühendatakse suurematega. Kas hirm on põhjendatud?

Vastukajad näitasid ka seda, et on kaasamõtlejaid, kes on praeguse olukorra pärast tõsiselt mures. Eestis on kuus avalik-õiguslikku ülikooli, üheksa riigi rakenduskõrgkooli ja üks eraõiguslik kõrgkool ning seitse riigiomandis olevat ja kaks avalik-õiguslikku teadusasutust. Demograafiline olukord, piiratud ressursid, suure osa teadusasutuste võimetus iseendaga toime tulla, küsitav kvaliteet ja vähene rahvusvaheline konkurentsivõime viivad mitte ainult kõrgharidus- ja teadussüsteemi, vaid kogu Eesti arengu pidurdumise ning seejärel marginaliseerumiseni.

Kõrghariduse ja teaduse suurimad probleemid on ülikoolide ebaefektiivsus, tegevusvaldkondade dubleerimine ja nõrk side innovaatilise tööstusega. Paljud ärksamad eestlased viivad oma ideid ellu Londonis, Palo Altos või Bostonis, aga mitte Tallinnas. Ülikoolid ja teadusasutused ei suhtle küllaldaselt ettevõtjate ja majandus- ning ettevõtluspoliitika kujundajatega ega võta arvesse nende kavandatud arengusuundi ja tööturu vajadusi.

Kas teie sõnum on endiselt, et muutmata ei muutu?

Ülemaailmsed megatrendid, geopoliitika ja rahvusvaheline konkurentsisurve mõjutavad meie igapäevast elu tulevikus veel rohkem kui praegu, olenemata sellest, kas me seda soovime või mida me nende kohta arvame.

Eesti on avatud riik ja tema arengu võtmeküsimuseks on konkurentsivõime sõna kõige laiemas tähenduses, hõlmates inimeste, institutsioonide, majanduse ja kultuuri võimekust eristuda, väärtusi luua ja probleeme lahendada. Eestis on nii inim- kui ka rahalised ressursid piiratud ning hinnates realistlikult demograafilist, üldpoliitilist ja majanduslikku olukorda, ei ole tõenäoline, et need lähiaastatel suureneksid, pigem tuleb arvestada vähenemisega.

Paratamatult tuleb teha strateegilisi valikuid ja keskenduda valdkondadele, kus on rohkem lootust edukas olla. Valikute tegemine tähendab nii suunamuutusi kui ka millestki teadlikult loobumist. Ainult nii on võimalik saavutada Eestis antava kõrghariduse ja siin tehtava teadustöö rahvusvaheline konkurentsivõime ning püsiv kvaliteet.

Tulevik sõltub paljuski sellest, kui haritud on siin elav keskmine inimene ja kui adekvaatselt suudab Eestis tehtav või Eestiga seotud teadustegevus vastata digitaalajastu väljakutsetele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar