Kommentaar – Ideaalid ja reaalpoliitika

MART NIINESTE

Joppenpuhh, aga millega siis kultuuriajakirjandus tegelema peaks, kui ennekõike mitte eesti kultuuriga? Ning loomulikult – või paratamatult? – ei toimu tegelemine vaakumis, vaid siingi avalduvad ühiskonna üldised suundumused. Rääkimata väiksematest mõjutajatest – kaader ja tuuled toimetuses ning vaba ruumi maht reklaamide vahel –, mis tuleb jagada hetketeemade uudisväärtuse järgi kino, teatri, muusika, kirjanduse ja kunsti vahel.

Pean kas tegija, kajastaja või tarbijana kultuurielus kaasalöömist mitu korda patriootlikumaks tegevuseks kui internetis vigases emakeeles vihakõnede kirjutamist või hämaral tänaval tõrvikuga tolgendamist. Siinkohal vääriks lausa uurimist, kui paljud Tallinna-välised kultuurisündmused või skeened seisavad püsti ühe-kahe kohaliku aktivisti najal. Samuti tasub uurida, kui palju on mõnes maapiirkonnas kitsama suunitlusega kriitilist massi, kelle huvi muudab sündmused korraldajatele emotsionaalselt ja majanduslikult tasuvaks, nii et tagatud on järjepidevus.

Olen koos Pärnu tuttavatega jõudnud tõdemusele, et kui seal oleks kultuurikõrgkool nagu Viljandis, ei piirduks kohalik rokielu keskkoolibändidega ning linnamelu ei sureks välja, kui õhutemperatuur langeb alla viieteistkümne kraadi. Rääkimata linna kunstielust, mille võib jagada kaheks: Non Grata ajal ja pärast seda. Või Põlva, kust pärit põlvkonnakaaslased on meenutanud seda indu, millega nad omal ajal kodulinnas muusikat tegid ning kontserte korraldasid, kuid kuidas pärast nende väljakasvamist Tartusse ja Tallinna katkes järjepidevus, mida Intsikurmu festival nüüd suvesündmusena lapib.

See viib järgmise teemani: kui paljud suvefestivalid, mis väikelinnu kultuuriajakirjanduse pilgu alla upitavad, on tehtud sealt pärit inimeste osalusel? Kadunud „Rabarocki“ korraldajatest olid Raivo Rätte ja Kristo Rajasaare Järvakandi poisid. „Schilling“ sündis Kilingi-Nõmmelt pärit pealinlaste ideest, et võiks sealses suveaias-laululaval indie-peo korraldada. Samuti lõpetanud „Lelle alternatiiv“ koos talvise sõsara „Veebruari alternatiiviga“, mille käivitasid kohaliku punkbändi liikmed, kes tahtsid kodukohas esineda. „Juu jääb“ toimub ju muhulase Villu Veski eestvedamisel.

Ühesõnaga tingib, peale ilma, kultuuriajakirjanduse kodumaa kaardi lünklikkuse ning hooajalisuse paljuski kaadriküsimus. Pole inimest, pole kultuuri. Muidugi peab see inimene teadma ka kultuurikorralduse ja -turunduse algtõdesid, aga püsigem teemas.

Välismaa väikese osakaalu kultuuriajakirjanduse maailmakaardil tingib infoühiskonna eripära: ava võrgulehitseja ning keskmise inglise keele taseme juures tuleb kõik huvitav, mis üleilmastumise tagajärjel on valdavalt pärit angloameerika kultuuriruumist, ise, kiiremini ning ilma filtriteta kätte. Enam ei loeta muusikauudist tõlkenupuna kord kuus ilmuvast ajakirjast, vaid pea ajakaota otse algallikast. Sel põhjusel muutuvad ka papajannsenlikud referaadid mõnest inimesest või nähtusest mõttetuks. Liiati tekib siin eetiline konflikt: mis hetkest muudab ajakirjaniku plaadifirma käepikenduseks mõne ülemaailmse uudisväärtusega Coldplay või Madonna plaadi põrsas-kotis-eelkajastamine? Äkki on tegu kehva plaadiga, mis muidu tähelepanu ei väärikski, kui viis lauset välja arvata?

Teine tahk on keeleküsimus. Inglise keel on nii iseenesestmõistetav, et teismeliste emakeeles on selle mõjud juba muutunud slängist parasiidiks. Aga kuidas on lood saksa, prantsuse ja vene keelega, rääkimata soome keelest? Kooliprogramm kooliprogrammiks, mis aga käivitaks huvi, et keel enam-vähem selgeks saaks ning kultuuriruumist iseenesestmõistetav silmaringisektor kujuneks? Soome keelt olen „ümmärdänüd ja puhunud“ nii kaua, kui ennast mäletan – „Pikku Kakkoneni“ kool, mida paar aastat noorematel enam ei ole. Vene keele ja (roki)kultuuri huvi tekitas lähem tutvumine Viktor Tsoi loominguga. Saksa keele õpetajast onutütar kasvas Saksa satelliiditelevisiooni saatel ja arvake ise, tänu kellele sain teada Timur Vermesi romaanist „Ta on tagasi“ ammu enne selle eesti keelde tõlkimist ning kellelt me selle kohta Eesti Päevalehte loo tellisime? Puhas tädipojapoliitika.

Niisiis tingivad väliskultuurielu kajastamise geograafia koos selle piirkondlike moonutustega ennekõike infoühiskond ning seejärel inimfaktor. Mis aga puutub üldpilti, koduse ja kauge suhtesse siin- ja sealpool riigipiiri, siis panen kirja ka kohustusliku itkumantra, et keskmine kultuuritoimetus on ala-mehitatud, honorarifond alarahastatud, häid ja operatiivseid kirjutajaid tuleb tikutulega otsida ning kõik ideed peavad läbima toimetuses hommikuse teemakoosoleku sõela, kus jäme ots on polosärgiga talupoegade käes, kelle oma ideed kuuluvad eelisjärjekorras teostamisele ning keskmine lugeja tahabki ainult valvenägusid ja -sündmusi, sest nišiteemadega lehte ei müüda ega portaali loetavana hoita. Sellised lood.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming