Hiina pärimus – Mozi üleüldine armastus

MARGUS OTT

Algus käib alati tagantjärele, kaks on enne kui üks. Ilma Konfutsiusele järgnenud Mozita, kes teda ägedalt ründas, ei oleks võib-olla kujunenud konfutsiaanlust ega ülepea hiina filosoofiapärimust.

Mozi (tegutses V sajandi teisel poolel eKr) oli igas mõttes hoopis teine inimene kui Konfutsius. Kui Konfutsius oli vaesunud aadlik, siis Mozi tõenäoliselt kuulus tõusvasse käsitööliste klassi. Konfutsius on kasu taotlemist omistanud väikesele inimesele, s.t piiratud inimesele, matsile; Mozi aga õigustas just kasulikkusega paljusid oma argumente, nii et teda on ka utilitaristiks nimetatud. Konfutsiuse stiil on lühike ja poeetiline, Mozi kirjutab pikki proosalisi, rohkete kordustega traktaate. Moistide tekstid on koondatud teosesse, mis kannab koolkonna rajaja nime „Mozi“ ning kus on tekste V–III sajandini eKr.

Mozi mõtlemise üheks käivitavaks jõuks oligi poleemika konfutsiaanide vastu („Mozis“ on koguni sellenimeline peatükk!). Konfutsiaanid seostusid Mozil rituaalidega, eeskätt matustega. Mozi peab neid parasiitideks ning toob üksteise järel rea argumente sellise pillamise vastu – ja siin võime taustal näha käsitööliste ja kaupmeeste eetost vastandina aadlike omale. Liigne kulutamine rituaalidele ja muusikale (mis oli rituaalide lahutamatu osa) raiskab vahendeid, mida saaks kasulikumalt rakendada, eksitab tööinimesi eemale tootvalt töölt (mehi põllutöölt ja naisi tekstiiltoodete valmistamiselt) ning ülemusi-brigadire oma tööülesannete täitmiselt.

Peale sotsioloogiliste argumentide toob Mozi nende vastu ka moraalseid argumente, millest põhiline on see, et konfutsiaanid hoolivad kitsalt enda ja oma sugulaste huvidest, aga teised inimesed neid ei huvita, teisisõnu, nad on isekad ja piiratud inimesed. Selle vastu propageeris Mozi omalt poolt üleüldist armastust (jian’ai 兼愛): tuleb hoolida kõikidest inimestest ning püüda neid aidata. Siit aimub kuldreegli sõnastus: tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Üleüldiselt armastades oleme sama ühismeelsed ja kõikihõlmavad nagu taevas.

Taevas (tian ) oli Hiinas ühest küljest mitteantropomorfne jumalus, teisest küljest inklusiivsuse võrdkuju (läänes seostuvad jumalad pigem eksklusiivsusega). Kui Konfutsius jumaluste ja vaimude teemal peaaegu sõna ei võtnud, siis Mozil on nad tähtsal kohal. Mozi postuleerib taeva tahte (tianzhi天志): taevas tahab õiglust ja üleüldisust ning taunib ebaõiglust ja erapoolikust. Ja taeva eest pole pääsu, taevas näeb kõikjale, isegi metsa, orgu ja koopasse. Taeva karistus peab ilmselt heidutama omakasupüüdlikkust: kuna me oleme taeval pilgus, siis pole lootust poti ühes nurgas tummisemat putru keeta.

Moistid propageerisid hierarhilist meritokraatlikku riiki, mis olidki Hiinas sel ajal kujunemas ning vastasid ka moistide kui kaupmeeste ja käsitööliste klassihuvidele, kuna sellises raamistuses oli lootust pääseda aadlike omavoli alt ja parandada oma ühiskondliku edenemise väljavaateid. Tuleb siiski märkida, et ka hierarhia tipul, keisril ehk taevapojal on moistide järgi oma ülemus – Taevas ise. Kuna taevas tahab õiglust ja üleüldisust, siis järelikult peab ka valitseja samamoodi käituma (tõsi küll, moistidel jäi lahtiseks, mis siis saab, kui ta seda ei tee).

Ühiskonna põhiline eesmärk on vähemuste ja riskirühmade kaitse: tuleb hea seista selle eest, et suured riigid ei ründaks väikesi, suured suguvõsad ei kimbutaks väikesi, tugevad ei kiusaks nõrku, targad ei tüssaks rumalaid, õilsad ei põlgaks lihtinimesi, enamus ei türanniseeriks vähemust ning noored ei rööviks vanu. Et naistel oleks kodu ja meestel tööd. Neid poliitilisi nõudmisi korrati Hiina pärimuses hiljemgi. Valitsuse koormised on õigustatud ainult juhul, kui selle abil tagatakse rahva turvalisus ja heaolu.

Konfutsiuse puhul on räägitud sellest, kuidas ta edendab kehastunud ja kontekstuaalset tunnetust, mis pole sõnastatav üldreegliteks, vaid peab jääma kontekstitundlikuks, ning kus implitsiitsus, vihjelisus on voorus. Mozi ja tema järglased on hoopis teistsugused. Nad just nimelt defineerivad termineid (eriti ulatuslikult on seda tehtud „Mozi“ hilisemas osas, arvatavasti III sajandi I poolel eKr kirja pandud peatükkides 40–45), esitavad eksplitsiitseid argumente ja mõttekäike, tegelevad teaduse ja tehnikaga.

Moistide järgi nõnda nagu käsitöölised kasutavad sirklit ja nurgikut, vesi- ja tinaloodi, et kindlaks teha ring ja ristkülik, horisontaalsus ja vertikaalsus, samamoodi peavad meil sellised reeglid olema ka eetikas ja arutlustes. Nõnda on taevatahe selline sirkel-nurgik (guiju規矩; siit ongi pärit tänapäeva hiina keele sõna „reegli“ kohta), mille järgi me saame omaenda käitumist sättida ning mille abil saame hinnata teiste käitumist. Siin võib näha just nimelt sellist dekontekstualiseerimispüüdu, millest eelmises essees oli Kreeka puhul juttu. Kujundi korras: kui sul on sirkel, siis pole tähtis, kui hästi üks või teine joonistada oskab, vaid enam-vähem kõik suudavad selle abil joonistada ühtviisi täiusliku ringi. Nõnda on ka seadusi ja üldprintsiipe teades meil olemas orientiirid, millest juhinduda.

Omaette huvitav on see, et moistid olid ründesõja vastu, nad organiseerisid sõjalisi löögiüksusi, kes tõttasid nõrgemale riigile appi, kui tugevam teda ründas. Kui konfutsiaanlus on väga perekonna-, õigemini, suguvõsakeskne, siis moismis moodustusid vennaskonnad, kus kehtis distsipliin, askees ja eneseohverdusvalmidus. Kui meile tundub, et sellist vabatahtlikku ühendust saab rajada ainult mõne (fanaatilisevõitu) religioosse süsteemi ümber ja mingi transtsendentsi nimel või siis mingisuguse piiratud eesmärgi nimel (nt mõne rahva vabadusvõitlus), siis moistid nähtavasti saavutasid selle puhthumanistlikult, eesmärgiga aidata kõiki inimesi.

Hilisemas hiina pärimuses on küll tunnustatud moistide voorusi teiste abistamisel, ent ometi jäi hiljem domineerima seisukoht, et nad läksid liiale, et selline eluviis on ebaloomulik ning kogu ühiskonda nii askeetlikult korraldada ei saa. Kui moistide pingutustest hoolimata Hiina ikkagi vallutussõdadega 221. a eKr ühendati, siis selle järel nad iseseisva ühiskondliku ja filosoofilise suundumusena hääbusid ja kadusid. Kuigi Hiina filosoofiapärimuse esimese vao kündis sisse Konfutsius ja see jäi lõppkokkuvõttes domineerivaks, kündis Mozi hiina pärimuspõllule samuti väga olulisi vagusid, mis vormisid kogu hilisemat pärimust – temaga õieti algas filosoofiline argumentatsioon, ta sundis mõtlema kogu ühiskonna peale (ekstensioonis puudutas seega moistide mure ja hool palju suuremat osa ühiskonnast kui näiteks Platoni või Aristotelese mõtlemine, kelle peatähelepanu oli pööratud polise kodanikele); ta püstitas meritokraatliku ideaali ja seadis nõudmised heale valitsusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar