Evolutsiooniline vaatenurk pagulaskriisile

Rändamises ei ole midagi enneolematut, see on liikide evolutsiooni lahutamatu osa.

TUUL SEPP

Kuigi tundub, et käimasolev migratsioonikriis keerab meie rahuliku maailma pea peale, ei ole rändamises midagi enneolematut. See nähtus on inimliigi, aga ka pea kõigi teiste loomaliikide evolutsioonilise ajaloo lahutamatu osa. Loomad liiguvad, et ellu jääda: et leida toitu, põgeneda ohu ja surma eest, et leida uusi eluvõimalusi. Rändamine on inimloomuse lahutamatu osa, mis annab lootusekiire ka kõige raskematest tingimustest pääsemiseks ning mis on võimaldanud meil levida üle kogu planeedi.

Oluline arusaam, millest tihtipeale mööda vaadatakse, on see, et kodunt, oma tuttavast keskkonnast lahkumine ei saa kunagi olla kerge otsus. Kodupaik on alati väärtuslikum kui mis tahes teine objektiivselt samaväärne paik kusagil mujal, vaid seetõttu, et see koht on tuttav. See on teise vaatenurga alt lähenemine territooriumi ebasümmeetrilise väärtuse põhimõttele, mille järgi territoorium on omanikule väärtuslikum kui sissetungijale.1 Ebasümmeetrilise väärtuse loogika tulemusena soodustab looduslik valik käitumisjoonte kujunemist, mis panevad loomad koduterritooriumi eest kauem ja vihasemalt võitlema, aga ka vähendavad motivatsiooni kodupaika vahetada. Kodupaiga suurem väärtus tähendab seda, et peavad olema eriti veenvad põhjused sealt lahkumiseks, uue elupaiga valimiseks, minekuks kuhugi, kus on juba ees inimesed, kellel on seal elamiseks ja hakkamasaamiseks väga suur konkurentsieelis. Mida kaugemale oma kodupaigast, oma kultuuriruumist inimene rändab, seda suurem on tema kaotus konkurentsis kohalikega ja seda tõsisem peab olema ta põhjus rände ettevõtmiseks. „Mugavusest“ on kodupaiga mahajätmisel asi enamasti väga kaugel.

Tõmbe- ja tõuketegurid

Põhjused kodunt lahkumiseks jagatakse kirjanduses tihtipeale tõmbeteguriteks ja tõuketeguriteks. Tõmbeteguriteks peetakse näiteks paremaid töövõimalusi ja avalikke hüvesid, tõukefaktoriteks vaesust, sõjalisi konflikte ja looduskatastroofe. Ilmselgelt on tõmbe- ja tõukefaktorid vaadeldavad kui sama mündi kaks külge. Kui sa oled vaene, otsid paika, kus paremini teenida. Kui sul puuduvad konfliktipiirkonnas võimalused näiteks laste koolitamiseks või raviks, otsid paremate avalike hüvedega piirkonda. Oluline on aga mõista, et praegune migratsioonikriis ei tulene demograafilistest põhjustest (ehk tõmbefaktoritest, nn mugavuspagulusest), ja ammugi mitte kliimamuutustest (teatavasti ennustas ÜRO keskkonnaprogramm 2005. aastal, et 2010. aastaks tekib 50 miljonit kliimapagulast), vaid religioossest ekstremismist ja vägivallast (mis on selgelt tõukepõhjused). Seda põhjendab veenvalt tunnustatud briti teadusajakirjanik ja ajalehe Times kolumnist Matt Ridley.2 Pea kaks kolmandikku Euroopasse jõudvatest migrantidest tuleb kolmest riigist: Süüriast, Afganistanist ja Eritreast. Need riigid ei ole kuigi tihedalt asustatud ja sealne rahvastiku kasv ei ole kuigi suur. Saksamaa asustustihedus on näiteks viis korda suurem kui Afganistanis või Eritreas. Tegelikult ei lahku inimesed pea kusagil maailmas kodunt vaid demograafilistel põhjustel – rahvastik, vastupidiselt lahustuvate ainete kontsentratsioone tasakaalustavale osmoosipõhimõttele, liigub enamasti suurema kontsentratsiooni gradiendi suunas. Nii Süüria, Afganistan kui ka Eritrea on lihtsalt praegu väga halvad kohad elamiseks, sest tõenäosus surma saada on erakordselt suur. Võime seda vabalt nimetada ka evolutsiooniliseks valikusurveks, kuna inimesed, kes sealt lahkuda ei soovi, seavad kahtlemata ohtu oma geenide jõudmise järgmistesse põlvkondadesse.

Kindlasti on otsus lahkuda või proovida rasked ajad üle elada väga piiripealne. Ränne iseenesest on äärmiselt ohtlik, mida tõestavad teated üha uutest hukkunutest Vahemerel. Evolutsiooniliselt peaksime olema kohastunud selliseid otsuseid väga täpselt hindama ja kasu-kahju kaalutlema. Arvata võib aga, et informatsioon, millest ostust vastu võttes lähtutakse, on puudulik. Klientidest huvitatud inimsmugeldajad reklaamivad oma teenuseid ilmselt oluliselt turvalisemana, kui need tegelikult on. Lugedes üle mere jõudnud pagulaste „reisimuljeid“, kohtab ikka ja jälle motiivi, kus mere äärde jõudnud pagulased näevad oodatud turvalise reisivahendi asemel täistuubitud kummipaati, millega mere ületamine tundub selge hullumeelsus. Otsa ümberpööramine ja koju tagasiminek on aga äärmiselt keeruline, kuna smugeldajad neile makstud raha tagasi ei anna. Kahe halva valiku vahel seisvad pagulased on sarnases olukorras rändlindudega. Ka neid saab rände käigus palju surma, kuid pesitsusaladel on talvise toidunappuse tõttu tõenäosus ellu jääda veelgi väiksem. Rändamine on tõepoolest eluohtlik – lindude suremus on kõige suurem just sellel perioodil aastast. Ohtlikuks võivad saada ettearvamatud ilmastikutingimused, tormid, mis linnu teelt eksitavad, aga ka kiskjad, kes on spetsialiseerunud just rändlindudest toituma. Rändeotsus on lindudele samuti piiripealne kasude ja kahjude kaalutlemine. Näiteks partide lisatoitmist peetakse osaliselt just sel põhjusel lindudele ohtlikuks, et see annab vale signaali toiduolude kohta ja kallutab otsuse rändest loobumise kasuks, hiljem aga peavad nad toime tulema ootamatult raskete talviste oludega. Lähtuvalt samast põhimõttest peaks konfliktipiirkondades olema võimalik inimesi mõjutada rändeotsusest loobuma, parandades kas või pisutki kohapealseid ellujäämisvõimalusi ja andes neile adekvaatset infot rände ohtlikkuse ja Euroopa Liidu võimaluste kohta, mis ilmselt ei olegi nii roosilised, kui kaugelt vaadates tundub.

Rändeseadused

Et praeguses rändes ei ole põhimõtteliselt midagi enneolematut, näitavad juba 1880. aastatel geograafi Ernst Georg Ravensteini sõnastatud rändeseadused3, mis kirjeldavad väga hästi ka praegust olukorda. Nende seaduste kohaselt a) enamik migrante rändab vaid lühikesi vahemaid, nii ka praegu langeb suurim pagulastekoormus kriisipiirkondade naaberriikidele; b) kaugele rändavad migrandid suunduvad enamasti urbaniseerunud piirkondadesse, nt Pariisi, Berliini, Londonisse; c) ränne toimub enamasti etapiti – vaheetappideks pagulaslaagrid, Türgi, Kreeka saared; d) suurte rännetega kaasneb sagedasti ka ränne vastupidises suunas, n-ö tagasivool, nt võib selleni viia David Cameroni hiljutine üleskutse keskenduda migrantide Euroopast tagasisaatmise võimaluste väljatöötamisele; e) enamik migrante on täiskasvanud; d) rahvusvahelised migrandid on enamasti mehed, riigisisestest migrantidest aga moodustavad enamiku naised.

Viimased kaks punkti on kahtlemata pagulastevastastel pinnuks silmas. Väga levinud on küsimus, miks on enamik pagulasi täisjõus noored mehed. Nagu näha, on siinkohal tegemist migratsiooni üldise seaduspärasusega. Kahtlemata on üksi teeleasuval mehel risk väiksem kui väikeste lastega perel, kuna kohalejõudmise ja ellujäämise tõenäosus on oluliselt suurem. Lastega perel peab seega olema veelgi tõsisem põhjus kodunt lahkumiseks, et see kaaluks üles rändega seotud suuremad ohud. Samuti on looduslik valik soosinud noorte meeste suuremat riskivalmidust. Riskialdistel ja võitluslikel meestel võib olla oluliselt rohkem järeltulijaid kui vähem võitluslikel ja ettevõtlikel meestel, samal ajal ei mõjuta aga riskivalmidus kuigi palju naiste järeltulijate keskmist arvu. On näidatud ka, et just noorte meeste puhul kehtib kõige paremini nn geeniuse-kriminaali vanuseline jaotus: teadlased, muusikud, kirjanikud ja kunstnikud jõuavad tippu just sel eluetapil, samuti on enamik kurjategijaid oma alal selles eas kõige „produktiivsemad“.4 Naistel sellist vanuselist jaotust ei esine. Just noortel meestel on looduslik valik soodustanud kalduvust proovida midagi uut, üritada muuta status quo’d, riskida, minna välja täispangale. Ei tohiks olla üllatav, et just neid on selle meeleheitliku sammu – kodu mahajätmine parema elu otsingul – sooritajate hulgas kõige rohkem. Igatahes võime eeldada, et sarnaselt keskmise eurooplaste hulgast võetud inimvalimiga leidub ka Euroopasse jõudnud noormeeste hulgas nii asjalikke ja töökaid „geeniusi“ kui ka kurjategijaid, kes seaduskuulekate vahenditega elatist teenida ei mõista. Kumba poolt esile tooma hakatakse, sõltub ilmselt tugevasti esiletooja eelhäälestusest, nii et lõpuks saavad mõlemad pooled rahulolevalt öelda, et neil oli pagulasküsimuses õigus.

Tülikas pärand

Miks migrandid suunduvad linnadesse? Selleks leiab ilmselt mitmesuguseid põhjusi: paremad töö ja elupaiga leidmise võimalused, suurem võimalus kohata ees ootavaid rahvuskaaslasi, administratiivsete organisatsioonide paiknemine keskustes. Üks argument linna suundumise kasuks on linlaste suurem tolerantsus võõraste ja teistsuguste suhtes, mida näitavad ka uuringud.5 Tavapärane järeldus sellest fenomenist on, et linnakeskkond soosib tolerantsema suhtumise kujunemist. Evolutsioonilisest vaatepunktist on võimalik aga ka teistsugune seletus – loomu poolest tolerantsemad koonduvad linnadesse, kuid võõristavamad inimesed valivad elupaigaks hõredamalt asustatud alad, kuna linnades oleks neil raskem toime tulla. Viimaste sajandite üha enam globaliseeruv ja urbaniseeruv keskkond on aga sellisel juhul valikusurve, mis soodustab suuremat sotsiaalsust, vähemat vägivaldsust ja üksteise talumist. Kuigi uudised on täis vaid sõda ja vägivalda, on veenvalt näidatud, et inimkond liigub üha väiksema vägivaldsuse suunas. Näiteks mõrvade arv Inglismaal langes 1200. aasta näitajast (0,3 tuhande inimese kohta) kolm korda 1600. aastaks ning veel kümme korda madalamale 1800. aastateks,6 ning on samal tasemel või veel madalamal püsinud seniajani. Tuntud Ameerika evolutsioonipsühholoog Steven Pinker kirjutab, et tunnused, nagu empaatia, enesekontroll, moraalitaju ja mõistlikkus, juhivad meid vägivaldsusest eemale ning suurema koostöövõime ja altruismi poole.7

On huvitav küsimus, kas säärane inimese taltsutamine on evolutsiooniline või kultuuriline nähtus. Oma vastuolulises raamatus „Tülikas pärand: geenid, rassid ja inimese ajalugu“ („A Troublesome Inheritance: Genes, Race and Human History“) väidab Nicholas Wade, et peale kultuuriliste mõjude põhineb inimese sotsiaalne käitumine osaliselt geneetilisel taustal.8 Sotsiaalset käitumist kujundavad geenid on tema hinnangul valikusurve all olnud läbi inimkonna ajaloo tänapäevani välja. See väide on vastuolus küllalt laialt levinud arusaamaga, et inimese bioloogiline evolutsioon peatus umbes 10 000 aastat tagasi ning pärast seda on toimunud vaid kultuuriline evolutsioon ehk siis bioloogiliselt oleme praegu ikka veel koopainimesed. Inimese hiljutise evolutsioneerumise kohta on omajagu tõendeid – kas või näiteks laktoositaluvuse geenide levik eurooplaste seas, mis võis toimuda vaid mõni tuhat aastat tagasi. Keerulisem on leida konkreetseid geene, mis mõjutavad sotsiaalset käitumist, kuna ilmselgelt on tegemist paljudest geenidest mõjutatud tunnusega ning iga konkreetse geeni mõju on väike. Samas argumenteerib Wade, et just evolutsioonilised muutused sotsiaalses käitumises olid eelduseks püsiasustuse tekkele, küttide-korilaste eluviisist loobumisele. Küttide-korilaste ühiskond koosneb väikesest inimrühmast, kel puuduvad juhid. Selline ühiskonnakorraldus oli inimeste sotsiaalsele struktuurile iseloomulik koguni 185 000 aastat, muutus paikseks jäämiseks toimus vaid 15 000 aastat tagasi. Et selle suhteliselt loogilise sammu astumine võttis nii palju aega, viitab sellele, et kõigepealt pidid välja kujunema geneetilised muutused. Agressiivsete, sõltumatute, vaid oma lähimaid sugulasi usaldavate küttide-korilaste asemel pidid välja kujunema inimesed, kes olid usaldavamad, suhtlevamad ning võimelised viisakalt läbi käima peale oma lähisugulaste ka teiste inimestega. Suund vähema vägivaldsuse ja suurema sotsiaalsuse poole kestab inimese evolutsioonis seniajani. Kahtlemata leidub tänapäevalgi inimesi, kes keskaegseid meelelahutusi, nagu piinamine või kasside põletamine, hea meelega vaatama läheksid, aga ehk on neid siiski vähem kui viissada aastat tagasi. Ehk on hoolivus ja sallivus midagi rohkemat kui õhuke kultuurikiht, mille me Tarzani-sarnaselt džunglisse astudes endalt maha raputaksime, et oma kaugete – ja hoopis teistsuguse sotsiaalse struktuuriga ühiskondades elavate – sugulaste seltsis puude otsas ronida.

Inimese evolutsiooni ja kohastumuste uurimine viib Nicholas Wade’i raamatus paratamatult vastukäivate arusaamadeni inimeste rassiliste erinevuste kohta. Kas näiteks kuni meie ajani küttide-korilastena elanud aborigeenid erinevad oma sotsiaalse käitumise geneetiliselt taustalt eurooplastest? Kas hõimuvalitsemise süsteemidega kohastunud aafriklased ja afgaanid on üldse võimelised üle võtma demokraatlikku, võõraste usaldusel põhinevat ühiskonnakorraldust? Ja mis ilmselt kõige aktuaalsem: kas sealt pagulastena tulevad inimesed on bioloogiliselt kehvemini kohanenud tänapäeva elu nõudmistega kui inimesed, kes põlvnevad tuhat aastat euroopalikus kultuuriruumis elanud inimestest? Wade rõhutab oma raamatus, et kui inimühiskondade vahel võibki esineda olulisi erinevusi, siis indiviididevahelised erinevused on pigem märkamatud. Minimaalsed varieeruvused sotsiaalses käitumises indiviidi tasemel võivad vaid suurtes inimrühmades kombineerudes anda tulemuseks erineva ülesehitusega ühiskondi. Kui me ka aktsepteerime, et evolutsioon on inimkonna ajaloos ja ühiskonnakorralduse kujunemises rolli mänginud, ei tähenda see sugugi, et see roll oleks väga suure mõjuga. Kultuur on väga võimas jõud ning inimesed ei ole oma kaasasündinud eelduste orjad. Ka kõige subjektiivsema arvamuse järgi nügivad need inimese käitumist vaid kergelt mingis suunas, mitte ei langeta inimese eest elu otsuseid.

Millest siis nii laialt levinud vastumeelsus võõraste vastu meie demokraatlikus ja sallivas ühiskonnas? Bioloogide Corey Fincheri ja Randy Thornhilli teooria järgi on võõraviha kohastumus kokkupuute ärahoidmiseks parasiitidega, kelle vastu kohalikel ei ole välja kujunenud kaitsemehhanisme.9 Adaptiivseks peetakse võõrakartust seetõttu, et parasiitide levik on sageli geograafiliselt lokaliseeritud ning evolutsiooni käigus on välja kujunenud omad geneetilised ja käitumuslikud kohastumused kohalike parasiitidega hakkama saamiseks. Võõrad võivad aga kanda nakkusi, millega toimetulekuks puuduvad kogukonnas sobivad geenid, kogemused või oskused. Tulemuseks on kogukonnaliikmete ja sellest väljaspool asuvate inimeste vastandamine, võõraste umbusaldamine ja vältimine. Ajaloost leiab piisavalt näiteid, kus uute parasiitide sissetoomisega on kohalikele tehtud tohutut kahju. Vaid esimese sajandi jooksul pärast eurooplastega kohtumist vähenes Ameerika indiaanlaste arvukus 80–90 protsenti, peamisteks põhjusteks olid haigused, näiteks rõuged ja leetrid. Tänapäeva maailmas ei ole aga võõraviha põhjendamine haigustekartusega kuigi ratsionaalne – maailm ja siin elavad liigid on tänu moodsatele transpordivahenditele nagunii nagu üks suur segikeeratud ühepajatoit, kus viirused ja bakterid reisivad lennukitega ühest maailma otsast teise vaid mõne tunniga. Võõravihast tervise kaitsmiseks ei piisa, peaksime ka lõpetama reisimise, kui tahaksime haigusetekitajate liikumist takistada. Ei ole kuigi tõenäoline, et pagulased toovad oma kodumaalt kaasa haigusi, mida me ise juba oma põnevatelt kultuurireisidelt kaasa toonud ei ole.

Ratsionaalselt võime mõista, et võõraviha ei ole tänapäeva maailmas asjakohane, kuid kui palju on inimeste endi võimuses oma loomust kontrollida? Mehhanismid, mis seda tunnet kontrollivad, on tõesti olemas ja mõjutavad tugevalt meie käitumist. Näiteks üheks kõige paremini kirjeldatud sotsiaalsust mõjutavaks bioloogiliseks mehhanismiks on hormoon nimega oksütotsiin, mida peetakse rühmasisese altruismi (ja sellega seoses ka võõraviha) peamiseks reguleerijaks.10 Oksütotsiin töötab nagu lauast ja kännust koosnev kiigelaud – mida kõrgemale tõuseb usaldus oma rühmaliikmete vastu, seda madalamale langeb usaldus väljastpoolt tulijate vastu. Soov kaitsta oma kaaslasi (näiteks sama rahvuse esindajad) viib konkureerivate gruppide liikmete halvustamiseni ja agressioonini. Seega pole ime, et vastuseis pagulastele tuleneb osaliselt soovist eestlust kaitsta. Küsitavaks jääb, kas soov Eestit immigrantide eest kaitsta on objektiivselt vajalik või on tegemist kohastumusega, millele tänapäeva maailmas ratsionaalset põhjendust ei ole. Pigem võib ühiskonnas leida põhjendusi altruismile, soovile teisi ennastsalgavalt aidata. Ka sellel tunnusel on selge bioloogiline tagapõhi ning humanistlikus ühiskonnas ilmselt bioloogilist kohasust tõstev mõju. Pagulaste aitamine on suurepärane võimalus reklaamida oma head iseloomu ja ressursside kogumise oskust. Evolutsiooniliselt kasulikust isekast vaatenurgast võib sellisest lähenemisest tõusta palju rohkem tulu kui võõravihast.

Parim viis, kuidas Eestit kaitsta

Kui otsustame, et kaasasündinud vastumeelsus võõraste vastu ei ole piisav põhjus sisserändajate tõrjumiseks, on võimalik immigratsiooni kasu ja kahju kaaluda hoopis objektiivsemalt. Kas tohib loota, et pagulased, kes tõsiusklike äärmuslastega vastuollu mineku tõttu on oma kodumaalt lahkuma sunnitud, kujutavad endast sealse ühiskonna mõtlemisvõimelisemat, võimekamat koorekihti? Kas nendest inimestest on Eestile pigem kasu kui kahju? Kas riigile tervikuna tuleb kasuks tolerantse, avatud ühiskonna maine? Me ei saa öelda pagulastevastastele: „Aitäh, aga minu Eesti ei vaja kaitset!“ Vajab küll, ja oma rahva kaitsmisel on mõtet nii bioloogilisest kui ka kultuurilisest vaatepunktist. Parim viis Eesti kaitsmiseks ei pruugi aga tuleneda pärilikest instinktidest, vaid meie võimest neist instinktidest üle olla.

1 Vogel, K. M. 2014. Grounds for War: The Evolution of Territorial Conflict. International Security 38: 39–71

2 Ridley, M. 2015. Africa’s population boom is not the probleem. The Times, 24. August

3 Ravenstein, G. 1885. The Laws of Migration. Journal of the Statistical Society of London, 48: 167–235

4 Kanazawa, Satoshi. 2003. Why productivity fades with age: The crime-genius connection. Journal of Research in Personality 37:257–272.

5 Huggins, C. M., Debies-Carl, J. S. 2014. Tolerance in the city: the multilevel effects of urban environments on permissive attitudes. Journal of Urban Affairs 37, doi: 10.1111/juaf.12141

6 Clark, G. 2009. A farewell to alms: a brief economic history of the world. Princeton University Press, Princeton

7 Pinker, S. 2011. The Better Angels of Our Nature. Viking, New York

8 Wade, N. 2014. A troublesome inheritance: genes, race and human history. Penguin Books, New York.

9 Fincher, C. L., Thornhill, R. 2012. Parasite-stress promotes in-group assortative sociality: The cases of strong family ties and heightened religiosity. Behavioral and Brain Sciences. 35: 61–79

10 De Dreu, C. K. W., Greer, L. L., Handgraaf, M. J. J., Shalvi, S., Van Kleef, G. A., Baas, M., Ten Velden, F. S., Van Dijk, E., Feith, S. W. W. 2010. The Neuropeptide Oxytocin Regulates Parochial Altruism in Intergroup Conflict Among Humans. Science 328:1408–1411.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming