Cambridge, Stephen Hawking ja aheldamata mõtted

JÜRI ENGELBRECHT

Möödunud nädalal 14. märtsil 2018 tuli teade, et surnud on üks meie aja suurimaid mõtlejaid Stephen Hawking. Tema hämmastav elutee ja võitlus raske haigusega on näide, kuidas inimvaim on suuteline tegutsema hoolimata füüsilisest piiratusest.

Ma ei hakka analüüsima singulaarsusteoreeme ja mustade aukude kiirgusmehhanismide omapära, millega Stephen Hawking teadusmaailmas kuulsaks sai. Ma kirjutan neid ridu puht emotsionaalsel pinnal seetõttu, et olen töötanud Cambridge’is Stephen Hawkingiga ühes teaduskeskuses – DAMTPis (rakendusmehaanika ja teoreetilise füüsika instituudis). Mu teadustegevus oli rakendusmehaanika poolel, kuid DAMTP tegutses ikka kui tervik ja muu tegevuse kõrval oli võima­lus osaleda kõikide osakondade seminaridel. Mõni on siiani hästi meeles. Nii on meeles mu esimene kokkupuude seminaril Stephen Hawkingiga Isaac Newtoni matemaatikainstituudis (DAMPTis ei olnud suurt saali), kus teemaks oli universumi struktuur koos mustade aukudega ning ettekannet kommenteeris prof Stephen Hawking. Tema õppetool kandis Henry Lucase nime ja selle hoidja oli omal ajal olnud Isaac Newton. Ka see järjepidevus ütleb midagi. Kuid sellest seminarist on veelgi rohkem meeles igapäevased meeleolud DAMPTis. Ikka ja jälle veeres Stephen Hawking kohvivaheajal koos assistentidega kohviruumi ja kuulas vestlusi, aeg-ajalt metalsel arvutihäälel (Ameerika aktsendiga) oma arvamust avaldades. Assistendid jootsid talle kohvi, ise ta sai sellal vaevalt sõrmeotsi arvutiklahvidel liigutada. Kohviruumi omapäraks olid madalad valged kohvilauad, kuhu sai kirjutada valemeid, mida koristajad ei tohtinud ära pühkida. Oli kirjutamata reegel, et põhijutud sai just kohvivaheajal (pärastlõunal loomulikult teevaheajal) pidada ja vaidlusedki vaielda, sest muidu tegi igaüks oma tööd, mida polnud sobiv segada. Selline oli atmosfäär Silver Streetil vanas DAMPTi hoones, mis kätkes sajandite hõngu ja uusimat vaimutööd. Olen töötanud paljudes ülikoolides – Pariisis, Aachenis, Newcastle’is ja mujalgi –, kuid sellises õhkkonnas töötades sain iga päev mingi laengu, mis teeb Cambridge’is töötatud aja erisuguseks. Mäletan, et ringles jutt Stephen Hawkingi vaidlusest ühe oma doktorandiga, kes arvutas ja arvutas ning ikka sai tulemuse, mis juhendajale ei meeldinud. Asi lõppes sellega, et juhendaja tunnistas oma eksiarvamust.

Loomulikult oli mul Cambridge’is palju lähemaid häid kolleege, kellega igapäevane suhtlemine oli teadustöö osa. Seminarid olid meil tihti lõuna­ajal, kus ettekande pidaja jäi rääkides küll tühja kõhuga, samal ajal kui teised võileibu sõid, kuulasid ja küsisid. Hea sõber, DAMPTi tollane direktor David Crighton oli suurepärase teadlasena tuntud ka suure muusikaaustajana. Temagi võitles oma haigusega ja me kaotasime ta maksavähi tõttu juba aastaid tagasi. Ravi oli küll parim, mis võimalik ja Stephen Hawking toetas Davidi ravi oma raamatuhonoraride arvelt, paraku ei päästnud arstide hool teda fataalsest lõpust. DAMTPis töötas tollal samuti üks andekamaid ideo­looge mehaanika uute probleemide lahtimõtestamisel Grisha Barenblatt, kelle õpperaamatud on laialt kasutusel. DAMTPi loojat George Batchelori olen võrrelnud küberneetika instituudi asutaja Nikolai Alumäega, kes üle kõige hindas vaimsust. Sellise atmosfääri lõi ka George Batchelor DAMTPi asutamisel 1959. aastal – üllatav sarnasus küberneetika instituudi loomisega 1960. aastal. Kuigi tingimused olid täiesti erinevad, oli inimeste entusiasm võrreldav. Kui ma praegu tagasi mõtlen oma mitmele töötamisperioodile Cambridge’is, siis tulevad silme ette ikka inimesed, Stephen Hawking nende hulgas. On raske ette kujutada, et ta oleks teistsugustes tingimustes saanud oma vaimujõudu rakendada.

See kõik viib mõtte teaduse kui loova tegevuse atmosfääri olulisusele tänapäeva pragmaatilises maailmas. Eestis on võimust võtnud Exceli tabelid ja soov kõike kohe raha mõõdupuuga mõõta. Karm olelusvõitlus võib nii mõnegi noore ande eemale peletada. Samal ajal on teaduses üles kasvamas uus põlvkond, ning jätkates Cambridge’i teemal on mul äärmiselt hea meel, et meil on asutatud Oxfordi-Cambridge’i klubi, mis ühendab nendes ülikoolides oma kraadi saanud noori. Nende vaimsus ja maailmapilt annab selge märgi, et oskus näha päevamuredest kaugemale ei ole kadunud.

Langetades pea Stephen Hawkingi mälestuseks olen kindel, et mõttejõud areneb ning Stephen Hawkingi meelekindlus annab paljudele ka edaspidi tuge. Mul on hea meel, et nii tema „Aja lühilugu“ kui ka „Universum pähklikoores“ ning samuti elulooraamatud on eesti lugejale kättesaadavad. On päris sümboolne, et Kitty Ferguson on Stephen Hawkingi elulooraamatu alapealkirjaks pannud „Aheldamata mõtted“.

Jüri Engelbrecht on mehaanikateadlane, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor, Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming