„Disainiöös” on asju

KARIN PAULUS

Kokku kandideeris Bruno disainiauhinnale (mõlema kategooria preemia on 4500 eurot) üle 140 toote. Välja valitud paremikuga saab tutvuda NO99 teatris näitusel „Disainiauhinnad 2014” teatris kuni 7. X.

Väljapanekul näeb tootedisaini auhinna Bruno, noore disaineri auhinna Säsi, ADC*E graafilise ja veebidisaini auhindade ning teenusedisaini auhindade nominentide töid.

Mihkel Masso elektrikeris Huum Drop.

Mihkel Masso elektrikeris Huum Drop.

Disainiöö

25. – 28. septembrini väldanud IX „Disainiöö” festival möödus vägagi menukalt. Aruteludel, avamistel ja moešõul ei tahtnud rahvas kuidagi ruumidesse ära mahtuda, korraldajaile tuli appi ligi 80 vabatahtlikku särasilmset noort, snoobid leidsid üles tõsise ning hea disaini. Kas edu tagas disainiteadlikkuse tõus, võimalus NO99 teatris tuntud eesti näitlejatega ühes lauas makarone süüa, endise Heliose kino hüljatuse suursugune võlu, hea ilm või lihtsalt sisukas programm, on raske öelda.

Seminar, kus sel korral lahati disainivigu ning kuidas neist õppida, osutus vägagi vahvaks. Meelde jäi itaalia disainer Paolo Favoretto, kes rõhutas, et tooteid disainides tuleb mõelda laiemalt ning olla ühiskondlikult teadlikum. Vägagi lihtsal viisil tõestas ta, et normaalseid ehk erivajadusteta inimesi on tegelikult väga vähe. Ta palus publikul püsti tõusta ning siis mitmesugustele küsimustele („Kas kannate prille?”, „Kas teie selg valutab?”, „Kas kirjutate vasaku käega?”) jaatavalt vastanutel istuda. Lõpuks jäi püsti vaid kümnendik.

Mitmed esinejad mainisid ka Apple’i telefone ja teisi nutitooteid, rõhutades, et majanduslikust edust hoolimata ei ole just kuigi hea, et seade teiste firmade ja vanema kaubaga ei ühildu ning peale imeilusa minimalistliku vidina peab igaks juhuks kaasa võtma kotitäie juhtmeid. Ilmselt on tegu valdkonnaga, kus on vaja ka Euroopa Liidu standardeid, sest praegune olukord, kus otsikud, laadijad või ühendusjuhtmed on peaaegu igal ettevõttel ise ooperist, on täiesti vastuvõetamatu.

Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna tehnikaülikooli insenere ja disainereid ühendava õppekava professor Martin Pärn tõi näiteid mitmetelt võistlustelt, kus vähene professionaalsus on tinginud n-ö vigase disaini. Nii on Eesti euromündil Eesti kaart, mis pole just eriti sisukas sõnum meie maa kohta ega ka äratuntav ja pilkupüüdev teistele rahvastele. Pärn arvas, et me ei seosta ju end Eesti riigi kontuuriga ning meie identiteedis on hoopis olulisem näiteks keel. Seevastu kunstiakadeemia maja esimesel konkursil langes kompetentseks peetud žürii efektse idee lõksu ning unustas reaalsed tingimused ja vajadused. Tulemuseks oli katastroof: vana hoone lammutati ning uus ei jõudnud paberilt kaugemale.

Kangelased

Välisnäitustest on vahest kõige eksootilisem flaami disainivalik „Kangelaslood” arhitektuuri- ja disainigaleriis, kus vaatajaid tervitab kuldses kostüümis seenior, kes lükkab rulaatorit ning annab mõista, et ka tavaline inimene on omamoodi kangelane. Nagu selgus arhitekti ja stsenograafi Pieter Boonsi loengust, lähtub väljapaneku kujundus suuresti ideest tutvustada Belgiat kui sürrealismi ja koomiksi kantsi. Esemeid demonstreeritakse näitusel vanakraamipoodidest ja –turult pärit kappides ja laudadel. Vitriin, kus on ehted, on omamoodi relikviaar. Juustega täidetud kapp on ühtaegu ahvatlev ja tülgastav, viidates pühade esemete (kaasa arvatud pühakute säilmed) alalhoidmisele, samuti romantilisele kombele säilitada kallima juuksekiharat, aga ka vastikustundele, kui suppi on sattunud juuksekarv. Flaamid näitavad, et alati ei pea disain olema hirmus asjalik ning kõnekus ning asjaga kaasnev lugu pole teine.

Ruumielamust tasub aga uudistama minna kunagisse Heliose kinno (Sauna 7) Tallinna vanalinnas. See seisab tavaliselt kahetsusväärselt tühjana, ent on praegu kuni 4. oktoobrini kella 13–19 disainerite kasutada. Sisearhitekt Kristin Jürmann on õnnestunult taltsutanud ruumi ning traageldanud vägagi erilaadilised väljapanekud tervikuks. Kunagise kinosaali seintel esitatakse kaht videoinstallatsiooni, sh Merle Kannuse keelepõhist teost, mille kontseptsiooni aluseks on Läänemere-äärsete hõimude kohtumine 4000 aastat tagasi: „Üks oskas kõneleda kuuskedest, murakatest ja nugistest, teine kuningatest, laevadest ja rahast. Mineviku kaja taaselustub sõnadena, mis neist rändajatest eesti keelde maha jäid”, Erki Kannuse teos aga kehtestab end sellega, et pakub külastaja tekitatud helidega seotud mustrikombinatsioone. Keskse disainivigade väljapaneku, kuraatorid ja kujundajad on Liina Vaino ning Tijn Nelemans. Heliose saalidest leiab mitmeid kõrgkoolide väljapanekuid, plakateid ning uuemat disaini. Lummava lahendusega on välja tulnud Valgusklubi disainerid Eva Tallo, Priit Tiimus ja Toivo Pärnpuu, kelle näiliselt lausa lihtsakoeline nööridest ehitatud skulptuur on pimedas ruumis valgustatud nii, et vaataja näeb kolmemõõtmelisi kujutisi ning liikumist. Haakuva aktsioonina käidi Tallinna vanalinnas koos huvilistega tegemas „geriljavalgustust” , mida võib ehk tõlgendada nii väärtustava, tähelepanu juhtiva kui ka võitlusliku tegevusena. Kuigi, jah, kodanikujulgust ootaks ikka aasta ringi, mitte ainult organiseeritud festivalikava raames. Kõige enam kahetisi tundeid tekitas MdSt näitus „Kehad”. Autor kasutas imelikke materjale ning objekte. Üks vorm meenutas riiulilt ning sealt alla tilkunud pudeleid ning teise koosluse moodustasid pragulised, sisselõigetega lõikelaudadega sarnanevad puidust alused või vaagnad. Kulumise kasutamise ja aja tähtsustamine ning esteetilisuse nappus tundus eriti provokatiivne just disainiürituse kontekstis.

Eestisse jõudis ka terve hulk põnevat poola disaini. Eesti tarbekunsti- ja disainimuusemis avati bravuurikalt julgete kujunditega plakatinäitus. Lastekirjanduse Majas aga avati Ewa Solarzi peagi ka eestikeelsena ilmuvale „Disainiaabitsale” Aleksandra ja Daniel Mizieliński tehtud illustratsioonide näitus ning tutvustati ka teost ennast. Olin väga skeptiline ja mõneti nörritatud, et kohalikele tegijatele selleks võimalust ei pakutud, ent pärast aabitsaga tutvumist mõistsin eestindamissoovi täiesti. Raamatu humoorika ja nutika lahenduse tõttu jääb hästi meelde ka disainiklassika. Nii ajavad ühel pildil hirmunud kodanikke taga omamoodi robotämblikeks muutunud Philippe Starcki sidruni­pressid „Mahlane Salif”.

Traditsioonilist disainioksjonit vääristasid seekord minevikuiludused ehk siis vintage, näiteks Leo Rohlini metalselt särav 1960. aastate mokakohvi serviis.

Mood ja tekstiil

Festivali lõpetas rõivadisainiprogramm, kus kaks erinevat kaalukategooriat. Reet Aus esitles oma viimast, meie oludes väga suurt kollektsiooni, kus keskmeks väärtustav taaskasutus. Rõivad on valminud Bangladeshis ettevõtte Beximco tootmise ülejääkidest. Juba tuttavliku lõikega püksid-kleidid, rõhutatud jätkatus ning löövad kujundid nagu ankrud ja nooled võiksid kõnetada ka laiemat publikut. Mare Kelpman on osanud aga suurepäraselt ära kasutada oma kogemuste pagasi, pakkudes 100% naturaalsetest ja keemiliselt viimistlemata tekstiilidest mantleid, salle, pleede, kardigane, kududes kangad vanade tööstuslike masinatega. Kelpmani mugavalt lohmakaid, paikatimmitud värvigamma ning kohe end uurima kutsuvate mustritega ülerõivaid ja sisustustekstiile on juba müüdud kuulsates disainipoodides Soomes ning Saksamaal – üliprofessionaalne tippvorm lubab prognoosida, et ilmselt lisandub huvilisi veelgi.

Noortest disaineritest tundus lähte­idee poolest ootuseväärilisim Anna Viik, kes oli otsustanud skisofreenia tunnused ning ravifaasid inglise rätsepaoskustega ühendada ning rõivasteks vormida. Nii on sündinud vastandlikud unisex-lahendused, mis võimaldavad nii enda hullusärgist tuttavate varrukate ning sallkraede sisse peitmist kui näitamist. Kairi Lentsius on kasutanud aga materjalina vanu kulunud sõjaväetelke, kus kulumise jäljed on omaette väärtus – seetõttu on ka valminud joped-mantlid ääretult praktilised. Liisa Soolepp jäi meelde asiste kudumitega, millele lisandus killuke Kuust kui salapärasest taevakehast inspireeritud poeesiat.

Eksistentsiaalset küsimust, kas järgmisel sügisel kümnendat korda „Disainiöö” korraldada või mitte, igatahes ei teki.

Parimatest parimad

26. septembril „Disainiöö” raames anti  Eesti disainiauhindade galaüritusel Lilleküla jalgpallihallis üle Bruno toote­disainiauhinnad. Eesti disainihariduse rajaja Bruno Tombergi  järgi nime saanud preemiad määratakse 2006. aastast.

Parima tööstusdisaini kategoorias võitis Mihkel Güssoni nutiseadmetega ühendatav Shaka miniilmajaam, millega saab mõõta tuule kiirust, aga ka kasutada seda viljakasvatajale vajaliku mürgitamise logiraamatu või ehitajale betoonivalu kontrollseadmena. „Shaka, mis on välja kasvanud Garage 48 projektist, on tõeliselt uudne. Seda saavad kasutada purjetajad, lohesurfarid, mägironijad ehk siis kõik, keda ilma tuulisus võiks puudutada,” selgitab kunstiakadeemia tootedisaini osakonna professor Heikki Zoova žürii üksmeelset otsust. Ta leiab, et Shaka enneolematu lahendus loob uue standardi. USA disainer Elissa Bloom lisab: „Shaka valiti välja selle uuenduslikkuse pärast: see oli midagi sellist, mis oli tõesti uus ning mida keegi polnud näinud.” Belgia disainer Tania De Bruycker kommenteerib: „Shaka puhul on tegu väga praktilise tootega, mis aitab teada saada, milline on parasjagu ilm. Piisab vaid seadme ühendamisest iPhone’iga.” Pärast esimese toote turuletulekut 2013. aastal on Shaka seadmeid müüdud rohkem kui 50 riigis üle maailma ja Shaka on valitud Euroopa 50 parima start-up-toote hulka.

Veel tõsteti esile Cleveroni tootearenduse meeskonna ja Lauri Hirvesaare kavandatud CleverBox 2 pakiautomaadilahendust,(kus on nüüd juures ka kitsamaid sahtleid, ning Mihkel Masso elektrikerist Huum Drop. Viimane võiks eestlastele eriti korda minna: selle elektrikerisega saab samasuguse pehme ja kauakestva leili nagu puukerisega. Kerise metallosad on minimeeritud ning kivide hulka suurendatud (55 kg kive). Tulemus sobib mõõtmetelt hästi väiksesse sauna ning pakub praegu müügil toodetega võrreldes parema saunaelamuse. Tänu ovaalsele vormile ja originaalsematele mõõtudele kaalub toode vähem kui teised sellesarnased tooted (11 kg). Kerist saab juhtida ka nutiseadmerakenduse kaudu.

Vajadus, esteetika, otstarbekus

„Tuleks teha asju, mida inimestel on tõesti vaja,” selgitab rahvusvahelist žüriid juhtinud Paolo Favoretto valiku tagamaid.

Parima autoridisaini kategoorias võidutses ühest kohast teise tõstetav valgusti-riidepuu „What?” ehk „Mida?”, mille autor on Tarmo Luisk. Väga tegusa ning andeka ja pidevalt üllatava disainerina tuntud Luisu lambi kohta ütles Berliinis tegutsev USA ajakirjanik Mi­chael Dumiak: „Lahendus on vahva, sel on isikupära ja suhtumist.” Seda on ka Aavo Ermeli põneval viisil selja tagant (mitte pandla kohalt) reguleeritaval püksirihmal.

Esteetika ja otstarbekuse poolest jäid meelde ka Piret Loogi nahksed seljakotid ning Anneli Altoni jalgrattakottide kollektsioon, mis lahendab väga kenasti rattaga liikuja vajaduse oma asju mugavalt paigutada. „Kollektsioon on valminud Tartu kõrgema kunstikooli diplomitööna. Tahtsin anda jalgrattakultuuri arengusse oma panuse ning tegeleda jalgrattakottide disainiga ka pärast kooli lõpetamist. Valisin oma lõputöö koostööpartneriks Rootsi jalgrattafirma Stålhästen, et luua kotikollektsioon, mis vastaks brändi retrohõnguliste toodete klassikalisele ja minimalistlikule stiilile. Praktilise töö aluseks oli Stålhästeni moto ühendada vanad traditsioonid uute lahendustega, miska pühendasin palju aega rattakottide ajaloo tundmaõppimisele, sh erinevatele valmistustehnikatele, kasutatud materjalidele ja kotitüüpidele,” tutvustab autor oma purjekangast ja nahast tehtud kotiperekonda.

Rattakotte oli võistlusel teisigi, ka oli võistlustööde seas Indrek Naruski sportlik roostevabast terasest linnaratas Viks, millele on tunnuslikuks käsitööna valmiv raam, mis koosneb kahest peegelpildis toruraamist. Narusk: „Selle kasutajate hulgas on nii 50aastaseid arhitekte, soccer mom’e, kes mehele pulma-aastapäeva kinki otsivad, kui ka 17aastaseid fixie fänne, kes tahavad massist erineda. Statistiliselt on kõige rohkem nooremapoolseid, umbes kolmekümneseid head disaini hindavaid linnarattureid, kes ise on sageli loome- või IT-valdkonnast. Geograafiaga on lugu nii, et Lääne-Euroopasse saadetakse praegu Vikse kõige rohkem, kuid ka USA ja Aasia müük näitab kasvavat trendi.”

Žürii liikmed tunnistasid, et rattaga liikumine on elustiilina aina menukam ning sestap avaldub ka disainis.

Kärtsum, mustrilisem

Huvitav oli täheldada, et kuna otsustajate ringis oli ainult üks eestlane, siis ei eelistatud sugugi ainult sulnilt „põhjamaiseid” kaupu, vaid ka kärtsumaid ning mustrilisemaid tooteid. Eksperdid osutasid, et nii mitmedki esemed võiks suunata hoopis Ameerika turule.

Valiti ka publiku lemmikud: moodnekodu.ee lugeja võis Bruno nominentide seast valida oma lemmiku, mis haakub koduse interjööriga. Autoridisaini kategoorias osutus rahva lemmikuks stiilne „Male”, mille autorid on Stella Soomlais ja Nick Rawcliffe. See on veidi meestele mõeldud sõrmuseid meenutavate malenditega komplekt, millel on kaasas nahast malelaud. „Praegu töötame kahe järgmise lauamängu kallal: esimesena tuleb turule trips-traps-trull ning siis tuntud Türgi mäng tawula ehk backgammon. Eesmärk on teha paljude lauamängude kollektsioon. Igasuguseid põnevaid lahendusi on mõttes, seega praegu minu koostööl Nickiga lõppu ei paista,” lubab Soomlais järge. Tööstusdisaini vallas oli lugejatele kõige meelepärasem Mihkel Masso elektrikeris Huum.

Eesti disaini auhinna Bruno Facebooki lehel rebis teistest ette Tarmo Härmaoru Aquator OÜ tarbeks loodud „spordivann” Swimitation™ . Uudseks elemendiks on sel veidi liblikat meenutaval tootel ergonoomiline treenimispink. Vägagi populaarne oli ka Rauno Märksi Mumm Mõmm, mis lustliku brändina on juba austajaid leidnud ning sümpatiseerib nii noortele kui ka nooruslikele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht