Volditav, klapitav, rullitav, pakitav

Hendrik Väli

13. kuni 19. jaanuarini põikasid Eesti Kunstiakadeemia neljanda kursuse arhitektuuritudengid nädalaks parameetrilise disaini imedemaale. Juba teist aastat järjest sai Pika tänava koolimajas Renee Puusepa juhatusel teoks töötuba „Volditav, klapitav, rullitav, pakitav”, kus tegemist geomeetriliste probleemide, n-ö loomanimedega arvutiprogrammide, laserite ja aeganõudvate käsitöötehnikatega. Töötoa põhirõhk oli mudeldamisel, kineetilistel komponentidel ja kohanevatel struktuuridel, ühtlasi aga ikka arhitektuuri ja ruumiloome küsimustel. Vaatluse all oli eelkõige geomeetria, et luua kokkupandavaid ja kineetilisi konstruktsioone ja vorme.

Tark vara
„Traditsiooniliste kujundusmeetoditega võrreldes tagab parameetriline disain parema kontrolli mitte ainult ruumilise vormi vaid ka tootmise üle. Teisisõnu, uued digitaalsed tööriistad ühilduvad palju paremini CAMiga ja sellega paraneb lõpptulemuse kvaliteet.* Mitmeski mõttes saab arhitekt või disainer, kes oskab neid tööriistu kasutada, endale võtta ka tootja rolli. Jaanuari töötoas keskendutigi sellele, kuidas digitaalsest informatsioonist saab füüsiline objekt ning kuidas objekti tootmispiirangud omakorda mõjutavad digitaalse vormi loomist,” selgitab Puusepp.
Korraga töötati arvutimudelite ja füüsiliste prototüüpidega, sest ideede elluviimisel on mõlemal oma eelised ja selged piirid: arvutis ei saa luua elulähedast keskkonda, käsitöö puhul kulub liigselt aega ja vaeva. Piire on vaja tunda, sest prototüüpide tegemine on suhteliselt odavam kui tööstuslik tootmine, mille korral peab objekt olema kasutaja- ja ilmastikukindel.
Rhinocerose-nimelises 3D-programmis loodi visuaalse programmeerimiskeele Grasshopper abil parameetriline generatiivne mudel. Mõistmaks, mis hakkab ruumimudeliga juhtuma füüsilises maailmas, kasutati Kangaroo-nimelist füüsikasimulatsioonimootorit, et simuleerida eri jõudude rakendamist.
Füüsiliste makettide ehitamisega selgus materjalide ja sõlmede vastu­pidavus ning konstruktsiooniloogika. Lõigati, kleebiti, volditi ja neediti.

Valgusteleskoobist kloostrilaeni
Victoria Colin, Maria Freimann ja Juhan Kangilaski alustasid origamitehnikast ja uurisid lähemalt Chuck Hobermani leiutatud Hobermani kera. Nende töö keskendus sellise struktuuri rakendamisele tasapinnal. Otsiti ja leiti konstruktsioon, mis kokkupakituna mahub taskusse, avatuna katab laua. Suurema mõõtkava korral saab seda struktuuri kasutada interaktiivse fassaadielemendina, telgina või ka seinapaneelina. „Loodud konstruktsioon oli suhteliselt lihtne, ent seejuures väga paindlik ja töökindel. Digitaalsest simulatsioonimudelist selgus, et tehnitsistlik ja range konstruktsioon võib jõudude ebaühtlasel rakendamisel muutuda väga orgaaniliseks. Kindlasti oleks põnev seda ideed tulevikus edasi arendada,” arvab töötoa juhendaja Renee Puusepp.
Maria Alnek katsetas erinevate materjalide rullimist teleskoobiks, mõeldes sellest kui valgustist: valgust saab suunata ja selle intensiivsust muuta sikutatava spiraali abil. „Mänguline kontseptsioon on rajatud eelkõige materjali füüsilistele omadustele. Digitaalmaailmas on materjali sisejõudude simuleerimine kahjuks kõrgem pilotaaž, mis eeldab pikemat ja põhjalikumat uurimistööd,” kõlab Puusepa hinnang.
Koos Eva-Liisa Lepiku, Liina-Liis Pihu ja Tanel Trepiga töötasime tasapinna ja sellesse tehtavate lõigetega. Uurisime erinevate materjalide ja avade suhteid. Parameetrilise mudeliga sai kiiresti ja hõlpsalt toota jooniseid laserlõikuri jaoks, mis lõikas füüsilised maketid valmis. Võimaliku rakendusena argielus võib selle lahenduse puhul näha seinapaneele, fassaadielemente, mööblit ja suuremaid konstruktsioone, mis vähese jõu rakendamisega muudavad oma kuju ja funktsiooni. „See grupp leidis ehk kõige parema tasakaalu digitaalse vormi manipulatsiooni ja füüsilise objekti tootmise vahel. Tehtud simulatsioonimudel lubas tekkivat vormi päris täpselt ette ennustada,” rõõmustab Puusepp.
Kuido Karlson, Kaspar Krass, Teresa Malmre ja Mihkel Meriste said inspiratsiooni nn Bennetti ühendusest (Bennett’s linkage), kus sadulpind loodi hüperboolse paraboloidi ehk hüpari sisse. Saadud ühikuid kombineeriti omavahel, tehti palju materjalikatsetusi: prooviti plasti, pappi, paberit, kalkat, lamineeritud pappi, kilet jm. Alguses mõeldi klapp-mööbli peale, kuid töö käigus tundus sobivaim rakendus telk. „Mitmeid päevi kestnud järjepidevate materjalikatsetuste järel jõudsid tudengid arusaamani, et digitaalses vormis peitub vaid pool tõde. Sama vorm erinevas materjalis teostatuna võib lõpptulemusena luua täiesti erinevate käitumisomadustega objekte,” ütleb Puusepp.
Annika Aasmaa, Erkki Annama, Anna Juraševitš ja Andres Ristov arendasid edasi Ristovi varasemat kooliprojekti, Pirita kloostri laekonstruktsiooni. Puu­klotsidest, sukavarrastest, kumminiidist ja seibidest valmis töötav laekonstruktsiooni prototüüp, sellega saab suunata valgust ja heli. „Dünaamiliste moodulite huvitav kontseptsioon on mõeldud samaaegselt nii ruumi lae vormi kui valgustingimuste muutmiseks,” selgitab Puusepp.
Mari Arvisto, Anniki Kevvai ja Liis Mägi analüüsisid voltimistehnikaid ja mõtlesid põnevale valgustile. Origamitehnika abil jõuti aga avanemismehhanismini, mida saaks kasutada läbipaistvust reguleeriva fassaadielemendina. Moodulsüsteem võiks rakendust leida ka akustiliste paneelidena või vaheseintena interjööris. „Oma lihtsuses geniaalne moodul, mis võimaldab äärmiselt dünaamilisi ruumilahendusi,” hindab Puusepp.

* CAM – Computer-Aided Manufacturing ehk arvutustehnoloogia-põhine tootmine. Vt ka CAD – Computer-Aided Design ehk arvutustehnoloogia-põhine disain.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming