Uue biennaali ootuses teise kataloogi sirvides

Villem Tomiste

Sel neljapäeval esitleti sellaastase Tallinna arhitektuuribiennaali kataloogi, mistõttu on põhjust toimunule tagasi vaadata ja uue biennaali sihte seada.

Teine TAB joondus üldjoontes esimese järgi ja koondus kolme põhisündmuse ümber: sümpoosion, kuraatorinäitus ja visioonivõistlus. Arhitektuurifänn nõuab mitut päeva loenguid, näitusi, ekskursioone ja eelkõige enneolematut müstikat. Ülesande teeb keeruliseks see, et kohale tuleb naabermaade publik, keda pole võimalik rabada siinse ehitatud keskkonnaga (enamik on siin korduvalt juba ka käinud). Rahvusvaheliste staaride esitlemisest ei piisa – seda teevad teised traditsioonidega biennaalid mujal Euroopas ja maailmas juba niigi edukalt. Ometi on biennaali eesmärk kasvada regiooni olulisimaks arhitektuurisündmuseks. Seekordse biennaali kuraatoreid valinud žürii liikmed (peale minu Katrin Koov, Peeter Pere, Ülar Mark, Toomas Tammis, Andres Kurg) olid väljapakutu suhtes igati positiivselt meelestatud, pidades teemat aktuaalseks: „Näituse idee on intrigeeriv. Eriti tugev on võistlustöö ettepanek sündmuse korraldamise kohtade suhtes. Sellest on loota sünergiat, mis on eelduseks teema jõudmisel publikuni. …Võistlejate innukus, peateema ning alateemad lubavad ennustada edukat biennaali.” Kuidas asi tagantjärele vaadates õnnestus?

Miks pole kataloogis kõiki visioonivõistluse töid?
TABi oluliseks teetähiseks on visioonivõistlus, mida korraldatakse koostöös Tallinna linnaga. 2012. aasta lõpus valisid kuraatorid võistluskohaks ikoonilise planeeringuga Väike-Õismäe linnaosa Tallinnas. Visiooni küsimise taga on päriselt lahendamist vajav probleemistik, seetõttu on oluline, et kõik visioonivõistluse tööd trükitaks ära biennaali kataloogis. Sel viisil on võimalik võrrelda ideede paljusust – eemalseisjal on võimalus kujundada oma seisukoht ja koostada oma pingerida. Sel korral kahjuks kõik tööd kataloogi ei jõudnud ning seda viga tuleb järgmiste biennaalide puhul vältida. Visioonivõistlusele laekunud projektidest tuleb biennaali raames teha näitus, kus on üles seatud kõik tööd, et kaugelt biennaalile saabunud võistleja näeks oma tööd teiste seas. Ka Väike-Õismäel toimunud visioonivõistluse tööde väljapanekul oli osa töid puudu, kuid väljajätmist polnud selgelt põhjendatud.

Biennaal kui sündmusruum
Mida vanem arhitektuuriturist, seda pirtsakam – 2013. aasta TAB sai alguse kriitikast, et seeniore on publiku hulgas kuidagi vähevõitu, ning tõdemusest, et noorte arhitektide silmad säravad. Iga korraga peaks kavva lisanduma uus põhisündmus: sel korral oli uudiseks linnahallis korraldatud koolide näitus, mille kaleidoskoopiline kirevus täiendas hästi TABi üldteemat. Enamik tänavuse biennaali satelliitüritusi olid kokku kogutud TABi klubisse arhitektuuri- ja disainigaleriis. Idee pärines Ingrid Ruudilt ja Kalle Komissarovilt, kes pakkusid asukohaks Kanuti gildi residentuurisaali. Suurte akendega peatänava-äärne galerii oli seevastu õnnestunud valik, sest paikneb linna ja ühtlasi ka TABi sündmusruumide keskpunktis. Klubil oli foorumilaadne ülesehitus vestlusringide ja esitlustega kompaktsel pinnal, koos kohviku, raamatupoe ja infoletiga. Tekkis päevase ja õhtuse programmi side, millele tuleb rõhku pöörata ka järgmistel biennaalidel.
Õhtune programm jagunes rahulikumaks filmiprogrammiks, mis viidi sel korral läbi selleks ideaalselt sobivas Kosmose kinos. Tallinn pulbitseb sügise alguses seltskonnaelust ja nii muutuvad igal õhtul mõned kohvikud TABi satelliitideks, täis elu. Hommikune programm pakkus valiku, kas alustada ekskursiooniga või hoopis ringkäiguga Tallinnas tegutsevates arhitektuuribüroodes. Noored kogunesid koolide näitusele, et diskuteerida ja leida uusi sõpru, järgmiseks aastaks uus kool või uus põnev linn, mida uurima hakata.
Pärastlõunase sümpoosioni siht­grupiks olid arhitektid, needsamad pirtsakad fännid, kes tahavad kogeda midagi ainulaadset, müstilist, mida n-ö plaadilt (ükskõik kui hea võimendusega) välja ei kuula. Kutsutud külaliste puhul loeb nii nende esinemisoskus ja täpne teema­tunnetus, oskus seda osaleja võtmes väntsutada, kui ka poeesia. Loeb kohalolu ja siirus. Sümpoosion ja kuraatorinäitus peaksid olema sama arhitektuurimõtte kaks nägu: kui loengul käivad pigem arhitektid, siis näitusel võlutakse arhitektuurikauget uitajat. Välisministeeriumi ja Kosmose saalid lubasid loota, et biennaali teema ja ruumi vahel tekib sünergia. Tekkiski mitu vägagi hiilgavat koosmõju, mille hulgast toon esile ennekõike Pier Vittorio Aureli loengu ja kuraatorinäituse tarbeks tehtud töö.

Mis on järgmise biennaali tõmbenumber?
Näitusel paistis välja osalejate ambitsioon ronida oma projektidega saali seinte vahelt linna. Tomomi Hayashi ehitas küll valmis trepi-installatsiooni, kuid mõne teise osaleja ideed jäid vaid paberile. Eks jää ju kõik kuraatorinäitusele tehtud tööd vaid makettideks, lugudeks – realiseerimata jäänud installatsioonideks. Küsimus on arhitektuuri idee edastamise võtmes, mõõtkavas ja kontekstis. Installatsioon elustab külastaja kujutlusvõime. Kuraatorinäitus peaks olema arhitektuurse võlumise katselava. Kuna iga järgmine biennaal peaks oma kavva lisama uue sündmuse, siis võiks kolmandal biennaalil korralise programmi kõrval välja kuulutada teemast lähtuva vabaõhuinstallatsiooni võistluse. Välja valitud töö saaks linnaruumis – kuraatorinäituse vahetus läheduses – ka valmis ehitada.

Villem Tomiste, Tallinna arhitektuuribiennaali algataja

Järgmine Tallinna arhitektuuri­biennaal toimub 10. IX – 4.X 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming