Unistus ideaalsest kodust

Sovetiaegsetes suvilakooperatiivides on veel alternatiivsust ja mässumeelsust, mis õõnestas omal ajal nõukogude korda.

MARI NUGA

Kodu, see on rohkem veel,

kui sõna selgeks teeb.

Kodu, see on headus,

mis meid paremateks teeb.

Juhan Viiding

Suvilapiirkonna elanikud näevad kodu kallal kõpitsemises eelkõige vaba eneseväljenduse ja eneseteostuse võimalust, seostavad seda tervist säästva ja inspireeriva eluviisiga.

Suvilapiirkonna elanikud näevad kodu kallal kõpitsemises eelkõige vaba eneseväljenduse ja eneseteostuse võimalust, seostavad seda tervist säästva ja inspireeriva eluviisiga.

Mari Nuga

Kodu on igapäevane ja argine mõiste, mille tähendus on justkui kõigile teada. Juhan Viidingu tekstist leiame kodu definitsiooni, millega võiks ju nõustuda: kodu ei ole lihtsalt paik, vaid tunne, kodu on headus, kodu on väikesed, kuid olulised asjad, kodu on tavaline ja imeline. Koduga seostuvad tõepoolest kõigepealt positiivsed emotsioonid, kuid sotsiaalteaduse uuringutes on täheldatud, et kodu on hoopis laiem nähtus. Kodu sisaldab hulgaliselt mälestusi, kogemusi, tähendusi, väärtusi ja meeleliigutusi, mis on väga isiklikud ja igaühel omad. Kõik koduga seostuv ei pruugi olla alati positiivne, kogetakse ka neutraalseid ja isegi negatiivseid tundmusi. Kodu ei ole tegelikult ainult isiklik koht. Kodus peegelduvad ühiskondlikud, kultuurilised, isegi poliitilised ja majanduslikud tähendused. On öeldud, et kodu on ühiskonna alustala, vundament, kõigi teiste inimestevaheliste suhete baas.

Nõukogudeaegsed suvilapiirkonnad on huvitavad oma loomisloo, kunagise ühiskondliku staatuse ja seejärel toimunud muutuste poolest. Leitsaku ja linnatolmu eest oli suvel maale sõidetud ka enne nõukogude aega. Seega pole üllatav, et aiandus- ja suvitus­kooperatiive hakati laiemalt planeerima ja rajama juba 1950. aastate alguses. Sellega seostub mitmeid mõtteid: aiamaa kui osa üldrahvalikust toitlustusprogrammist; suvepuhkuse veetmise võimalus ajal, kui reisimiseks puudus luba ja raha; aktiivne puhkus; võitlus alkoholismi astu; suvila kui koht, kuhu sõja korral peitu minna. Teooriaid ja seoseid, miks oli nõukogude süsteemis aiandus- ja suvituskooperatiive vaja, on palju. Samuti on palju ka põhjendusi, miks olid suvilapiirkonnad tollase ideoloogia valguses erilised ja paljudele ihaldusväärsed. Need väikesed 600ruutmeetrised, kõige rohkem 1100ruutmeetrised krundid ja 40ruutmeetrised hütid olid nõukogude kodanikule kõige käegakatsutavam versioon omandist, privaatsusest ning vabadusest ise otsustada, ise toimetada ja oma elujärge parandada.

Tänapäeval on nõukogudeaegsed suvilapiirkonnad osa eeslinnast. Veel enne, kui põldudele massiliselt uusi elurajoone rajama asuti, kolis suvilapiirkondadesse päriselt elama hämmastavalt suur hulk inimesi. 1990. aastate Eestis ei olnud see aga sugugi keskklass, kes läheb tavaliselt linnast välja paremat elukeskkonda otsima. Siin oli tegu pigem majanduslikult kehvemal järjel inimestega, kes olid sunnitud kolimise ette võtma ja linnakorterist loobuma või selle välja üürima. Suvilas elades oli võimalik oma igapäevakulutusi selgemalt jälgida, aga võis ka linnakorteri müügi- või üüriraha eest ehitada korraliku oma maja, mille rajamist ei piiranud tollal ükski tõsiselt võetav planeerimisdokument. 2000. aastatel aset leidnud massiline ja maastikku palju muutnud uuselamurajoonide tekkimine oli seega juba intensiivsemagi protsessina läbi mängitud suvilapiirkondades. Kinnisvarabuumi ajal ehitati Tallinna ümbruse suvilapiirkondades rohkem uusi eramaju kui kõigis uutes elurajoonides kokku. Sel perioodil läks suvilapiirkondadesse elama väga palju majanduslikult heas seisus peresid, nagu neid kolis ka uutesse elurajoonidesse. Suvilapiirkond oli paljudele eeslinnaasumite hubasem ja kodusem alternatiiv.

Eeslinnastumist on säästliku majandamise ja planeerimise poole pealt palju kritiseeritud: laialivalgunud linn, keskkonda saastav autostumine, ummikud, halb transpordiühendus jne. Suvilapiirkondades valavad õli tulle ka puuduv vee- ja kanalisatsioonisüsteem, suveperioodiks ning intensiivseks kasutuseks mitte mõeldud teede- ning elektrivõrk, ebapiisav drenaaž üleujutusohuga piirkondades. Taristu on eeslinnade nõrk koht, suvilaaladel veel eriti. Endised suvilapiirkonnad ja uued elurajoonid ei ole siiski vaid majanduslike võimaluste või nende puudumise tõttu rajatud elupaigad. Seal on inimeste kodu.

Välitööde ja intervjuude käigus jäi mulle mulje, et endistes suvilapiirkondades elab väga kirju seltskond: on majandamisega hästi hakkama saavaid, aga ka elu hammasrataste vahele jäänud peresid ja üksikuid inimesi, on noori peresid, kellele see maja ja krunt on esimene kodu, keskealisi vanemaid juba (peaaegu) täiskasvanud lastega, pärast lahutust üksinda jäänud inimesi, pensionäripaare, samuti üksinda elavaid vanureid, nii vene kui eesti keelt kõnelevaid inimesi.

Järgnevalt annan ülevaate sellest, mis on endistel suvilaaladel elavatele inimestele kodu juures oluline (siinkohal olen kasutanud väljamõeldud nimesid).

Isetegemine

Füüsiline töö on alati olnud suvilaelu osa. Krunt puhastati võsast, suvila ja köögi­vilja- ning lillepeenrad rajas krundile selle kasutaja. Nõukogude ajal kuulus see kõik suvila saamise ja omamise juurde. Endise suvila ümbertegemine või krundile päris uue maja ehitamine eeldab füüsilist pingutust. Tuleb välja, et peaaegu kõigi nende tööde tegemine (disainimine, nikerdamine ja ehitamine) või vähemalt projektijuhiks olemine on suvilapiirkonna elanikule oluline. „See maja ei saa kunagi valmis,“ naljatles Peeter (57), kui selgitas mulle oma plaani mõni aasta tagasi autole rajatud katusealune saunaks ümber ehitada.

Suvilapiirkonna elanikud näevad oma tegevuses eelkõige vaba eneseväljenduse ja eneseteostuse võimalust, seostavad seda tervist säästva ja inspireeriva eluviisiga. Kuna kõik mu vestluskaaslased olid varem elanud linnakorteris, siis olid kõikvõimalikud selleteemalised võrdlused üsna tavalised. Näiteks oli Lauri (42) veendunud, et suvilas ei mandu. Ta selgitas: „Kui on probleem, siis otsitakse lahendust, mitte professionaalset abi. Aga linnakorteris pole isegi tööriistade hoidmise kohta.“

Keegi küll otseselt oma kunagist korterielu ei kahetsenud, kuid sinna tagasi kolida enam ei soovitud. Samu mõtteid väljendasid väga erinevas vanuses inimesed: pensionäride arvates pole korteris piisavalt tegevust, et end terve ja aktiivsena hoida; noored pered kurtsid, et korteris pole lastel ruumi mängida ja olla; keskealised paarid, kel lapsed suured, mainisid, et korterisse ei saaks ruumipuudusel lapsi külla kutsuda, või kui lapsed on veel väikesed, siis poleks ruumi laste sõprade võõrustamiseks. Loovusest ja oma kodu ehitamisest rääkisid ülistavalt ka leseks jäänud naine ning üksinda elav lahutatud mees. Olenemata soost, vanusest või eluetapist on kodukujundusideede teostamine endistes suvilapiirkondades oluline osa. Selle loova energia tulemusel on sündinud rikkalik arhitektuuriline ja kodukujunduslik kompott.

Tundub siiski, et ehitustegevus ja ümbertegemine ei päädi sugugi valmis ehitatud ideaalse koduga. Külalise kujutlusis ideaalses eeslinnaeramu kodus rääkis Kerli (37), kui hea on aeg-ajalt mööblit ümber paigutada ning siin-seal midagi ümber ehitada. Eerika (52) kirjeldas unes nähtut: uue toa katusel on rõdu ning sealt alla vaadates näeb uhket lillepeenart. Elanikud on oma ümbrusega justkui kogu aeg rahulolematud: pidevalt on vaja teha midagi teistmoodi, midagi uut ja erinevat senisest, kodu on vaja kuidagi muuta, praegune ei sobi, on vaja midagi teistsugust. Võiks ju arvata, et elanike pidevas kodu ümbertegemises ja sättimises peegeldub rahutu ja püsimatu suhe koduga, millegi puudumine. See võiks viidata vajadusele luua seos paigaga, et toetada ja toita koduideed. Ollakse justkui vaimselt kodutud. Kuid uhkus, millega oma tehtud ja tegemisel saavutusi esitleti, ei peegelda siiski vaeva ja hingehäda õige kodu puudumise pärast. Mööblile ju polegi vaja leida ideaalset kohta ning maja ei peagi välja nägema nagu helges unenäos – lõpp­tulemus pole kunagi eesmärk olnudki. Unistamise, ehitamise ja näppude saviseks tegemise soov näitab hoopis, et muutuste väljamõtlemine ja teokstegemine käibki kodu mõiste juurde.

Selline pidev isikustatud ja autentse kodu otsimine seostub nõukogude pärandiga: toona puudusid arhitektuuris personaalsus, privaatsus ja ka turvalisus. Minevikutaagaga on seotud ka järgmine koduga seonduv teema.

Mälestused ja seosed

Väga paljud suvilapiikonnas elavad inimesed on saanud krundi kas omandireformi käigus või pärandusena. Mälestused, tihti lapsepõlvemälestused, on väga oluline tegur, miks leiti, et koduks sobib just see koht, mitte aga päranduseks saadud linnakorter. Mälestused olid näiteks Peetrile olulisemad 1990. aastatel esi­vanematele tagastatud talumaadest, kuigi rahvusromantilised tunded ja tagasi juurte juurde minek olid tollal Eesti ühiskonnas päevakorral. Tema perekond loobus esivanemate talust ning kasutas erastamise väärtpabereid hoopiski suvilapiirkonna krundi väljaostmiseks.

Aga (lapsepõlve-) mälestused pole sugugi peamine suvilapiirkonna koduks valimise põhjus. Paljud mu vestluskaaslased olid pärit maalt, üles kasvanud individuaal- või isegi talumajas. Nõukogude ajal töökoha kaudu saadud linnakorter ei olnud nende meelest päris õige kodu, mistõttu sooviti naasta endise elukorralduse juurde. Suvilaelu kogemused lapsepõlves või elukorraldus ei ava siiski kõiki endistes suvilapiirkondades elamise eelistamise nüansse.

Üllatuslikult elab siin ka palju neid, kes on jälginud kõrvalt oma sugulaste või tuttavate elu eramajas või suvilapiirkonnas. Nende elule kaasa elades on hakatud ka endale samasugust elukorraldust soovima. Näiteks kirjeldas Tiina (58), kuidas nad abikaasaga käisid linnas elades tihti suvilapiirkonnas elavate töökaaslaste juures saunas ja külas. Nad ostsidki ära ühe endise suvila ning elavad nüüd vanade heade kolleegide kõrvalkrundil. Mitmel juhul selgus, et küsitletute sugulased või vanad tuttavad elavad kas samas suvilakooperatiivis või vähemalt selles piirkonnas (kontakt krundi ostmiseks leiti just tutvuse kaudu).

Selline üht tüüpi elamise, aiaga eramaja koduks pidamine ühendab suvilapiirkonna inimesi. Ideaalse kodu olemust mõistetakse ühtemoodi. Selle taga võivad olla kogemused ja sotsiaalne võrgustik. Peale hoone on kodu puhul olulised ka perekond ja sõbrad. „Kodu on koht, kuhu pere saab kokku tulla, kus kõigil on piisavalt ruumi, et mahuksid ka lapsed ja lapselapsed ära, maja on mõnusam kui igav korter, kus ruumi vähe,“ on Maret (73) veendunud.

Looduslähedus

Suvilapiirkondade elanikud seostavad ja seovad ennast kohaga looduse kaudu. See on kui ankur, mis hoiab neid kinni just seal. Ühest küljest tähendab see oma aias tegutsemist, lillepeenarde ja paljudel juhtudel ka köögiviljaaia eest hoolitsemist – näpud tuleb mullaseks teha. Olulisem kui oma aed on siiski ümbruskonna loodus.

Suvilad rajati nõukogude ajal teadupärast kohtadesse, kus polnud võimalik arendada tollases riigis prioriteediks seatud intensiivset põllumajandust: soostunud aladele, metsa äärde või rannapiirkonda. Muuga suvilakooperatiivis on näiteks paekivi kaetud väga õhukese mullakihiga – suured masinad oleksid selle kiiresti hävitanud. Juba suvilapiirkondade rajamise ajal ülistati looduse olulisust ja olemasolu, loodusega koos olemist (võrreldes korterieluga) ja stiihiate püstitatud takistuste ületamist.

Tegelikult on hämmastav, et loodusest rääkimine tõi elanike silmadesse alati heatahtliku läike. Kui ka ootamatult maha sadanud lumi oli sundinud inimesed tööle pääsemiseks ise teed puhtaks rookima, kirjeldati seda ikka kui midagi positiivset: „Nii me siin elame ja nii me saame hakkama ning väikeste ebameeldivustega tuleb lihtsalt leppida.“ Heldimushetki pakkusid eelkõige kohtumised metsloomade ja lindudega, aga ka retked lähedastesse metsatukkadesse marjule, seenele või taimetee tarvis materjali korjama, samuti lihtsalt jalutamine, jooksmine, rattaga sõitmine ja suusatamine.

Üks vanapaar võrdles elu endises suvilakooperatiivis paradiisiga: värske õhk ja aiatööd või metsas käimine annavad hea füüsilise koormuse, mis hoiab keha ja vaimu värske. Loodus ja unistus elust sellises paradiisis oli üks põhjusi, miks otsustati majandusliku kitsikuse korral maha müüa linnakorter ja kolida suvilasse. Nii oli teinud näiteks Tarmo (45), kelle viisid Saaremaa juured linnakorterist mereäärsesse suvilakooperatiivi.

Omand ja majanduslik arvestamine

Nagu juba öeldud, on inimesed suvila­krundi sageli kas päranduseks saanud või selle ostnud, kusjuures sama suure uuselamurajooni krundiga võrreldes on maalapp suvilakooperatiivis olnud hinna poolest palju soodsam. Krundi ostmiseks või suvila renoveerimistöödeks ja ümberehituseks on väga tihti kasutatud ka korteri müügi- või üüritulu. Seega ei äga suvilapiirkondade elanikud laenukoorma all või kui, siis on see pigem väike. Pangalaenust räägiti kui millestki ebameeldivast. Viimase suurema majanduskriisi valguses oldi oma olukorra üle õnnelikud, viidati juhtumitele, kui noored pered on pidanud oma kodu pangale kaotama. Laenudele vaadati ka kui omandi käestandmisele. Renoveerimine ja ümbertegemine on enamasti ette võetud oma säästudest või siis väikeste ja lühiajaliste pangalaenude toel. Arvati, et kui pank saab sõna sekka öelda, ei olda enam ise päris omanik, tunti, et siis ei ehitataks endale.

Ehitamist reguleerivaid määrusi ja planeeringuid sallitakse peaaegu sama vähe kui pangalaenu. Enim häiris elanikke omavalitsusega asjaajamise segasus ja bürokraatia. Arvati, et oma krundil peaks siiski olema vabad käed teha asju oma tahtmise järgi. Leiti ka, et kui on reeglid, siis peaksid need olema selged, lihtsalt jälgitavad, dokumentidest n-ö läbinärimist ei armastanud keegi.

Huvitaval kombel saab suvilapiirkonnas elada väga napi eelarvega, väga kokkuhoidlikult majandades, aga ka laia lehena.

Kokkuvõte

Kodu olemus on mitmetahuline ja raskesti hõlmatav. Kuna inimeste tõlgendustes peegeldub ka ühiskonna mõtteviis, jõudsin eespool välja toodud teemade najal teoretiseerides mõne üldistuseni.

Esiteks, kodu on väljamõeldis, fantaasia vili. Muidugi on kõigil krunt ja maja, kuid selle seisust või remondivajadusest olenemata räägiti ikkagi unistustest, ideedest, aga ka plaanidest, kuidas ja mida muuta, ümber ehitada või kaunistada. Pidevad muudatused ja nendest unistamine on oluline isegi siis, kui pole aega, raha või lihtsalt viitsimist kõike seda ellu viia. Ka valdkonna teoreetilises kirjanduses kirjeldatakse inimeste kodutunnet dünaamilise ja ebastabiilse nähtusena, mis sõnastatakse iga päev uuesti. Antud juhul ei ole dünaamiline kodu defineeritav tunne, mis muutub ajas, vaid käegakatsutav ja silmaga nähtav materiaalne vorm. Ideaalne kodu ei tundunud olevat eesmärk omaette, piisava rahuldustunde annab hoopis pidev unistamine ning väiksemate või suuremate muutuste elluviimine. Selline paindlik võimalustega arvestamine ja vastavalt nendele oma kodu-unistuse elluviimine tundub ulatuvat minevikku, mil elati veel korteris või pendeldati korteri ja suvila vahel. Kõik mu intervjueeritavad olid elu jooksul kas tekkinud või kaotatud võimaluste tõttu elukohta/kodukohta vahetanud. Tunnetuslikul tasandil ei paistnud see kohe välja. Eelmistest kodudest räägiti pigem neutraalselt või isegi halvasti (eriti korterielust) ja alaline unistus kodust oli teostumas pigem nüüd, endise suvilakrundi näol.

Teiseks kajastub väljatoodud teemades autonoomsuse ja iseseisvuse vajadus. See peegeldub eriti selgelt soovis olla ametlikult oma kodu omanik. Autonoomsus ja vabadus tähistavad majandusliku aspekti kõrval loomulikult veel paljusid muid asju: vaba eneseväljendust, keskendumist iseenda ja oma pere heaolule ja vajadustele, endale oluliste reeglite ja väärtuste kehtestamist, ühiskonna reeglitesse ja normidesse kergekäelist suhtumist. See tähendab sedagi, et ei hoolita sellest, kuidas suhtuvad naabrid või ümberkaudsed kellegi elustiili, mõnikord ka illegaalset tegevust. Kodu tähendab neile inimestele seega iseenda unistustes elamist ja oma reeglite kehtestamist.

Endistel suvilaaladel on veel õhus kunagist alternatiivsust ja mässumeelsust, mis õõnestas omal ajal nõukogude korda. Individuaalsuse-ihalus tundub olevat üldisem reaktsioon ühe vitsaga löödud nõukogudeaegsetele normidele, seda nii korterite ehitamise kui ka sisearhitektuuri puhul. Postsotsialistlikke riike iseloomustabki suur koduomanike protsent. Ühest küljest on see seotud privatiseerimisega, teisest küljest aga põhjustatud kogemusest, et ühisomandis korterite haldamine on ebaefektiivne. Eelistatakse oma tuba ja oma luba.

Just sellised selge nõukogude taustaga ning iseseisvusaastate tõusudest ja mõõnadest läbi käinud piirkonnad iseloomustavad hästi inimeste suhestumist kohaga, mida mõjutavad nii lähiminevik kui ka tänapäev. Kindlasti ei anna need suvilapiirkonnad täielikku ülevaadet kodust. Eesti elanike kodutunnetus, selle sõltumine elutingimustest ja paigast on jätkuvalt huvitav küsimus.

Kui tähele panna, mis on meile kodu juures oluline, mõistame paremini ka teisi, seda, mida nad on läbi elanud, mida nad läbi elavad. Ehk peaksime enam mõtlema selle peale, mida peavad koduks näiteks ulgueestlased (nagu mina) ja nende lapsed või Süüriast siia põgenenud inimesed, kus on nende kodu, kuidas kodutunne tekib, kaob ja muutub või kas see on neile üldse oluline.

Artikli aluseks on selle aasta septembris Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöö „Soviet-era summerhouses. On homes and planning in post-socialist suburbia“ („Endised suvila- ja aianduskooperatiivid: kodud ja nende planeerimise probleemid postsotsialistlikus eeslinnas“), juhendaja Kadri Leetmaa, oponent Craig Young.

sirp_2016_41_0004__art_r1 sirp_2016_41_0004__art_r3

Suvilapiirkond oli paljudele eeslinnaasumite hubasem ja kodusem alternatiiv.

Suvilapiirkond oli paljudele eeslinnaasumite hubasem ja kodusem alternatiiv.

3 × Mari Nuga

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar