Tartu Pauluse kirik – made in Finland

EGLE TAMM

Tartu Pauluse kiriku restaureerimisprojekti arhitektid Merja Nieminen, Kari Järvinen, sisekujundus koos Markku Norsiga, Akukon OY akustika. Valminud 2015. aastal.

Saarinen polnud kavandanud kogu mahtu ühtse kasti, vaid kolme osana: keskne ja suurim ruum on kirikusaal koos seda rõhutava torniga ning sellest eespool asuvad tiibhooned, mille vahele moodustub väike linnaväljak.  Kiriku kavand 1911. aastast.

Saarinen polnud kavandanud kogu mahtu ühtse kasti, vaid kolme osana: keskne ja suurim ruum on kirikusaal koos seda rõhutava torniga ning sellest eespool asuvad tiibhooned, mille vahele moodustub väike linnaväljak.
Kiriku kavand 1911. aastast.

SRM 020/ 482

Eelmise aasta 12. septembril pühitseti restaureeritud Tartu Pauluse kirik ja selle uus tiibaltar. Kirik on ehe ja seda tasub vaatama minna, parema pildi saamiseks jumalateenistusel osaleda või kontserti kuulata. Lõuna-Eesti turismikonverentsil nimetati Pauluse kirik 2015. aasta parimaks turismiobjektiks.

Tartu Pauluse kiriku kavandamine algas 1911. aastal, sest Tartu linna ja Karlova mõisa aladele elama asunud maarahvas ei mahtunud enam pühakodadesse ära. Kindel valik olnuks ehitada neostiilis kirik, kuid aeg oli sealmaal, et historitsism tundus vanamoeline ja, mis veelgi tähtsam, saksapärane. Juba mitukümmend aastat seltsi- ja muud ühistegevust harrastanud eestlased otsisid uut ja enesekohast. Kuna eestlastest elukutseline arhitektkond puudus, kuid soomlastel oli nii professionaalsus kui ka rahvuslikkus rahvusromantilise arhitektuurikeele näol olemas, siis valiti kirikut kavandama sugulasrahva arhitekt Eliel Saarinen.

Saarineni 1913. aastal valminud projektis ei olnud kirik uudne mitte ainult stiililt, vaid ka funktsioonilt. Esimest korda Eestis kavandati kirikuga ühte hoonesse ka kantselei, eluruumid, väike leerisaal ja muidki koguduse ruume. Saarinen polnud kavandanud kogu mahtu ühtse kasti, vaid kolme osana: keskne ja suurim ruum on kirikusaal koos seda rõhutava torniga ning sellest eespool asuvad tiibhooned, mille vahele moodustub väike linnaväljak.

Kirikusaaliga keskne maht valmis 1919. ja vasakpoolne tiibhoone 1931. aastal. Parempoolne tiibhoone on siiani ehitamata. Teises ilmasõjas kirik põles. Pärast sõda ei leitud kaua vahendeid kiriku taastamiseks. Lõpuks paigutati 1960. aastatel tiibhoonesse spordimuuseum ja suurem osa kirikusaalist täideti ERMi kogudega. Algsel otstarbel hakati kasutama ainult peaustepoolset kirikusaali osa.

2006. aastal tehti Tartu Pauluse kiriku arhitektuuri ja sisekujunduse võistlus: I koha sai Soome arhitektide Merja Niemineni ja Kari Järvineni töö, II koha Eesti sisearhitektid Mari Kurismaa ja Krista Thomson. Eestlaste töös on aktsepteeritud enam vana ja nähtud muu hulgas ette kunagise altariskulptuuri taastamine. Soomlaste kavand oli uuendusmeelsem.

Projekteerimise ja ehitamise käigus soome arhitektide mõte teisenes. Keskseks kujunes Eliel Saarineni vaimu ja vormikeele tabamine, mis ühtlasi tähendas, et ei püütud taastada kirikut sellisena, nagu see ehitati, vaid võimalikult Saarineni-pärasena. Kui sõja ajal valminud Pauluse kirikule ehitati laudpõrand, siis arhitektid võtsid eeskujuks tollased Soome kirikud ja plaanisid kirikusse suurtest betoonist (90×90 cm) ja väikestest looduskivist plaatidest parketi (Saaremaa dolomiit ja Ölandilt pärit kivi). Kiriku tornikiiver patineeriti rohekaks, milliseks vask rannikualal muutub, kuigi sisemaal, nagu Tartu asukoht seda on, värvub algul oranžilt helkiv vask oksüdeerudes pruuniks.

Sammaste kapiteelid kujundati Saarineni visandi põhjal, kuigi eestlased olid teinud need õisikukujulised. 1100 kohaga suure kirikusaali sammaste, seinte ja lagede krohvimiseks kasutatud materjal toodi Soomest. Sobiva krohvi leidmiseks tegi Soome akustikaettevõte vajalikud mõõtmised ja arvutused. Arhitektid kasutasid materjale ja tehnoloogiaid, mida nad tundsid ja usaldasid. Kõik mõeldi läbi viimse detailini, midagi ei jäetud juhuse hooleks ega lepitud odavama analoogiga.

Peamine muutus tehti kiriku tähtsaimas osas, altaripiirkonnas. Kui võidutöös oli ette nähtud kujundada see täiesti moodsalt, ilma maalinguteta, siis viimistlusuuringute, vanade fotode ja Saarineni jooniste võrdlemisel selgus, kui täpselt oli omaaegseid jooniseid järgitud. See ajendas arhitekte kujundama altaripiirkonda maalingutega nii, nagu oli Saarineni mõte ja algupärane teostus.

1923. aastal, kui kujur Amandus Adamsonil valmis valgest marmorist üleelusuurune (3,5 m) altariskulptuur Kristuse, Maarja Magdaleena ja Jeeriko pimedaga, suleti apsiidi aknad. Põhjus oli toona skulptuuri vaatamist takistanud valgus. Restaureerimistööde käigus aknad avati, säilinud vanad raamid restaureeriti. Vähendamaks akendest tuleva valguse intensiivsust kasutati akende sisekülgedel kerge tooniga heledaid klaase, mille muster lähtub Saarineni loomingust. Taastati ka apsiidi algupärased projektijärgsed maalingud, mida võistlustöös ja projektis polnud ette nähtud taastada. Töö käigus uurisid arhitektid põhjalikult Saarineni projekti lõiget, millel on näha apsiidi kujundus, ja jõudsid järeldusele, et Saarinen oli kavandanud apsiidi aknad palju madalamad, kui need ehitati, ja akende ette altariseina. Mis kirjakohta sellel on kujutatud, ei anna visandilt välja lugeda, kuid tegemist tundub olevat mitme pikas kleidis daamiga figuraal­kompositsiooniga.

Eelmise aasta 12. septembril pühitseti restaureeritud Tartu Pauluse kirik  ja selle uus tiibaltar.

Eelmise aasta 12. septembril pühitseti restaureeritud Tartu Pauluse kirik
ja selle uus tiibaltar.

2 × Are Tralla

Altaripiirkonna kujunduse lahendamine oli arhitektuurivõistluse võtmeküsimus. Soome arhitektid panid ette teha altarisein osaliselt klaasist, teise preemia pälvinud töös pakuti välja taastada kunagine massiivne Adamsoni skulptuur. Skulptuurist on sõjaaegse tulekahju tõttu alles suur tomp marmorit, millest on äratuntavana säilinud vaid kaks labajalga ja veidi kangavolte. Altari kui jumalateenistuse keskse elemendi esiletõstmine klaasist taiesega tundus täistabamusena.

Klaas õrna ja tundliku materjalina andnuks võimaluse tuua kirikusse abstraktne, inimese enda kujutlusele tööd andev altaritaies, kirikus oleks domineerima jäänud helge avar interjöör. Ka ajaloolisest aspektist oli klaasi kasutamine põhjendatud: kiriku ehitamise ajal XX sajandi teisel ja kolmandal kümnendil ei kavandatud kirikutesse enam altariseinu. Tollane Pauluse koguduse õpetaja Arnold Habicht rõhutas seda oma kiriku kavandamise põhimõtteid tutvustavates ajaleheartiklites: „Ei ole juhusline asi, et neis uutes kirikutes, mida 20. aastasaja stiil lõi, peaaegu väljavõtteta mitte kusagil enam altaripilti ei ole üles seatud, vaid kui ülepea midagi, siis altarikuju“.*

2014. aasta alguseks selgus, et klaasist taiese asemel on kavas kirikusse teha soome kunstniku Kuutti Lavoneni maalidega tiibaltar, sest häid kristlikke klaasikunstnikke polevat kuskilt võtta. Kristliku kunstniku definitsioon jäi ähmaseks, kuid põhikriteerium näis olevat kuulumine ristiusu kogudusse. Tartu linna muinsuskaitse komisjon palus kogudusel korraldada parima altariteose saamiseks võistlus, kuid seda ei tehtud. Nii saigi kirik virtuoosse joonistaja Lavoneni pintslist Ristija Johannese, Peetruse, Maarja ja Pauluse üksikfiguuride ning Maarja kuulutuse ja Kristuse ristisurma kujutisega tiibaltari. Altarisein on teostatud professionaalselt. Sada aastat tagasi pidime otsima Soomest professionaalset arhitekti, kes meie rahvuslikud püüdlused kiviks vormiks, ja sada aastat hiljem impordime kujutavat kunsti.

* Arnold Habicht, Moodsate kirikute ehitusstiilist. – Postimees 11. XI 1921, lk 7.

Kiriku keskne maht valmis 1919. ja vasakpoolne tiibhoone 1931. aastal. Parempoolne tiibhoone on siiani ehitamata.

Kiriku keskne maht valmis 1919. ja vasakpoolne tiibhoone 1931. aastal. Parempoolne tiibhoone on siiani ehitamata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar