Tänavune perekond Kreisi arhitektuuripreemia laureaat on Ülevi Eljand

Margit Mutso

31. mail anti üle perekond Kreisi fondi tänavune arhitektuuripreemia. Perekond Kreisi fond, mis asutati aasta tagasi, annab välja 3000eurost preemiat eesmärgiga väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid ja alternatiivset praktikat. Fondile pani aluse Heljo Kreis, varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Fondi nõukogusse kuuluvad Kristel Ausing, Mart Kalm, Pille Kitsing, Ülo Peil, Andres Siim ja Emil Urbel. Esimese Kreisi fondi preemia pälvis 2012. aastal arhitekt Rene Valner, kes on tuntud kui põhust majade arendaja. Tänavu pälvis selle Ülevi Eljand, väljapaistev 1970. aastate kunstnik-arhitekt, kes viimastel kümnenditel on teinud kuldaväärt tööd Valga ja Võru linnaarhitektina. Kunagine Tallinna kooli kuulunud noor vihane avangardkunstnik ja 1970. aastatel EKE Projektis, Eesti NSV kõige progressiivsemas projekteerimisbüroos, töötanud arhitekt on aastaid pühendunud missioonitundeliselt Lõuna-Eesti arengule. Žürii esimees Mart Kalm: Žürii otsus oli konsensuslik, aga sellele eelnes pikk arutelu. Eljand on põnev mees, kelle elus on konksud sees. Tema noorena Tallinna kooli tuules loodud väga äge popilik graafika, mida siis palju ei märgatudki, on nüüd pälvinud nii Eha Komissarovi kui Andres Kure tähelepanu. Tal on korralikud arhitektuuritööd 1970ndate EKE Projekti ajast, mil nad koos Vilen Künnapuga tegid Värska sanatooriumi ja Eesti esinduse Moskvas, samuti on tähelepanuväärne Eljandi Tallinna botaanikaaia hoone. Viimane valmis napilt enne, kui see kunagi korralik teadusasutus lagundati. Paljudes maa-asulates kohtab tema tüüpprojekti järgi kerkinud „Ella” eramuid. Peremajad on ju olnud kolhoosiarhitektuuri kõige vastupidavam osa. Taas iseseisvas Eesti Vabariigis sai aga Ülevi Eljandist algul Valga ja seejärel Võru linnaarhitekt. Maakonnalinna formaadi hääbudes kogu arenenud maailmas on temasugused vastupanukolded väga tervitatavad. Üks väheseid võimalusi väikelinnade tühjenemise pidurdamiseks on elukeskkonna kvaliteedi tõstmine, mis saab toimuda läbi professionaalsete planeeringute. Kui aga linnas enam arhitekti tasemel spetsialiste alles pole, siis on linnaarhitekt kulda väärt mees.

Eljandi puhul on oluline, et tema elulugu sisaldab palju keerdkäike. Need teinekord teravadki suunamuutused annavad kokku huvitava premeerimist väärt inimsaatuse.

Mis on kõige raskem ühe väikese linna linnaarhitekti töös?

Ülevi Eljand: Kõige raskem ongi just sellistele küsimustele vastata. Olen juba kakskümmend aastat töötanud linnaarhitektina, teen seda tööd päevast päeva ega mõtle selle juures, kas see on kerge või raske. See on minu elu, teist mul pole. Eks ta on ikka teistsugune kui arhitekti töö. Arhitektina on sul enamasti üks tellija, pakud talle oma idee, arutad asjad läbi, kui kliendile meeldib, teed valmis. Linnaarhitektina on sul „tellija esindajaid” umbes 14 000. Mul on arhitektina ruumiline mõtlemine ja ma näen oma vaimusilmas, kuidas miski välja nägema hakkab, samuti tunnetan ma seda, millist mõju muudatused linna arengule avaldavad. Oluline on seda visiooni jagada linnaelanikega, et ka neil tekiks arusaamine eelseisvatest muudatustest. See on olnud raske: ikka on vastuseisu kuni selle ajani, mil hakatakse nägema, kuidas uued objektid või muudatused reaalselt välja näevad. Siin on väga oluline koostöö omavalitsuse juhtkonna ja teiste riiklike ametkondadega nagu näiteks muinsuskaitse ja päästeametiga. Kui nemad linnaarhitekti mõtteid ja visioone jagavad, on kõik võimalik.

Minust ei ole selle pika aja jooksul saanud bürokraati, tihtipeale tunduvad paljud nõuded jaburad. Inimesi saan suunata ikka nii, et näitan neile nende kasu, mitte ei viita sellele, mida seadus nõuab. Kui räägin, et linnaelanikul on planeeringut ja projekti vaja selleks, et ta saaks oma vara lastele pärandada, siis saadakse sellest ka aru ja asjad saavad korda.

Kui palju saab üks linnaarhitekt suunata kohapeal ehitus- ja planeerimisprotsesse?

Enne linnaarhitektina tööle asumist oli mul üle kahekümne aasta projekteerimiskogemust EKE Projektis. Olin võtnud osa Eesti spordi-, kunsti- ja muusikaelust. Olin paljudele tuttav ja paljud olid näinud minu arhitektuuriloomingut, seetõttu oli mul tavapärasest lihtsam võita usaldust. Praeguseks on mul olnud au töötada koos kaheteistkümne linnapeaga. Olen ikka nendega ühise keele suutnud leida ja tänu sellele on olnud võimalik ka suunata kohapealseid protsesse. Väga tähtis on olla heades suhetes kohalike ettevõtjatega, eriti nendega, kes tõesti tahavad linna arendada, missioonitundega ärimehed veavadki linnu edasi. Minu mitmekülgsed huvid (sport, muusika, graafika) on andnud mulle võimaluse olla inimestega kontaktis mitmel tasandil. Ma ei ole ka kunagi kiituse ja tunnustusega kitsi olnud, kui olen näinud midagi uhket sündimas. Emotsionaalse inimesena ei suuda ma ka kuidagi varjata ja enda teada jätta pahameelt, kui kerkib midagi eriti jubedat. Olen soovitanud ärimeestele kasutada nimekaid arhitekte, nende kaudu toonud linna arhitektuuri- ja ehituskultuuri. Nii et võimalusi ikka on.

Mida pead kõige olulisemaks saavutuseks oma töös Võru ja Valga linnaarhitektina?

Pean oluliseks paljude objektide sündi: Valgas staadioni, sobivale kohale püstitatud spordihoonet, raamatukogu, haiglat, arhiiv-muuseumi, kultuurimaja, korrastatud koolimaju ja lasteaedu; Võrus Tamula rannapromenaadi, valmivat Katariina alleed, Ekateriina kiriku teemaparki, rekonstrueeritavat Kreutzwaldi gümnaasiumi, Petseri tänava pikendust jne. Kuid kõige olulisemaks saavutuseks pean ikkagi seda, et olen leidnud nii juhtkondade kui linnarahvaga üksmeele, et need linnad on õigel teel, et välja pakutud ja kavandatud ideed realiseeruvad.

On sul mõni unistus seoses nende linnadega?

Kõige suurem unistus on ikka see, et käima lükatud protsessid ei peatuks ega läheks vales suunas. Võrru tulles oli minu unistuseks taastada linna ajalooline süda. Katariina allee on valmimisjärgus, vana mõisamaja rekonstrueerimistöödega on algust tehtud. Kui nüüd veel vana turuplatsi saaks taastatud ja Katariina kiriku renoveeritud, võiks mu süda üsna rahul olla.

Kaua plaanid veel linnaarhitektina jätkata?

Iga kord, kui mõtlen, et nüüd lõpetan, saab algatatud mõni uus asi, mis kisub kaasa ja mille valmimisele tahan kaasa elada ja näha, kuidas välja kukub. Tegelikult on see väga põnev, kui näed ühte linna arenemas. Olen niikaua, kuni põnevus ja uudsus kaovad – kahekümne aasta jooksul ei ole seda veel juhtunud. Loodan, et tervis peab vastu. Tahan väga näha, kuhu see Võru välja jõuab.

Kas teed ka ise vahel maja projekte? Joonistad? Mängid viiulit?

Headele sõpradele ja tuttavatele ikka projekteerin, teen pilte ning mängin väiksemas seltskonnas ka viiulit. Ei saa ju omandatud teadmisi ja oskusi raisku lasta. See on vist nagu linnuga: kui on juba kord laul nokas, siis ei saa lihtsalt vait olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming