Simple Session’i ideepe „Väikevormid linnaruumis“

Kui mõelda 2015. aasta ekstreemspordivõistluse väikevormidele Tondiraba jäähallis, ei saa üle ega ümber mõttest, et need saaks kohandada linnaparkide, väljakute jne tarvis.

Risto Kozer

Simple Session’i pargikujunduse arhitektoonikat ei käsitleta peaaegu kunagi arhitektuurina, mis avaliku linnaruumi väljanägemises oma osa mängib. Ka ei tekita rulapargi vormidisain laiemas publikus küsimust selle päritolu ja sobivuse kohta. Ometi leiab linnades palju selle valdkonna suur- ja väikevorme, millest on kujunenud linnaruumi ja vaba aja veetmise võimaluste lahutamatu osa.

Nagu tavapärane arhitektuur on ka Simple Session’i arhitektoonika linnaruumist inspireeritud. Selle mõõtmed ja kuju on orgaanilise konverteerimise tulemus. Keskendun siinkohal Simple Session’i rulapargi väikevormidele, detailidele, millest Eesti linnaruumis vajaka jääb. Kuigi väikevormid on just need pidepunktid, mis täiustavad avalikku ruumi,¹ pole Eestis põhjust veatu avaliku mänguruumi üle juubeldada.

Simple Session on Eesti kultuuriruumi üks olulisemaid noortele suunatud sündmusi, kuid see on oluline muudelgi põhjustel. On raske öelda, kui palju räägitakse meie ühiskonnas rulapargiarhitektuuri loomiseks vajalikest teadmistest, kuid selge on see, et Eesti avaliku linnaruumi planeerimisel ei käsitleta ega rakendata neid piisavalt. Meie rulapargid ongi enamasti omaloomingulised. Paratamatult tekib siinkohal kõhklus seoses nende esteetilise sobivuse, vastupidavuse ja kestlikkusega. Ehk parandaks olukorda juhend, kust leiab andmed, millise probleemi lahendamiseks millise eriala või kompetentse isiku poole tuleb pöörduda. See aitaks ehk nii avaliku kui ka erasektori arhitektidel teemas orienteeruda ja õige valiku teha, ning rakendamises avalikus ja erasektoris. Sellelaadne materjal on tegelikult juba olemas: ühiskonna ja füüsilise keskkonna arengu mõtestatud suunamiseks on MTÜ Linnalabor koostanud teejuhi „Tallinna planeeringute juhend“.²

Eesti kultuuriruumis on toimunud paradigma nihe, mille tõttu pole enam rulatamine ja muu urbanistlik alternatiivne tegevus marginaalne. Paraku pole see nihe aga toimunud käsikäes arhitektide ja linnaplaneerijatega. Mänguväljakuid ja rulaparke käsitletakse enamasti endiselt omaette eksponaatidena, mille kavandamisel valdkondadevahelise sümbioosini ei jõuta. Leidub siiski üksikuid teedrajavaid näiteid,³, kas või maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum mänguväljakud Tartus Annelinnas.

Miks see ikkagi nii on? Kas on arhitekt kinni traditsioonilises arhitektuuris? Või on süüdi konventsionaalne visioon, et mängu- ja spordiväljakute kujundus välitrenažööride, pinkide ja palliväljakuga piirdubki?

„EV 100“ arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum“ raames loodetakse taasluua ja ajakohastada avalik ruum Eesti linnades. Põlva, Tõrva, Võru ja Kärdla keskväljaku võistlustulemustega kujundatakse praktiline ja esteetiline ruum, kuid linnaruumi aktiivne kasutamine näiteks rulatamiseks on kõrvale jäetud, selliste võimaluste käsitlemist pole vääriliseks peetud.⁴

Kui Riia, Helsingi ja Kopenhaageni arhitektid ning linnaplaneerijad võtavad rulamaastikke tänapäevase linna osana, siis Eesti arhitekt näib linnaruumi loomisel piirduvat vaid koolis omandatuga. Küsida võiks, kas arhitektuurist lähtudes suudetakse luua uut arhitektuuri, s.t kui inspiratsioon pärineb temast endast? Eks peegelda iga looja looming teda ennast. Praktika kinnitab, et suurel osal linnaruumi kujundajatest puudub isiklik suhe linnaruumi teemadega. Ma ei räägi ainult rulaparkide kujundamisest, vaid ka kõigile mõeldud eksperimentaalsete väikevormide ja reljeefsete elementide planeerimisest avalikku ruumi.

Kui mõelda 2015. aasta Simpel Session’i väikevormidele Tondiraba jäähallis, ei saa üle ega ümber mõttest, et need saaks kohandada linnaparkide, väljakute jne tarvis. Skandinaavia maadel planeeritakse linnaruumi ka vahealasid, n-ö kasutuid platse. Eestis keskendutakse aga siiani stagneerunud äärealadele ja kataloogirulaparkide loomisele, kuigi nende ajastu on tegelikult juba ammu läbi. Miks ei võiks linna olulistes ja ka vähem olulistes kohtades olla asümmeetrilisi väikevorme, kus saaks nii pikutada, jalga puhata kui ka rulatada? Ka üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ üks põhifookusi on avaliku linnaruumi tihendamine. Väikevorme on kerge teisaldada ja need on materjali poolest vaheldusrikkad. Neid saab teha puidust, metallist või ka betoonist. Oluline on, et teadlikkus ka selle valdkonna olemasolust ja võimalustest jõuaks planeerijate ja otsustajateni.

Uue ajastu märgina kavandatakse 2015. aasta Tallinna arhitektuuribiennaalile (TAB) eraldi rulatamisega seotud programmi. TABi põhiteema „Isejuhtiv linn“⁵ all käsitlevad arhitekt Silver Liiberg, Läti linnaspordi ja arhitektuuri organisatsioonist Manual, MTÜ Linnasilm ja Antti Sinitsõn ajakirjast Kataloog ka linnaspordi teemat. Tallinna vanalinna ja Harju tänavale Eduard Vilde monumendi esisele alale kavandatakse eksperimentaalsed arhitektuuri väikevormid. Loodav installatsioon ei sisalda ainult vorme, silmas peetakse laiemalt urbanistlikku kultuuri. Rula- ja nüüdisaegse linnakulutuuri teemat tutvustatakse aktsioonide, filmi ja fotograafia töötubade, seminaride ja fotonäituste käigus.

Igas linnas peaks olema füüsilise ja vaimse tegevuse tarbeks mugavaid paiku kõikvõimalikele kasutajatele. Nende hulgas tuleks mõelda ka neile inimestele, kes tahavad oma keha ja vaimu proovile panna, urbanistliku keskkonna mitteametlikele sportlastele. Rulatamine pole kultuuriministeeriumile kuuluva spordiregistri andmebaasi järgi spordiala. Seda lihtsalt ei ole seal. Järelikult on rulatamine linnaruumi kunst, liikumise ja dünaamika vaba valdkond, millel puuduvad treenerid ja riigi toetus.

1 Jan Gehl, Life Between Buildings: Using Public Space – 2011.

2 Tallinna planeeringute juhend – Linnalabor, 2012.

3 Iain Borden, The Southbank Controversy: Skateboarding and Urban Youth in London. Kogumik: Hopeless Youth! Eesti Rahva Muuseum, 2015.

4 Tööd Eesti Arhitektide Liidu kodulehel.

5 TABi teemal vt Mihkel Kaevats, Uuenev linn kui autopsühhogeograafia. – Sirp 17. IV 2015.