Poole päeva pikkune peatus Narvas

ANDRES TOODE

Narva linnuse arhitektuurivõistlus

I preemia – „Kaks sõpra“, Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Lidia Zarudnaja ja Martin Prommik (arhitektuuribüroo JVR)

II preemia – „Ulm“, Jaan Kuusemets, Üllar Ambos, Pille Noole, Kaisa Lasner ja Ionnais Lykouras (arhitektuuribürood Dagopen, Lünk Arhitektid)

III preemia – „Aedificium“, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Kristi Tuurmann, Kadri Tamme, Marleen Stokkeby, Viktoria Andrejeva, Constantine Rybkin, Tanel Trepp (Kadarik Tüür Arhitektid)

Ergutuspreemiad – „Valge“, Ralf Lõoke, Maarja Kask (Salto) ja „Vool“, Mari Hunt, Karin Tõugu, Aet Ader, Kadri Klementi, Kalle Komissarov, Kaspar Krass, Merilin Kaup (b210).

Žürii: Tarvi Sits, Andres Toode, Tarmo Tammiste (kõik SA Narva Muuseum), Madis Tuuder, Peeter Tambu (mõlemad Narva linnavalitsus), Jaak Huimerind, Peeter Pere, Veronika Valk, Ülar Mark (kõik EAL).

Žürii arvates vastas muuseumi ootustele ja soovidele kõige paremini ideekavand märgusõnaga „Kaks sõpra“.

Žürii arvates vastas muuseumi ootustele ja soovidele kõige paremini ideekavand märgusõnaga „Kaks sõpra“.

Arhitektuuribüroo JVR

Narva linnus on mitmekihiline ja huvitav. Rohkem kui seitsme sajandi pikkuse ajaloo jooksul on seda täiendatud, ümber ehitatud, laiendatud, lagunema lastud ja siis jälle korda tehtud. Peamiseks ehitustegevuse põhjuseks on olnud vajadus kaasas käia ründerelvade arenguga ja nii on linnuse mõne hektari suurune territoorium muutunud aegade jooksul omamoodi vabaõhumuuseumiks, kus saab ülevaate kaitseehitiste järkjärgulisest arengust, tulirelvaeelsest heitemasinade ajast kuni kahurite ainuvalitsemiseni. Kogu see ajalugu on haaratav vaid paarikümneminutise jalutuskäiguga. Kui lisada juurde veel kümmekond kõditavat märksõna, sealhulgas kindlasti „keskaeg“, „ordurüütlid“ ja „müürikäigud“, ning pakendada see kõik korralikuks tooteks, peaks tulemuseks olema ideaalne turismiobjekt.

Arhitektuurivõistlusest ja selle põhjustest

Ega kurta või: linnuses tegutseva Narva muuseumi külastusnumbrid on head ja omateenistus Eesti muuseumide edetabeli tipu lähedal. Kindlasti on see kinnitus linnuse loomupärasest ligitõmbavusest, aga küllap ka sellest, et Narva muuseum on suutnud luua ja pakkuda häid lahendusi ja teenuseid, hoolimata möödunud sajandi lõpul pooleli jäänud restaureerimisest ning sellest tingitud logistilistest probleemidest ning ruumide ja territooriumide vaid poolikult realiseeritud võimalustest. Soov need võimalused viimaks ometi realiseerida ja luua täiesti uues kvaliteedis linnuse külastamise kogemus ongi peamine põhjus, miks SA Narva Muuseum oli korraldanud arhitektuurivõistluse, mille tulemused kuulutati välja juulis.

Kuna muuseumi maksimumeesmärk oli saada kogu kompleksi hõlmav terviklahendus, oli võistluse ülesanne paratamatult keeruline. Konkursil osalemine tähendas nii konvendihoone, läänehoovi kui ka seal asuvate objektide arhitektuurilist lahendamist nii, et vana ja ajalooline eristuks selgelt uuest ja tänapäevasest, kuid moodustuks terviklik ruumiline ansambel. Žürii arvates vastas muuseumi ootustele ja soovidele kõige paremini ideekavand märgusõnaga „Kaks sõpra“.

Laias laastus on muuseumi ootused ja arhitektide pakutud lahendused võimalik jagada kolme märksõna alla: teekond, keskkond ja ühendused.

Õued ja teekond linnusesse

Linnuse külastusteekond läbib äsja uuenduskuuri läbinud lossiparki ning suubub üle vallikraavi viiva silla, läbi läänemüüri värava konvendihoone ees paiknevasse suurde läänehoovi. Sealse platsi probleem on see, et kui rohkearvulise publikuga üritust parajasti ei toimu, siis on tegemist suure, tühja ja igava väljakuga. Võidutöös pakutud lahenduse järgi organiseeritakse läänehoov perimetraalselt paiknevate tegevustsoonidena, igaühel oma funktsioon või mitu: vaateplats, lasteala, piknikuplats, ekspositsiooniala jne. Tähtsamate ajalooliste hoonete vundamendid markeeritakse, need loovad väiksemaid tsoone, segamata vajaduse korral kogu õue kasutamist.

Tänu läänehoovi väiksemateks osadeks jagamisele on nüüd konvendihoonesse võimalik minna ja sealt tulla erinevat teed mööda. Võistlustöö on välja pakkunud ka uue, tegelikult ajaloolise sisenemistee linnusehoovi. Konvendihoone tiibadest ümbritsetud sisehoov kujuneks muuseumi külastuse alguspunktiks ja rühmade hajutusalaks. Siiani on muuseumi sissepääs olnud ajutine väike uks linnuse välisküljel. Ühtlasi saaks sisehoovi vähemalt suvisel ajal kasutada väiksemate ürituste ja kontsertide korraldamiseks ning ka omamoodi vabaõhufuajeena, halva ilma puhul oleks sellele võimalik peale tõmmata ajutine varjualune.

Konvendihoone ja teekond linnuses

Eespool juba mainitud restaureerimistööde katkemise tõttu 1990. aastate keskpaigas on umbes kolmandik konvendihoonest kasutusest väljas. Praegu suletud idatiiva avamine muudab ruumiprogrammi ja kujundab külastaja liikumise sujuvamaks. Linnust ja sisu saaks esitada ühe teekonnana, kaoksid katkestused ja väheneksid tupikud. Edasi-tagasi jalutamist ühes keskaegses rajatises ei ole täielikult vältida võimalik: näiteks Hermanni torni tipust on harjumuslikult võimalik alla tulla ainult sama teed pidi, kust üles mindi. Pärast korrastamise lõpuleviimist oleks ühtlasi võimalik avada seni ohutuse huvides suletud linnuse atraktiivsemad osad, näiteks hulk müürikäike ja -galeriisid, keldreid ja kasematte ning kõikvõimalikke muid põnevaid soppe.

Uus ekspositsioon on rühmitatud vöönditesse. Näituse põhiosa saab paigutada liftiga trepikoja ümber paiknevatesse ruumidesse. Nii võivad muuseumi külastada ka erivajadustega inimesed – erinevalt praegusest olukorrast, kui kohe pärast välisuksest sisenemist algavad astmed-trepid ning enam need ei lõpegi. Linnuse tiivad on ehitatud eri aegadel iseseisvate hoonetena, seetõttu on tiibades eri kõrgusel paiknevad ruumid ühendatud kitsaste ja järskude müüritreppidega, kuhu panduste paigaldamine on mõttetu ja enamasti ka võimatu. Kui täiendav korrustevaheline trepp ja lift rajada hoone ossa, kus ajalooline kihistus puudub, saab üheaegselt ja sõltumatult kasutada linnuse eri funktsioone.

Ühendus linnaga

Linnuse territooriumile saab praegu siseneda vaid lääne poolt ja kui kaks selles küljes asuvat väravat lukku panna, siis peale heade parkuurijate ei pääse õuele keegi. Ses mõttes on Narva linnus isegi paremini kaitstud kui kesk- ja varauusajal, sest siis ühendas läänehoovi vanalinnaga sild üle oru. Nüüd jääb selle oru põhja Tallinna-Peterburi maantee piiritsoonis olev lõik, kuhu pääseb ainult viisaga, ja nii tuleb linnusest vanalinna minekuks teha paras ring. Tervisele hea, kuid linna kahe enim turiste ligitõmbava piirkonna sidumisele halb. Seepärast on kavas sild selle ajaloolises asupaigas taastada ning linnus ja vanalinn taas ühendada.

Jõepoolse küljega ei ole linnusel otseühendust kunagi olnud. Ometi on tegemist Narva ühe kaunima piirkonnaga, kus äsja on valmis saanud esinduslik kaldapromenaad, millest juba on kujunenud narvalaste ja Narva külaliste lemmikajaveetmiskoht. Diskreetselt kaevudanskerisse kavandatud liftiga pääseb edaspidi linnusesse ka otse jõe kaldalt. Täiendavalt pakkus võidutöö välja ka nutika ühenduse linnuse ja selle lõunaküljes paikneva loodusliku amfiteatri Joaoru vahel. Nii tekib võimalus korraldada mõlemal alal suurüritusi ning väheneb jõeäärse lifti koormus.

Kirjeldatud plaanide teostamisest võidavad kõik – eelkõige muidugi linnuse külastajad nii Eestist kui ka ümberkaudsetest maadest, sest puhkuseplaanide koostamisel lisandub valikusse veel üks põnev peab-külastama-objekt. Muidugi võidavad ka Narva muuseum ning Narva linn tervikuna, sest rahulolevate turistide kasvav hulk on nii meeldiv kui ka kasulik.

Probleeme võib tekkida vaid turiste Tallinna ja Peterburi vahel vedavatel turismifirmadel, sest senise tunni-pooleteise pikkuse kiire sutsaka asemel peavad nad Narvas klientide tungival nõudel vähemalt poole päeva pikkusi peatusi plaanima hakkama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming