Pokemoni raske teekond üle Emajõe ehk

Veel kord panoraamivabadusest

EVA LEPIK, RAUL VEEDE

Ega kunst ole elu, vaid ainult autoriõigusega kaitstud elu kujutis. Lea Libliku näitus „Jõelinlase rajad üle jõe“ Tartu kunstimajas.

Ega kunst ole elu, vaid ainult autoriõigusega kaitstud elu kujutis. Lea Libliku näitus „Jõelinlase rajad üle jõe“ Tartu kunstimajas.

Janno Loide

Läinud pühapäevani oli Tartu kunstimaja väikeses galeriis vaadata kunstnik Lea Libliku maalinäitus „Jõelinlase rajad üle jõe“, mis oli tervenisti pühendatud Emajõe-äärsele elule ja Tartu sildadele. Kammerlikul, kuid meeleolukal näitusel olid peale hävinud Kivisilla pildi eksponeeritud kõigi praeguste sildade vaated.

See siin pole kunstiarvustus, kuigi Libliku näitus rõõmustas silma ja südant. Konks on selles, et kõik sillad, mida mööda me praegu Tartus üle Emajõe saame, on ehitatud pärast Teist maailmasõda ning autorikaitse all. See tähendab, et nende arhitektid või projekteerijad on elus või nende surmast pole veel möödas 70 aastat ning kui kunstnik on neid objekte oma piltidel kujutanud ja pilte müüa kavatseb, peab tal olema luba sildade arhitektidelt või nende pärijatelt. Nende leidmine ei pruugi olla tingimata lihtne: Võidu silla projekteerija teadasaamine nõudis näiteks põhjalikku otsimist arhiivis, kuid nimest üksi ei piisagi, arhitekti või tema pärijate leidmine on veel keerulisem. Ent seadus on seadus. Liblik saab sillapilte äri otstarbel kasutada ainult kujutatud rajatiste autorite loal. Mitme Tartu silla puhul võib avalike andmete põhjal teatava pingutusega tuvastada projekteerimisbüroo nime, kuid mitte projekteerija isikut. Kuidas sellisel juhul talitada, selle kohta autoriõiguse seaduses nõuandeid ei jagata. Niipalju siis loomingulisest eneseteostusest avaliku ruumi mõtestamisel.

Avaliku ruumi kunsti kujutiste kasutamisvabaduse ehk panoraamivabaduse puudumine Eestis ei piira üksnes kunstnike võimalust oma töö eest tasu saada (eneseväljendus on lubatud oma lõbuks, müügi korral tuleb juba kujutatud teose algautorit otsima hakata). Seadus keelab ka avaliku ruumi kunstiteoste, s.t skulptuuride, ehitiste, grafiti jms piltide kasutamise ärilisel eesmärgil. Juriidiliselt hõlmab see palju enamat, kui eeldatakse. Tihti ei mõista ettevõttedki, et autoriõiguse seadus neid puudutab. Kes julgeb kihla vedada, et kõik väikefirmad (hambaravilast spordipoeni), kes on kasutanud Tartu Kaarsilla kujutist oma logol, on maksnud silla arhitekti Peeter Varepi pärijatele autoritasu?

Taaskasutuskultuur

Tänapäeva kultuur on remiksikultuur, nagu on 2008. aastal kirjutanud praeguseks juba klassikaks saanud teoses „Remix“ Ameerika jurist ja vaba kultuuri eestseisja Lawrence Lessig. Uus kultuur luuakse vana põhjal, mängitakse varem loodud motiividega. Remiksikultuuril on palju tahke: kirjandust tõlgendatakse ja täiendatakse, filmikunstis laenatakse teistest filmidest süžeesid, mitmed kuulsad linateosed on varasemate uusversioon, muusikas töödeldakse ja liidetakse vanade helindite motiive. Lõhutakse ja ületatakse žanripiire: raamatu põhjal tehakse muusikal, filmi alusel grafiti, eeposest saab graafiliste lehtede seeria. Kogu seda taas- ja ümberloomist toetatakse ka autoriõiguse kaudu mitmesuguste vahenditega, ehkki riigiti erinevalt. Eesti seadus kaitseb otsesõnu õigust teha paroodiat ja pastišši, Poolas sellist eriklauslit pole. Poola seadus lubab jällegi kasutada reprosid entsüklopeediates, atlastes ja muudes teatmeteostes, sest nii on märksa lihtsam laiale publikule kunstiajalugu tutvustada (teadustööde puhul tehakse enamikus riikides samavõrd nüansirikkaid erandeid).

Üks oluline osa meie taaskasutuskultuurist on ka avaliku ruumi kasutamine ja taaskasutamine. Kunstnik, kelle teos paikneb avalikus, kõigi kasutada ruumis, hõivab sellest tüki ja annab ühiskonnale vastu esteetilise naudingu. Kuna ruum on avalik, oleks jabur mõelda, et seda teost ei tohi kellelegi näidata. Nii ühiskond ka käitub: vaatab maju, skulptuure, seinamaale, grafiteid, teeb neist fotosid ja joonistusi ning jagab neid omavahel. Inimeste loomuses on koopaseinale joonistama õppimisest saadik ju nähtut jäädvustada ja oma elamust teistega jagada. Tänapäeval on avaliku ruumi kaugjagamine laienenud. Nüüd, esimest korda ajaloos, on meil selleks tehnilised vahendid: igaüks võib teha paari näpuvajutusega mobiilifoto ja panna selle internetti, kus seda näevad tuhanded ja miljonid. Õues nähtust inspireeritud pildi nägemiseks ei pea enam koopasse ronima, koopa sein on Facebookis.

Miljonid inimesed tahavad oma elu, sealhulgas avaliku ruumi kogemust, teistega jagada. Kasumist huvitatud ettevõtted on selleks välja töötanud vahendid ja pakuvad neid kõigile. See on suur äri isegi siis, kui ühisvõrgustike kasutamise eest otseselt raha ei küsita. Inimene, kes pildi üles laadib, teeb selle äri võimalikuks, kuna kasutajateta ei suuda ennast ülal pidada ei Facebook, Vkontakte, Google, Instagram, Twitter, Flickr ega ükski teine lugematutest pildijagamisteenustest. Eesti seadus seda ei luba: enne Tallinna korstnapühkija või Rakvere tarva monumendi pildi veebi laadimist otsib seaduskuulekas kodanik Tauno Kangro üles, küsib temalt luba ja lepib hinnas kokku. Tänaval klõpsimine ja vahetu elamuse jagamine unustage lihtsalt ära, sest seaduse mittetundmine ei vabasta karistusest.

Arhitektuurile jooniseluka lisamisega saame täiesti uuel tasemel juriidilise peavalu. Ekraanitõmmis

Arhitektuurile jooniseluka lisamisega saame täiesti uuel tasemel juriidilise peavalu. Ekraanitõmmis

Laiendatud reaalsus

Avaliku ruumi kujutiste jagamisel on oluline koht ruumi kujundamise üle arutamisel. Kui Tartu linn teatab uue planeeringu algatamisest, ilmuvad kohe ajalehtedes ja uudisteportaalides linnateemalised fotod (autoriõiguse seadus lubab erandi teha ainult „päevasündmuste kajastamisel sündmuste käigus nähtud või kuuldud teose“ puhul „motiveeritud mahus, vormis ja ulatuses, mis vastab päevasündmuste kajastamise vajadusele“). Blogides ja ühismeedias ei ole ju võimalik kavandatava üle arutada ilma muutust piltlikustava visuaalita. Konteksti selgitamiseks kasutatakse illustratsioonidena tihti olemasolevaid teoseid. Kui aga avaldamiskanalid (ajalehed, blogiplatvormid, ühismeedia) saavad arutelust ja piltide näitamisest kasu, tuleb seaduse kohaselt kunstiteoste piltide kasutamise eest maksta.

Aga kuidas puutuvad sellesse kõigesse pokemonid? Väga otseselt. Mobiilimängu „Pokémon Go“, mille esimene haibilaine on küll möödas, võib endiselt leida tuhandete eestimaalaste taskust. Selles rakenduses on kasutatud mängijate juhatamiseks laiendatud reaalsuses pärisreaalsuse kujutisi.

Erinevalt virtuaalreaalsusest, kus tegelikkust vaid kujutatakse, näidatakse laiendatud reaalsuses kasutajale seda, mis jääb füüsilises maailmas kaamera ette. Sellele lisatakse arvutigraafika abil loodu, „Pokémon Go“ puhul näiteks pisikesed fantastilised elukad, keda telefoni abil püüda. Sama tehnoloogiat kasutatakse ka tõsisemateks asjadeks, näiteks linna tutvustamiseks turistidele (vaata mälestustahvliga maja ja loe kõrvale Wikipedia artiklit seal elanud inimese kohta) või munitsipaalinfo kuvamiseks (vaata tänaval kõndides maa-alust torustikku; vaata, kes on tühja krundi omanik ja mida sinna detailplaneeringuga kavandatakse jne). Asjalikud rakendused ei ole siiski kunagi nii populaarsed kui meelelahutuslikud.

Laiendatud reaalsus on omaette juriidiline probleem, kuna autoriõiguse seaduse kirjutamise ajal polnud enamik juriste laiendatud reaalsust uneski näinud (välja arvatud üksikud andunud ulmesõbrad): isegi kui mobiilis nähtavat ei jäädvustata (aga tihti ka jäädvustatakse ja jagatakse), luuakse mängus pärismaailma kujutis, ning kuna pokemone leidub kõige sagedamini rahvarohketes paikades ehk linnas, jäävad olevusepüüdjate kaamerasilma ette paratamatult ka avaliku ruumi kunstiteosed ehk majad ja skulptuurid. Selles olukorras on seaduse rakendamine – nõuda mängijailt või mängu loonud Nianticult raha iga telefoniekraanil pikemalt vaadatud rajatise eest, kohustada teose autoreid või nonde pärijaid üles otsima ja küsima enne ajutise kujutise loomist selleks luba (autoriõiguse omanikule peab jääma ka võimalus luba mitte anda, seega rikub tagantjärele küsimine seda õigust) – puhtpraktiliselt absurdne.

Demagoog võib siinkohal teatada, et kuna laiendatud reaalsus on väga uus tehnoloogia, siis seadus sellele ei kehti. Õnnetute pokemonidega on aga veel üks, märksa tavapärasem mure. Nimelt kasutatakse „Pokémon Go“ nagu juba mitu aastat ka selle vähe tuntud eelkäija, mängu „Ingress“ puhul mängijate juhtimiseks Google’i andmete põhjal koostatud kaarti, millele on kantud ümbruskonna olulisemad maamärgid. Tihti on need hooned, sillad ja skulptuurid, veel sagedamini aga grafiti, sest see levib enam-vähem kõikjal ning mänguloojate kunstieelistus on just säärane. Kõik need on Eesti seaduste kohaselt kunstiteosed. Ja hakkabki pihta kõik see, mida juba aimate: kohustus otsida üles iga seinajoonistuse autor või tema pärija, küsida neilt luba ja maksta nõutud tasu. Kui teose autorit tuvastada ei õnnestu, pole ka põhjust eeldada, et ta juba 70 aastat surnud on. Eesti autoriõiguse seadus ei näe ka ette mingit võimalust nendest kohustustest vabaneda. Seda ka siis mitte, kui teos loodi kunagi kellegi arvates ebaseaduslikult. Autoriõiguslik staatus sellest ei muutu ning autorile jääb tema autorsus alles. Eesti kultuuris on palju teoseid, mis on kunagi ebaseaduslikud olnud.

Nüüd võidakse kosta, et mitte keegi ei hakka sel kombel autoreid otsima ega kujutiste sel viisil kasutamise eest maksma. Õnneks ei hakka mitte keegi selle seaduseks ülendatud absurdi täitmist kontrollima … Või siiski …

Kohtuasjad

Naabrite juures Rootsis on kafkaliku stsenaariumi realiseerumine käeulatuses. Kunstnikke ja skulptoreid esindav visuaalse kunsti autoriõiguse ühing ehk Bildupphovsrätt i Sverige sai hiljuti tuntuks sellega, et andis Rootsi Wikimedia avaliku kunsti andmebaasi pärast kohtusse. Põhjuseks see, et vabalt kasutatavat geograafilist teavet, näiteks linnade kaarte ühendava OpenStreetMapi andmetel põhinevas andmebaasis olid Rootsi avalike paikade kunstiteosed, mille lingid viisid Wikimedia Commonsi andmebaasi suuremahulisemate kujutiste juurde. Kevadel leidis Rootsi ülemkohus, et selline andmebaas rikub autoriõigust, vaatamata sellele, et Rootsis kehtib panoraamivabadus nii hoonete kui ka kunstiteoste puhul. Kohus otsustas, et näiteks teoste kujutistega postkaarte või T-särke võib müüa, aga elektrooniline andmebaas on autoritele kahjulik.1 Kummaline kohtulahend on viinud selleni, et keegi ei saa enam aru, kas panoraamivabadusel on nüüd kriips peal või mitte.

Ülemkohtu otsus on Rootsi autorikaitsjaid inspireerinud uutele vallutustele, seekord siis „Pokémon Go“ vastu. Bildupphovsrätti i Sverige tegevjuht Mats Lindberg on väitnud, et nende kohtuasi Rootsi Wikimedia vastu põhines veendumusel, et niisugused andmekogud sillutavad teed suurfirmade ja korporatsioonide sellistele äriprojektidele nagu „Pokémon Go“, mille loojad ja kasutajad ei taha kunstiteoste autoritele maksta.2

Laiendatud reaalsuse tehnoloogial baseeruvate toodete ja teenuste arendajatele tähendab see seda, nagu kirjutab Jari-Pekka Kaleva, et Euroopa digitaalne ühisturg jaguneb nüüd riikideks, kus laiendatud reaalsuse sisu saab vabalt arendada; riikideks, kus laiendatud reaalsuse arendamisel saab kasutada hooneid, aga mitte muid kunstiteosteid; riikideks, kus niisugust sisu saab arendada ainult mitteärilistes projektides; ja riikideks, kus niisugust sisu arendada ei saa, kui arendaja pole valmis iga nähtava autorikaitsealuse teose autorit üles otsima ja temalt luba hankima.3

Kas kõik väikefirmad, kes on oma logol kasutanud Tartu Kaarsilla kujutist, on maksnud silla arhitekti Peeter Varepi pärijatele autoritasu?

Kas kõik väikefirmad, kes on oma logol kasutanud Tartu Kaarsilla kujutist, on maksnud silla arhitekti Peeter Varepi pärijatele autoritasu?

Eva Lepik

 

Nokk kinni, saba lahti

Kevadel pakkus MTÜ Wikimedia Eesti riigikogu kultuurikomisjonile ja justiitsministeeriumile eelnõu ja seletuskirja4 panoraamivabaduse kehtestamiseks, et avaliku ruumi kujutamise vallas valitsev absurd ometi kord lõpetada. Kultuurikomisjonis, mille ülesannete hulka kuulub ka tegelemine autoriõigusega, oli poliitikuid, kes olid valmis teema käsile võtma. Paraku jahutas nende algatusvõimet justiitsministeerium, kes viitas Euroopa Komisjoni laiapõhjalisele küsitlusele ja väitis, et pole mõtet veduri ees joosta, kuna probleemiga tegeldakse kohe varsti kindlasti Euroopa Liidu tasemel. Tõepoolest, selle aasta 23. märtsist kuni 15. juunini oli kõigis riikides võimalik vastata komisjoni kahele küsimusele, millest esimene käis panoraamivabaduse kohta. Küsitlus andis mõtlemapaneva tulemuse. Veebilehe Politico andmetel oli 25st liikmesriigist 26 liidus panoraamivabaduse kehtestamise poolt. Ainult Prantsusmaa oli vastu, tuues ettekäändeks selle, et midagi on juba tehtud. Tõesti, Prantsusmaa jõudis aprilli lõpuks üle kivide ja kändude veelgi äbarikuma panoraamivabaduse versioonini kui meie. Neil on nüüd avaliku ruumi teoste kujutamine ja kujutiste kasutamine lubatud, aga üksnes mitteäriliselt, ja sedagi tohib teha ainult füüsiline, mitte juriidiline isik. Tänavapiltide laadimisest prantsuse Vikipeediasse ei ole mõtet unistada. Meid see teadmine, et prantslased teevad veel rumalamaid seadusi ja leiutavad veel näilikumaid vabadusi kui meie, eriti ei aita.

Muuseas, Euroopa Komisjon esitas laiale ringile teisegi küsimuse. See käis kirjastajatele lisa-autoriõiguse andmise kohta: küsiti, kas uudisteagentuurid võiksid hakata küsima nn autoritasu otsingumootorites koos lingiga ilmuvate tekstikatkete eest. Selles asjas läksid vastanute arvamused kõige rohkem lahku, eriti selge vastuseis oli Hispaanias,5 kus seda tüüpi lingimaksustamist juba proovitud. See päädis sellega, et Google News lihtsalt lõpetas oma teenuste pakkumise Hispaanias. Ka Saksamaal 2013. aastal kehtestatud abistavad autoriõigused kirjastajatele (Leistungsschutzrecht für Presseverleger) tekitas pigem kahju kui kasu.6

Euroopa Komisjoni küsitluse läbiviimist Eestis koordineeris justiitsministeerium. Tuleb rõõmuga nentida, et ükski küsitlusele vastanud Eesti institutsioon, isegi mitte autorite ühing, ei pidanud kirjastajatele lisa-autoriõiguse andmist vajalikuks. Eitavale hoiakule vaatamata lülitati see internetiajastu reaalsust ignoreeriv algatus aga lõpuks ikkagi komisjoni autoriõiguse reformipaketti. Teema on kahtlemata oluline ja väärib pikemat arutelu, aga mitte selles artiklis.

Praeguseks on Euroopa Komisjon otsustanud panoraamivabaduse küsimuse jätta iga liikmesriigi enda asjaks, nagu see oli juba 2001. aasta infoühiskonna direktiivis. Justiitsministeerium on praeguseks uuesti konsulteerinud sidusgruppidega. Väljasaadetud dokumendis on muu hulgas kirjas, et „Komisjon kinnitab avaliku konsultatsiooni tulemuste analüüsi põhjal sobivaks nn panoraamierandi7 22, millega lubatakse inimestel pildistada alaliselt avalikus ruumis paiknevaid teoseid, näiteks hooneid või skulptuure ja need pildid üles laadida. Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt on liikmesriikidel selliste erandite kehtestamisel lai kaalutlusõigus. Peaaegu kõik liikmesriigid on panoraamierandi oma siseriiklikusse õigusesse üle võtnud. Nüüd on ka liikmesriigid, kes varem seda ei olnud teinud, nimetatud erandi oma õigusnormidesse sisse viinud või arutavad selleks võetavaid meetmeid. Komisjon jätkab sellise arengu jälgimist ja soovitab tungivalt, et kõik liikmesriigid kõnealuse erandi kehtestaksid“. Põhjendus, miks üle liidu kehtivat regulatsiooni ei kavandata, on komisjoni mõjuhinnangu mustandis välja toodud liikmesriikides juba tehtu.8 Prantsuse seadusandja nurisünnitisest oli eespool juttu, Belgias seevastu kehtib 15. juulist seadus, mis lubab avaliku ruumi teoseid jäädvustada ning kujutisi vabalt kasutada, sh ka kommertseesmärkidel.

Poliitloogika veereb kenasti ringiratast: Tallinnas oodatakse initsiatiivi Brüsselist ja Brüsselis liikmesriikidest, lõppkokkuvõttes aga istuvad kõik, kes küsimuse võiksid lahendada, mõnusasti oma toolidel, jalad laual, sest mugavam on mitte vastutada. Pealegi leidub mingil määral ju neidki, kes on valmis status quo jätkumise eest võitlema. Eestis on panoraamivabaduse kehtestamise toetuseks sõna võtnud suur osa asjasse puutuvaid loomeliite, sest selles küsimuses läheb autorite huvi nende n-ö kaitsjate omast lahku. Kunstnikud on huvitatud sellest, et nende loomingut tuntaks, et see leviks, mitte sellest, et see levimata jääks.

Mõistagi vajavad autorite õigused kaitset, aga nende kaitsmine peab olema mõistuspärane ja kooskõlas tegeliku olukorraga. Muide, samale järeldusele jõudis Silver Raukas kevadel tehnikaülikoolis kaitstud magistritöös „Panoraamivabaduse piiramine Eesti autoriõiguse seaduses“. Tühje seadusi, mida igaüks rikub ja mille täitmist keegi ei kontrolli, hoitakse jõus vaid riikides, kus tahetakse igaks juhuks säilitada ettekäänded, mida võib kasutada iga kodaniku vastu. Muud kasu nendest ju pole. Praegu piisaks olukorra parandamiseks sellest, kui mõne ministeeriumi algatusel või omast otsustusjulgusest võtaks üks riigikogu komisjon Wikimedia Eesti eelnõu uuesti arutusele ja saadaks riigikogu ette.

1 Eva Lepik, Raul Veede, Kuidas Rootsi ülemkohus autoriõiguse sõlme keeras. – Postimees 14. V 2016. http://arvamus.postimees.ee/v2/3655443/eva-lepik-raul-veede-kuidas-rootsi-uelemkohus-autorioiguse-solme-keeras

2 Maria Askerfjord Sundeby, Konst i kläm i Pokémon Go. – SVT Nyheter Kultur 18. VII 2016. http://www.svt.se/kultur/pokemon-go

3 Jari-Pekka Kaleva, Pokémon Go is just the beginning of an absurd copyright struggle in AR. – gamesindustry.biz 20. X 2016. http://www.gamesindustry.biz/articles/2016-10-20-pok-mon-go-is-just-the-beginning-of-an-absurd-copyright-struggle-in-ar

4 Wikimedia Eesti, Panoraamivabaduse seaduseelnõu ja seletuskiri. https://ee.wikimedia.org/wiki/Panoraamivabaduse_seaduseeln%C3%B5u_ja_seletuskiri

5 Euroopa Komisjon, Synopsis report on the results of the public consultation on the role of publishers in the copyright value chain. http://ec.europa.eu/information_society/newsroom/image/document/2016-37/synopsis_report_-_publishers_-_final_17048.pdf

6 Paul Keller, More evidence from Germany: ancillary copyright still not working. – Communia 19. X 2015. http://www.communia-association.org/2015/10/19/more-evidence-from-germany-ancillary-copyright-still-not-working/

7 Euroopa Komisjon on kasutanud väikest retoorilist nõksu: selleks et inimesel ei tekiks tunnet, nagu tal oleks avaliku ruumi kasutamisel üldlevinud praktika kohaselt mingid õigused, leiutati panoraamivabaduse asemele uus termin „panoraamierand“. Seda sõna lugedes peaks igaüks mõistma, et tal on õigus tänaval pildistada üksnes heatahtliku seadusandja armust ja paikapandud piires.

8 Euroopa Komisjon. Commission staff working document. Impact assessment on the modernisation of EU copyright rules. http://statewatch.org/news/2016/aug/eu-com-copyright-draft.pdf, vt märkus 14.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming