Planeerimise kiirkursus

Tallinna arenguplaani ei oska sõnastada ei linnapea, linnaarhitekt, linnaplaneerijad ega arendajad, veel vähem on oskusi selles mõõtkavas mõelda linnaelanikel.

JOHAN TALI

Uurimisprojekti „Lõpetamata linn“ avasemestril üritasime uurimuse ja töötoa abil mõista, kuidas linna planeeritakse ja milliseid vahendeid otsuste langetamiseks Tallinnas kasutatakse1. Selline ülesanne ise on juba piisavalt kompleksne, kuid kogusime teavet võrdluseks ka Helsingi, Riia, Kopenhaageni, Vilniuse, Praha ja Zürichi kohta.

Valisime Tallinnaga suuruselt ja lähiajaloolt võimalikult sarnased, kuid ka erinevad ja nii mõneski mõttes eeskuju andvad linnad. Rääkisime nende linnade praktikute, linnaametnike, aktivistide ja teoreetikutega – vestlesime inimeste, mitte institutsioonidega. Oma küsimustes püüdsime olla otsekohesed ja aru saada, millised on linnade edulood ja murekohad, kas nende ruumilise planeerimise aluseks on koostatud laiahaardeline visioon, paberile pandud ühiskondlik kokkulepe, kuidas linn peaks arenema ja kuidas seda arengut järk-järgult ellu viia. Projekti jooksul loodame selgusele jõuda, millised regulatsioonid ja protseduurid annavad linna arengule raami, suuna ja ambitsiooni. Linnade olukorda süüvides sai väga kiiresti selgeks, et planeerimine erineb vaid nüanssides.

Ilmnes, et juhtmõte Tallinnast kui kvaliteetse elukvaliteediga linnast, kus on eriti hea elada, on tegelikult kahepalgeline: ühest küljest kõlab kõige kõrgema elukvaliteediga linna loosung väga ahvatlevalt ja õilsalt, kuid tegelikult on sellel ka pahupool. Kanada arhitekt Leonard Ma osutas ühes töötoas sellele, et tema endist kodulinna, Vancouverit, peetakse mitmete edetabelite järgi küll üheks elamiseks kõige sobivamaks linnaks maailmas, kuid kohalikud ei jaksa kinnisvara hinnatõusu tõttu eluga sammu pidada (seda suudab vaid rahvusvaheline ärieliit) ja peavad mujale kolima. Näiteks konsultatsiooniettevõtte Merceri koostatud ihaldusväärseimate linnade edetabel on suunatud suurkorporatsioonidele hõlbustamaks tööjõu targemat paigutamist. Väita, et elukohaks eriti sobiv linn on halb eesmärk, on totter. Tegelikult ei ole ka kinnisvara väärtuse tõus halb, pigem vastupidi. Küsimus on selles, kuidas kujundada linnaruumi stabiilselt ja jätkusuutlikult, mitte mainekujundusprojekti korras.2

Tallinna kirju detailplaneeringute plaan kirjeldab eraomanikele kuuluvate maatükkide arendamist. Tumesinine tähistab kehtestatud detailplaneeringuid, hele menetluses olevad ning oranž üldplaneeringut muutvaid detailplaneeringuid.

Uurimisprojekti „Lõpetamata linn“ töörühm

Tallinn

Tallinn sobib alustuseks, et rääkida küllaltki levinud linnaplaneerimise struktuurist. Selle peaarhitekti Endrik Männi ja tema kümneliikmelise büroo ülesanne on koostada üldplaneering, millega määratakse maakasutus ja funktsioonid. Peaarhitekti koostada on ka teemaplaneeringud ning määrata kõrghoonete paiknemine linnaruumis. Peaarhitekt on nõuandja ühiskonnas esile kerkinud ruumivaidlustes. Nõu saab linnaarhitekti büroo anda ka struktuuriplaanide kaudu, mis on mõeldud küll arengut suunama, kuid on siiski soovituslikud. Arendamine on eeskätt arendajate ja maaomanike käes.

Eesti iseseisvuse taastamise järel tagastati suur osa maast õigusjärgsetele omanikele ning erastati, mistõttu on Tallinna kinnistute omandimuster äärmisel kirju ja linnale kuuluvat maad, mida linn ise arendada saaks, äärmiselt vähe. Detailplaneeringud, mis sätestavad kruntide ehitusõiguse ja -mahu, lähtuvad eeskätt suure üldistusastmega üldplaneeringust ja võimalikest eri­tingimustest. Detailplaneeringutes kujutatud linn on pigem spekulatiivset laadi ja virtuaalne, kehtestatud detailplaneeringud ei anna tegelikult linna arengust õiget ettekujutust.

Turumajanduse tingimustes saab maaomanik oma krundil tegutseda raam­dokumentide piires (üldplaneering, teemaplaneeringud) küllaltki vabalt ning linnal on väga keeruline ellu viia suurejoonelisemaid, tervet linna hõlmavaid visioone. Olukord on kahetine: ühest küljest ootavad arendajad linnalt pikaajalisemat visiooni ja initsiatiivi arengu suunamisel, teisest küljest on peaarhitekti büroo ressursid väga piiratud ning visiooniloome dikteerib, kuidas eraomanik oma kinnisvara arendada tohib. Baltimaade ekspertidega vesteldes kõlas mitu korda, et Eesti küllaltki killustatud ja mitmeplaaniline areng on justkui eeskujuks: korraga toimub palju ning ehitada, ka väikeses mõõtkavas, on väga lihtne. Ka Taani arhitekt, konsultant ja linnaplaneerija Boris Brorman Jensen nägi just selles killustatud mustris väljapääsu Taanis levinud olukorrale, kus linn annab arendamiseks maad väga suurte tükkide kaupa, millest käib jõud üle ainult käputäiel suurettevõtjatel. Seetõttu ei ole ka arendajate vahel erilist konkurentsi ja kirju kamp väiksemaid arendajaid jääb mängust välja. Jensen näeb just väikeste, kergesti hõlmatavate tükkide pärast konkureerimises võimalust konkurentsivõimelisemat arhitektuuri luua ja linna arendada.

Helsingi

Tallinna lähinaabrite planeerimine on olemuslikult sootuks teistsugune. Helsingi territooriumist on ligikaudu 80% linna või riigi omandis ja seega kuulub planeerimismonopol seal linnale. Enamik ehituslubadest on tegelikult pikaajalised maa rendiload ning ettevõtjad konkureerivad maa arendusõiguse pärast ehitusprojekti tasandil. Erinevus Tallinnaga tuleb just selles kõige kontrastsemalt esile. Kuivõrd Helsingis on linn maa omanik, lasub sellel ka kohustus tagada linna kestliku arengu visioon. Ja seda ka tehakse. Ligi 300 liikmega linnaplaneerimisüksus planeerib Helsingi tulevikku nüüdisaegse üldplaneeringulaadse „Yleiskaava“ kaudu, mida uuendatakse iga kümne aasta järel. Dokumendi juurde kuulub ka poliitilise valimis­tsükliga arvestav elluviimisstrateegia, et kohalik võim saaks samuti linna arengus kaasa lüüa.

Helsingi on suur linn ning veel suuremad on sealsed plaanid. Rohkem räägitakse ja liigutakse just suurte, kaugele tulevikku ulatuvate plaanide poole. Helsingi areng on pikalt ette planeeritud. Selle aluseks on küllaltki kõrgetasemelised strateegiad ja raha nende elluviimiseks. Helsingi arengustrateegia põhineb vägagi optimistlikul kasvuprognoosil. Omamoodi põhjapanev erisus Tallinnaga võrreldes on see, et linnajuhid on omaks võtnud keskkonnasäästlikud ja loodusega tasakaalu otsivad jätkusuutlikud planeerimisprintsiibid: oluliseks peetakse ühistranspordi eelisarendamist, süsinikujalajälje vähendamist ning linna võimalikult tihedat põimimist loodusmaastikuga.

Riia

Riia on nii ajalooliselt kui ka planeerimiselt vägagi Tallinnaga sarnane. Suures plaanis oleme jõudnud võrreldavate verstapostideni ja ka lõunanaabrid pistavad rinda samade väljakutsetega nagu meie pealinna juhid. Sealse linna­arhitekti positsioon ja vastutus on Tallinna ametivenna omaga küllaltki ühetaoline ning piirdub peamiselt üldplaneeringu läbitöötamise ja arvamusliidri rolliga. Linnaplaneerija töölaual on küsimused, kuidas tagada ulatusliku UNESCO kaitse all oleva vanalinna jätkusuutlik toimimine linnasüdamena, kuidas re­struktureerida nõukogudeaegne ruumi­pärand (paneelmagalad, aiandikrundid jne) ning kuidas tagada jõeäärse linnasüdame, endiste tööstusalade, nüüdisaegne areng. Daugava jõe kallaste arenguplaane vaadates jõuame aga Riia linnaplaneerimise omapärani.

Riia planeerimine on kohalike praktikute silmis vertikaalne. Otsustajate kätte on koondunud küllaltki suur otsustusõigus ja tegutsemisvabadus. Kohtusime karismaatilise endise linnaarhitekti Jānis Dripega kohaliku suurbüroo Arhis Arhitekti eestvedaja Andris Kronbergsi kontoris. Pikalt ühisel rindel töötanud paar näitas ambitsioonikaid plaane, mis meenutavad esmapilgul rohkem New Yorki kui Riiat. 2000. aastate algus oli majanduskriisieelne optimistlik aeg. Kunagine linnaarhitekt Dripe töötas teadlikult visiooni loomise kallal ning üritas vormida avalikkuse arvamust ning meelitada Riiga rahvusvahelisi investoreid. Ta kutsus nii kohalikke kui ka piiritaguseid arhitekte üles pakkuma välja oma nägemust, kuidas taaselustada Daugava läänekalda abil suur Riia linn. Dripel jäi see linn ehitamata, kuid paljuski avalikkuse tähelepanu jahtinud projektid panid aluse edasisele arengule, tõstatasid teema ja andsid kätte tooni. Jõeäärsed alad liideti perspektiivikate arengupiirkondadena (küllaltki heldekäeliste ehitusmahtudega) üldplaneeringusse. Arhitekt Kronbergs vaatas nüüd tagasi tehtud tööle ja ütles täie tõsidusega, et arhitekt peab oskama unistada: peab olema valmis, et ühel päeval saabub „suur sinine elevant“ ja linna areng käivitub uue hooga.

Kopenhaagen

Kopenhaagenit hakati üheks Euroopa elukohana kõige hinnatumaks linnaks vormima juba 1980. aastatel, kui vaesuse ja tööpuudusega võitleva linna juhtkonna kõrvale astus huvigruppide ja investorite kogu, kes töötas välja linna jõulise arendamise plaani. Valglinnastumise hoolika kontrolli all hoidmise kõrval peeti äärmiselt oluliseks ka toonase linnastruktuuri tihendamist ja linnastu suurendamist. Taani arhitektuuri­keskuse direktor Kent Martinussen tõi välja Kopenhaageni eduloo, mille käigus kerkis esile ka uus põlvkond rahvus­vaheliselt tunnustatud arhitekte. Ta tõdes, et linnaruumi kvaliteedi parandamisega tõuseb ka piirkondade väärtus. Linn müüs maa, enamasti tühermaad või endised sadamaalad, arendamiseks, kaasas pensionifondid, erainvestorid ning kehtestas linnaruumi kvaliteeti tõstvad nõuded. Ühiskond investeeris kaudselt pensionifondide kaudu linnakeskkonda, dikteeris kasvutingimused ja lõi inimkeskse, kõiki ühiskonnagruppe hõlmava linnaruumi kuvandi. Kõige kaugemale on Kopenhaagenis suurejooneliste plaanide elluviimisel jõutud Ørestadi arenduspiirkonnas kesk­linnast lennujaama suunda jääval endisel jääkmaal. Olgugi et sealsed ehitised on kahtlemata kõrge kvaliteediga, iseloomustab uut keskkonda siiski teatav anonüümsus ja ebakõla ning ruum mõjub kohati kokkulapitult ning Kopenhaageni kesklinna energilisuse ja tihedusega võrreldes kuidagi hõredalt. Kopenhaageni linn jätkab aga agressiivse kasvustrateegia elluviimist, mille tõestuseks olgu Øresundi sild Rootsi Malmösse. Selle tõttu on Malmöst saanud nüüdseks ekspertide hinnangul pigem Kopenhaageni eeslinn kui kaksiklinna võrdväärne osis.

Vilnius

Vilniust iseloomustab kõige paremini suurus. Üle poole linna territooriumist on rohealade ja rahvusparkide all. Sellise seisu juured peituvad Leedu planeerimiskultuuri ajaloos: laiutav linnapiir on päritud eelmisest ajajärgust. Kuna aga selle tõttu täieneb linnakassa muu hulgas ka maksutuluga, ei tõtta keegi midagi muutma. Teine eriskummaline nähtus on see, et Vilniuses alles kestab Nõukogude Liidu järgne maade tagastamine õigusjärgsetele omanikele. Erastatud on ka kunagiste paneelmagalate (need moodustavad Vilniuse elamufondist üle poole) juurde kuulunud aiandimaad ja need erakruntideks tehtud. Planeerimata aladel puuduvad peamised linnalised hüved ja taristud. Ühtäkki tuleb linnal külatäis eeslinnalapsi kooli toimetada või neile endise aiandi juurde koolimaja ehitada. Kõik see kisub kauast Vilniuse linnaarhitekti Mindaugas Pakalnist teda päriselt huvitavatest teemadest kõrvale, kuid kõigi argiste murede juures leiab ta aega rääkida ka suurest pildist. Tema käe all koostatud üldplaneering on niivõrd täpne ja kõikehõlmav, et tihtipeale pole täpsemat detailplaneeringut enam vajagi ning ehitama saab hakata üldplaneeringu järgi.

Balti riikides käib välis­inves­teeringute pärast armutu võitlus. Pakalnise arvates on Riia regiooni keskusena taandumas ning Tallinn ja Vilnius jõudsalt järele võtmas. Üks tema ülesandeid ongi sellele arengule kaasa aidata.

Praha

Praha puhul tuleb rääkida inimestest. Tegu on külastatutest suurima linnaga ja sealne linnaplaneerimise struktuur on hiljuti läbi teinud ulatusliku ja põhimõttelise kannapöörde paljuski tänu uute inimeste uutele mõtetele. Kui abilinnapea ametist tõusis poliitiliste skandaalide keerises ajutiselt linnapeaks linna­geograafia taustaga Tomáš Hudeček, siis oli üks tema esimesi samme senise linnaplaneerimisameti baasil Praha planeerimis- ja arendusinstituudi moodustamine. Uuel institutsioonil on paljuski samasugused ülesanded kui vanal, alates GISi (geoinfosüsteemi) kaarditeenistusest üldplaneeringuni välja, kuid oluline muudatus oli pigem ideoloogiline ja põlvkondlik. Noor, Euroopa suurlinnades planeerimist õppinud põlvkond kutsuti koju tagasi, oluliseks sai suhtekorraldus ja avaliku ruumi projektide kaudu linnarahvaga suhtlemine. Sellised eesmärgid näivat olevat laenatud elukohana kõige ahvatlevamatelt suurlinnadelt nagu Berliin, Viin, München, Kopenhaagen jts, seda siiski paljuski just mainekujunduslikult ning heaoluühiskonna linnalist elustiili propageerides. Argitasandil on olukord aga mõnevõrra visam muutuma. Prahas on 57 piirkonda oma poliitilise konteksti ja linnapeaga. Piirkondade autonoomiast tingituna nõuab planeerimisprotsess tihtipeale väga palju aega, harvad pole juhud, kui arendusprojektid takerduvad aastakümneks bürokraatiamasina hammasrataste vahele.

Zürich

Zürichi linnaplaneerimise omapära tuleneb paljuski selle paiknemisest mäestiku ja järve vahel. Zürich näeb end rahvusvahelise majanduskeskusena Euroopa keskel, kuid väljaspool Euroopa Liitu: linn on äärmiselt mitmekesine, multikultuuriline ja kasvab kogu aeg. Kuna laienemine on reljeefi tõttu välistatud, ehitatakse linna teadlikult tihedamaks ja kõrgemaks. Mõned piirkonnad on seejuures prioriteet ja neid uuendatakse suurejoonelisemalt. Uuendatavate piirkondade arendusprojektidel on oma kodanikuportaalid, mille kaudu hoitakse linnakodanikke kõigi otsuste ja valikutega kursis.

Kõige selle juures on oluline ka ühistransport. Linna tihedamaks tegemise juures on väga raske ette kujutada laiemaid autoteid, vastupidi: linn seisab selle eest, et autode hulk väheneks ja linn muutuks jalakäijasõbralikumaks. 1960. aastatest peale eelis­arendatakse trammiliine ettekäändel, et hea ühistranspordiühendus tõstab märkimisväärselt ka kinnisvara väärtust.

Kokkuvõte

Linnade vaatlemisel ja võrdlemisel tehtud põhjapanevamaid järeldusi on see, et Euroopa linnad on endiselt elujõulised, muutused leiavad aset pigem kvaliteedis kui kvantiteedis. Erisused ilmnevad kvaliteedi loomises ja selles, kuidas omavahel kokku lepitakse. Oleme praegu olukorras, kus Tallinna arenguplaani ei oska sõnastada ei linnapea, linnaarhitekt, linnaplaneerijad ega arendajad, veel vähem on oskusi selles mõõtkavas mõelda linnaelanikel. Tunnistan, et oleme väga kriitilised, aga usun, et just sellest saab ja tulebki alustada.

1 Uurimisprojekti „Lõpetamata linn“ töörühma kuuluvad kunstiakadeemia arhitektuuri- ja planeerimis­osakond, kinnisvaraettevõte E.L.L. Kinnisvara ja Tallinna linn.

2 Võrdluseks võib välja tuua, et stabiilne Zürich on selles edetabelis teisel kohal, maailma tähelepanu all kasvav Dubai 74. ja Tallinn 89. kohal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming