Planeerimine toob esile pinna all pulbitsevad konfliktid

Mart Hiob: „Ruumilise planeerija ülesanne on aidata omavalitsusel jõuda strateegiliste eesmärkideni, anda nõu, kas üks või teine otsus viib sihtpunkti või hoopis rappa.“

MERLE KARRO-KALBERG

Mart Hiob: „Ruumiloome pole üksikute spetsialistide pärusmaa, vaid meie kõigi vastutus: kes tahab rohkem vastutada, see osaleb rohkem, kes tahab vähem vastutada, see võtab ka vähem osa.“

Mart Hiob: „Ruumiloome pole üksikute spetsialistide pärusmaa, vaid meie kõigi vastutus: kes tahab rohkem vastutada, see osaleb rohkem, kes tahab vähem vastutada, see võtab ka vähem osa.“

Heiki Kalberg

Augusti keskel kaitses Mart Hiob Tallinna tehnikaülikoolis Eesti esimest linnaplaneerimisalast doktoritööd, kus uuritakse paradigma muutust ruumilises planeerimises.*

Milles see paradigma muutus siis seisneb?

Mart Hiob: See tähendab, et võidukäigu on teinud alt üles planeerimisviis. Enam ei tule planeerimisotsused kuskilt ametiasutustest, vaid rohkem kuulatakse kohalikke elanikke. Muutunud pole mitte ainult planeerimise valdkond, vaid ühiskond tervikuna. Suurem osa arenenud maailmast on liikunud demokraatlikuma korralduse poole. Eesti sõltub väga lääne arengutest, püüame muu ilmaga sama jalga astuda.

Supilinna kolm üldplaneeringut 1986., 2001. ja 2014. aastast toovad muutused ilmekalt esile. Nende pealt on väga hästi näha, kuidas inimeste sõnaõiguse kasvuga on muutunud ka planeeringu lahendus. Mida rohkem on elanike arvamust küsitud, seda rohkem hinnatakse ka praegusi väärtusi ja püütakse neid säilitada. 1986. ja 2001. aasta planeeringud on üllatavalt sarnased. Märgatav hüpe on toimunud alles hiljuti ja see on ühelt poolt seotud riigikorra vahetumisega, aga olulisel määral ka uue põlvkonna pealekasvuga.

See, et asjade üle vabalt arutatakse, on juba suur muutus. Ei ole aukartust ega hirmu võimu ees, ka inimesed, kes sõltuvad võimust, julgevad seda kritiseerida.

Kuidas on muutunud planeerija roll?

Planeerija roll on kahtlemata väga palju muutunud. Tänapäeva planeerija ülesanne on aidata omavalitsusel jõuda strateegiliste eesmärkideni, anda nõu, kas üks või teine otsus viib sihtpunkti või hoopis rappa. Ekspert saab oma teadmistele tuginedes öelda, milliseid strateegilisi eesmärke on üldse võimalik seada, millised on trendid mujal maailmas ja loetleda vahendeid, kuidas kohale jõuda. Planeerija roll on viia otsustaja teadliku valikuni. Kui enne ütles planeerija, kuidas peab tegema, siis nüüd peab planeerija koondama palju arvamusi ja liitma need ühte lahendusse. Planeerimine on suure ühiskondliku mõjuga tegevus, mis puudutab paljusid. Kui varem tegid neid ulatusliku mõjuga otsuseid vähesed, siis mida aeg edasi, seda rohkem inimesi on selle otsuse tegemise juurde kaasatud. Planeerija annab nõu, kuid otsuse langetavad lõpuks ühiskonna demokraatlikult valitud esindajad ehk siis omavalitsused, mõne planeeringu puhul ka riik.

Tihti ei julge ega taha need rahva valitud esindajad ju otsustada või lasevad end mõjutada kellegi ärihuvist ja kasumist. Milline peaks planeerimisprotsessis olema omavalitsuse roll ja milline see praegu on?

1995. aastal vastu võetud planeerimisseaduse aluspõhimõtted pole muutunud. Juba siis, kui omavalitsusi veel õieti polnudki, anti neile otsustamisõigus. Praegu on omavalitsused muutunud küll palju tugevamaks, kuid nad pole tõesti alati oma ülesannete kõrgusel. Jah, otsustamine ja vastutamine on suur koorem, kuid ega seda kellegi teise õlule lükata ole ka võimalik. Paremat süsteemi pole kuskil demokraatlikus ühiskonnakorralduses suudetud veel välja mõelda.

Omavalitsusedki on erinevad: mõnes on viissada elanikku, teises pea pool miljonit. Õigused ja kohustused on kõigil samad. Tallinn on Eesti planeerimist reguleerivate seaduste rakendamiseks osutunud liiga suureks. Pealinnas ei suju planeerimine kuigi hästi just selle pärast, et ettenähtud protseduurid sobivad kõige paremini Tartu-suurusele omavalitsusele. Tallinna linn peaks planeerimisega seotud otsustusõiguse osaliselt edasi delegeerima näiteks linnaosale või asumi kogukonnale. Mujal läänemaailmas, kus omavalitsused on palju suuremad kui Eestis, on seda juba 1960. aastatest alates püütud teha.

Väga suur probleem on ka see, et omavalitsustes pole häid planeerimis­spetsialiste. Eestis on neid erialase hariduse puudumise tõttu üldse vähevõitu.

Kui palju on kodanike aktiivsemaks muutumisega muutunud ka omavalitsused?

Pööre suurema kaasamise ja demokraatia poole sai toimuda alles siis, kui omavalitsustesse tuli tööle piisav hulk uusi inimesi. Ühes süsteemis kasvanud ja töötanud inimestel on väga raske üleöö end ja oma mõtteviisi muuta. Muidugi on ebamugav harjuda mõttega, et asjad ei käi enam sedasi nagu enne – üks inimene ütleb, kuidas on ja nii jääb –, vaid et arvestada tuleb paljude arvamusega. Kui aga sellest uhkusest või harjumuspärasest ellusuhtumisest üle saada, siis ei teki ka linnavalitsuse inimestel tunnet, et neid on kõrvale jäetud. On loomulik, et lahendusi kaalutakse ja vajadusel otsustatakse ringi, seda ei pea traagiliselt võtma. Vastandumine kohalike ja valitsejate vahel ei kao küll kunagi mitte kuskile, kuid oluline on jõuda sinnani, et kumbki pool ei tunne ennast alaväärse või kaotajana, kui talle ebameeldiv otsus langetatakse. Me oleme sinna teel. Kohale ei jõua siiski kunagi, sest kui tundub, et oled lõppjaamas, siis tegelikult selgub, et teed on pikendatud ja rong juba edasi sõitnud.

Mulle tundub, et eespool mainitud muutused ongi juurduma hakanud endistes agulites, puitelamurajoonides nagu Supilinn, Kalamaja, Karlova ja Uus-Maailm. Mis selles ruumis on, mis inimesed kokku toob ja aktiivselt oma elukeskkonna loomises kaasa rääkima ajendab?

Mina olen nõukogude aja laps, kellel on sellest perioodist traumaatilised mälestused. Mina ei sooviks kellelegi sellist ühiskonnakorraldust ja ruumiloomet, kus inimese omavastutust püüti võimalikult palju pisendada ning loodi standardiseeritud keskkond, millega kõik kohanema pidid. Initsiatiiv suruti alla igal tasandil. See polnud ainult Nõukogude Liidus nii, samasuguseid võtteid kasutati ka mujal ja kasutatakse kohati seniajani. Ajaloolised linnaosad, endised agulid, on vastand sellisele ruumikorraldusele – need soodustavad omapära, loomingulisust, aga ka koostegemist. See pole juhus, et muutused ruumilises planeerimises just nendes asumites kõigepealt esile kerkisid.

Sa oled ka pikalt olnud Supilinna seltsi esimees. Kuidas te otsuseid vastu võtate?

Supilinna elanikkond on oma eelistustes üldiselt olnud väga üksmeelne. Aga mõnes suuremas asumis või kogukonnas ei pruugi inimesed ühel meelel olla. Sellisel juhul otsustatakse nii nagu demokraatias ikka. Riigivalitsemisel ei ole ju ka kõik erakonnad koos võimul. Osa on võimul, teised opositsioonis. Nii ka kogukonnas, mis on lihtsalt demokraatia väiksem mudel.

Ruumikasutuse võlu peitub tema paindlikkuses. Uuselamurajoonide elanikud on väga korralikud, pügavad muru ja hoolitsevad oma omandi eest just nii, nagu keegi on ette kirjutanud. Kui vaatame aga vanemaid asumeid, siis saab selgeks, et inimesed teevad seal kohati väga imelikke asju: lapsed ronivad katusel ja mängivad n-ö vales kohas. Inimesed kohandavad ruumi oma vajadustele, hoolimata algsest kavandist. Oluline on aru saada, et ruumiloome pole üksikute spetsialistide pärusmaa, vaid meie kõigi vastutus: kes tahab rohkem vastutada, see osaleb rohkem, kes tahab vähem vastutada, see võtab ka vähem osa. Ruumiloomest osavõtmine pole kohustus, kuid tahes-tahtmata muudame ruumi enda ümber. Kes seda teadlikult ei tee või ei taha sellest osa võtta, neil on ka hiljem vähem moraalset õigust juhtunu üle nuriseda.

Kui palju on elanike aktiivsuse kasv Supilinna ruumistruktuuri muutnud? Millist ruumi rohujuuretasand loob?

Näitena võib Supilinnas tuua Oa tänava. Viimase kolmekümne aasta jooksul on sellest tahetud teha Tallinna maanteele suunduvat transiittänavat, siis on see teisendatud kohaliku tähtsusega liiklustihedaks tänavaks, praegu väärtustatakse seda kohaliku asumi sisetänavana. Seda on Oa tänav ju kogu aeg ka olnud ja linnaliikluse seisukohast puudub vajadus seda muuta. On ilmselge, et mida rohkem on kohalikke elanikke planeerimisse kaasatud, mida rohkem on nende arvamusi küsitud, seda enam on tänava väljaehitamise plaan muutunud jalakäija- ja jalgratturi- ehk kohaliku kasutaja sõbralikumaks.

Sa mainisid ennist, et oleme kõik olenemata vanusest ja haridusest ruumiloojad. Milleks meile siis planeerija? Kus on iseorganiseerumise ja planeerimise tasakaal?

Muidugi võib öelda, et kui on demokraatia, siis olgu demokraatia lõpuni ja planeerijat polegi tarvis. Seda on maailmas ka proovitud, kuid mitte kuigi heade tulemustega. Iseorganiseerumine annab hea tulemuse väga homogeenses kogukonnas ja kestab isegi sel juhul lühidalt. Kõik need kogukonnad lagunevad varem või hiljem. Järjepidevuse ja kestlikkuse tagamiseks on tarvis erialaseid teadmisi ja kogemust, et öelda, mida ühe või teise otsuse langetamine tõenäoliselt kaasa toob. Sellepärast on ruumiplaneerimisel vajalik erialaspetsialisti ja kohalike elanike koostöö. Kohalikku kogemust peaks planeerimises kindlasti rohkem kasutama, isegi siis, kui see väljendub ebakonstruktiivses vormis, kui võideldakse muutuste, erinevuste või uute elanike vastu. See on kohaliku kogukondliku mõtlemise varjupool, mida omakorda peaks tasakaalustama erialane teadmine, et planeerimisotsused oleksid tasakaalus.

Planeerimisprotsess koosneb pidevast läbirääkimisest kohalike elanike, huvitatud osapoolte ja omavalitsuse vahel. Tihti ei jõuta omavahel kuidagi kokkuleppele ja planeeringud jäävad venima, mõnikord on planeerija laual kümme aastat vana planeering, mis pole kehtestamiseni jõudnud. Kas planeerimisprotsess on liiga aeglane, et tegeliku eluga kooskõlas olla ja tulevikku kavandada?

Planeerimissüsteem ise pole aeglane, küll aga süsteemi rakendamine. Jõuame jälle ringiga selleni, et neid inimesi on väga vähe, kes teadlikult oskaksid seda protsessi efektiivselt ja hea tulemusega läbi viia. Eestis on tihti nii, et planeeringuid koostatakse kas efektiivselt, s.t kiirustades ja umbropsu, või hea tulemusega, aga väga pikalt. Mina küll usun, et mõlemat saab ühildada. Eks planeeringute n-ö kehtivusaeg sõltub paljuski muudest teguritest. Mõnikord võib üks planeering kehtida viiskümmend aastat ilma ajale jalgu jäämata. Me oleme jätkuvalt kiire arengu faasis ja seetõttu vananevad ka üldplaneeringud moraalselt ega vasta tegelikele vajadustele. Eesti toimetab endiselt häireseisundis, tehakse hädapäraseid asju või kustutatakse tulekahjusid ning seetõttu strateegiliste eesmärkide seadmiseks jõudu ei jätku. Ega teised riigid meist nii väga suuresti erinegi, kuid kui jälgida Põhjamaade arengut, tuleb tõdeda, et vahe on siiski sees. Norras näiteks on selge, et pärast poliitilise võimu vahetumist seatakse uued eesmärgid ja hakatakse neid kiiresti ellu viima. Igasugune planeerimisotsus on lõpuks poliitiline. Planeerimine on võimu teostamise küsimus.

Tartu linnale koostatakse praegu üldplaneeringut, mida mõneti võib pidada strateegiliseks dokumendiks, kuid ka seal nokitsetakse liialt detailide kallal. Oluline pole ju see, et üldplaneeringus oleks täpselt ära määratud, kuhu tulevad eramud või väikesed kortermajad. Piirduda võiks hoonestuse mahu ning üldisema otstarbe määratlemisega – täpne funktsioon tuleks määrata vaid juhul, kui see on strateegiline eesmärk.

Inimesed oskavad ju üksikasjades kaasa rääkida. Strateegiliste otsuste tegemiseks on tarvis laiapõhjalisi erialateadmisi. Kuidas selliseid suuri asju selgitada?

Üks küsimus on see, kuidas planeerimisprotsessis käituda inimestega, kellele ümbritsev üldse korda ei lähe, kes ei avalda oma arvamust ega tahagi seda teha. On üks planeerimisteoreetikute koolkond, kes ütleb, et nendelt inimestelt tuleb siiski ka arvamus kätte saada. Teine koolkond leiab, et kui inimene valib kõrvalejäämise, siis on see tema õigus. Kaldun toetama teist varianti. On muidugi ka hulk aktiivseid kodanikke, kes tahavad kaasa rääkida, aga neil tõepoolest on piiratud arusaam seostest ja põhjustest. Sellisel juhul peaks riik või omavalitsus näitama üles julgust ja langetama otsused, mis on vajalikud, mitte populaarsed.

Kui aastatel 2007–2014 Supilinna üldplaneeringut koostati, korraldati elanike seas mitu küsitlust. Vastasid sajad inimesed, mis oli väga hea tulemus, kuid Supilinnas elab siiski pea kaks tuhat elanikku. Ka kõige laiaulatuslikuma kaasamisega ei jõuta kõigini. Sellega peab leppima ja peab leppima ka sellega, et on inimesi, kes hoolivad muudest asjadest ja ruumikasutuse kohta oma arvamust ei väljenda.

Üldplaneeringud tegelevad linna või linnosaga tervikuna veidi abstraktsel tasandil. Tulisemad vaidlused ja kaasarääkimise soov tekib kodanikel just detailplaneeringu koostamisel, sest see määrab kavandatava ruumi juba päris täpselt. Eelmisest aastast kehtima hakanud uus planeerimisseadus on detailplaneeringute koostamist aga lihtsustanud. Kuidas sa sellesse suhtud?

Supilinna üldplaneering on muidugi selline, kus on paika pandud kõik tulevased majad ja on seega väga konkreetne. Linna tasandil ei tohiks üldplaneering tegelikult nii täpne olla. Detailplaneeringu eesmärk ei ole, nagu seadus ekslikult sõnastab, üldplaneeringu elluviimine, vaid ruumiotsuste langetamine avaliku menetluse kaudu. Detailplaneering on inimestele kergesti arusaadav ehituseelne vaheetapp, mis võimaldab kaasata paljusid. See on oluline nii naabritele kui ka laiemale avalikkusele. Detailplaneeringutel on olnud kodanikuaktiivsuse kasvatamisel väga oluline roll. Kahjuks püüab uus seadus detailplaneeringute osa pisendada ja selle etapi üldse ära jätta. Tartu linn kasutab vastset võimalust üsna usinalt. Tallinn püüab endiselt ruumikavandamist demokraatlikumalt läbi viia ega kasuta uue seaduse võimalusi nii avaralt.

Kuivõrd on meil planeerimine liiga protseduurides kinni? Kas ruumi loomine ja planeeringu sisu jäävad bürokraatia nõudeid täites tagaplaanile?

Üks ei välista teist, kuid menetlemisel minnakse sageli kergema vastupanu teed ja keskendutakse lihtsamale. Planeerimisel on kaks poolt: kõigile arusaadavate ruumiotsuste tegemine ja juriidilise dokumendi koostamine, mis on aluseks järgnevatele sammudele. Kuna koostatakse dokumenti, siis see peabki olema nii protseduuriliselt kui ka sisult korrektne. Korrektsust saab hinnata juriidilisest seisukohast. Kvaliteetse sisu loomine on aga tunduvalt keerulisem. Planeeringute sisu on tihti nõrk, sest protseduuride tegemiseks ja kontrollimiseks on olemas kriteeriumid, heale sisule ei saa üheselt mõistetavaid mõõdikuid seada. Sisu tuleb iga juhtumi puhul luua, milleks ongi meil tarvis ruumilise planeerimise spetsialiste. Omavalitsustes on häid menetlejaid ja ka häid teiste erialade ruumispetsialiste, kuid professionaalseid linnaplaneerijaid vähe. Nii jõuame tagasi haridusküsimuse juurde – meil on vaja ruumilise planeerimise õpet, mis peaks toetuma ruumilise planeerimise akadeemilisele koolkonnale, mille loomisega peaks alustama kohe.

Sa käsitled oma doktoritöös ruumilist planeerimist eraldiseisva valdkonnana. Eestis on planeerimine tegelikult killustatud paljude teiste ruumispetsialistide vahel: planeeringuid koostavad arhitektid, maastikuarhitektid, kinnisvaraarendajad, maamõõtjad jt. Mil määral peaks ruumilist planeerimist õpetama eraldi erialana?

Mina linnaplaneerimise fännina näen, et loomulikult peaks see olema eraldi valdkond. Eestis pole olnud sellist aktiivrühma, kes selle eriala iseseisvana üles ehitaks. Nii nagu maastikuarhitektuur on suuresti viimase kahekümne aasta jooksul taasleiutatud, peaks ka planeerimisele iseseiva eluõiguse välja võitlema. Eesti pole sugugi ainuke riik, kus asjad nii on. Ka Norras, kus ülikoolis õppisin, oli linnaplaneerimine ühe või teise eriala spetsialiseerumine. Neid riike, kus planeerimine on eraldi distsipliin, on tegelikult vähe. Ometi võiks see olla suure kaalu ja potentsiaaliga valdkond.

* Doktoritöö kannab pealkirja „The Shifting Paradigm of Spatial Planning in Estonia: The Rise of Neighbourhood Participation and Conservation of Built-up Areas through the Detailed Case Study of Supilinn, a Historic Suburb of Tartu City, Estonia“ („Paradigma muutus Eesti ruumilises planeerimises: kogukonna aktiivsuse esiletõus ja väljakujunenud linnapiirkonna säilitamine Tartu ajaloolise linnaosa Supilinna näitel“). Töö juhendaja professor Zenia Kotval (TTÜ), oponendid prof Angela Million (Berliini tehnikaülikool, Saksamaa) ja prof Bogdana Neamtu (Babeş-Bolyai ülikool, Rumeenia).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar