Optimismi õppetunnid ehk

Tühjad Eesti külad ja üksindus maal

LIIS SERK

Väljarännet maapiirkondadest ehk antropoloog Dace Dzenovska kirjeldatud suurt lahkumist1 käsitlevad riik ja avalikkus kui demograafilist probleemi, selle tagajärjel on elust maal saanud murettekitav nähtus. Äärealadele jäänud elanikes nähakse erakuid ja maal elamine tähendab uustulnukate entusiasmile vaatamata tühjust ja eraldatust.

Kui pärast Nõukogude Liidu lagunemist märkisid võssa kasvanud kolhoosihooned millegi uue algust, siis Dace Dzenovska käsituses viitavad nüüdsed teeäärsed kokkukukkunud hooned talupidamise plaani ebaõnnestumisele Euroopas.2 Inimesi aga iseloomustab möödunud aegade nostalgia.

Veebiportaalis Eesti Elu 2012. aastal ilmunud artiklis „Vaata, millised Eesti külad on välja surnud“ oli võetud aluseks 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus. Eesti 4438 külast oli enamikus registreeritud vähem kui 100 püsielanikku, 102 külas ei olnud neid ametlikult enam ühtegi. Artikli mõte oli selge: maal on kunagi elanud rohkem inimesi.

Maa jääb tühjaks

Kaks kuud väldanud antropoloogilistel välitöödel Ida-Saaremaal keskendusingi maalt lahkumise fenomeni dünaamikale ja iseloomule. Elasin kohaliku abielupaari juures ja käisin vestlemas inimestega üle Saaremaa, kes kõik olid otsustanud jääda paigale, kuigi suurem osa nende naabritest oli lahkunud. Uurisin püsielanikelt, kuidas tajutakse lahkumist ja kas sellega kaasneb üksildus või tühjusetunne. Kas Eesti maaühiskonnas saab rääkida uut liiki eraldatusest? Kas üksinduse on põhjustanud sotsiaalsete struktuuride muutumine või on see olnud igaühe vaba valik?

Sotsioloog Raili Nugini sõnul pole „maaelul“ seni definitsiooni, kuid eelarvamus selle sisu kohta võib mõjutada inimeste ja paikkonna käekäiku.3 Nii akadeemilises kui ka avalikus diskursuses vastandatakse maa- ja linnaelu. Enamasti on käsitluste lähtepunktiks linn ja seetõttu taandatakse maakohad marginaalseks ja homogeenseks monokultuuriks.4 Sotsialismijärgsetes riikides valitseb trend suhtuda maapiirkondadesse hinnanguliselt, tõlgendada neid kohtadena, kus inimesed pole kohanenud uue sotsiaalmajandusliku reaalsusega.5 Paul Cloke’i sõnul saab maaelanikust seeläbi moderniseerimise objekt, kelle arvamused, tegemised ja eesmärgid on teisejärgulised. Maa ja linna piir on aga hägustumas ja maakohas elamine ei ole tingimata identiteedi alus. Maale kolinud mobiilsete linlaste ja hooajaliste elanike tõttu maapiirkonnad urbaniseeruvad, see tähendab aga suuremat keskmist sissetulekut ning alternatiivseid maakasutus- ja suhtlemisviise.6 Maaelu mõiste sisse mahub ka põllumajandus, kusjuures järjest sagedamini võib täheldada alternatiivse talutööstuse kasvu ning maad kasutatakse üha enam tarbimiseks, mitte tootmiseks.7

Maapiirkondade inimtühjus pole kindlasti teisejärguline küsimus, kuid kui inimestega vestelda, siis muutub läbielatu valguses maalt lahkumise fenomen mitmetahulisemaks. Eesti maaelu muutused on ikka olnud seotud maalt lahkumisega ja Eesti Rahva Muuseumi küsitlustest selgub, et emigratsiooni ja maaelu väljasuremise pärast tunti Saaremaal muret juba 16 aastat tagasi.

Väljaränne ei pruugi üksikisiku igapäevaellu tingimata kohe muutusi tuua, pigem on see kujunenud riigi regionaalpoliitiliseks ja majandusmureks. Nii mõnigi mu vestluskaaslane soovis, et lähikonnas oleks veelgi vähem inimesi. Lahkumine maalt ei tähenda tingimata elu väljasuremist, vaid maamaastike muutumist. Külad võivad küll mõnikord tähendada kogukondlikku eluvormi, kuid suheldakse vahemaast sõltumata ikka nendega, kel samad huvid ja eesmärgid, näiteks kas või rohevahetus, töö või religioon. Kuidas inimesed külakeskkonda tajuvad, on omaette huvitav teema. Mõnele tähendab see üksnes kaardilt vastu vaatavat administratiivset jaotust, mõnele kehastavad uued naabrid sotsiaalsete sidemete taastamist.

Maal elamise kogemus

Üksiolemine võib, aga ei pruugi maalejäämise otsusega kaasneda. Kuigi enamik inimesi, kellega Saaremaal kokku puutusin, soovis enda ümber näha rohkem elu ja inimesi, lepiti oma olukorraga. Otsusega maale jääda oldi rahul, sealt ei soovitud lahkuda, kuigi see tooks kaasa rohkem suhtlemist. Liidia on 70ndates naisterahvas ja üksi maal elanud juba aastaid. Kodust lahkub ta harva. „Kus võiks olla parem, kus? Mina olen siin külas üles kasvanud. Kuigi see maja pole mu sünnikodu, see on seal, täpselt üle põllu, siis see koht on ikkagi oma, kõik majad on tuttavad. Pole vahet, et nad on tühjaks jäänud. Kuus tühja maja ja mitte kedagi pole, kellega rääkida. Ma olen sellega nüüdseks harjunud, tühjad majad on omaks saanud ja ma ei igatsegi kedagi.“

Abielupaar, kelle juures elasin, ja saarlased, keda kohtasin, olid vastu­pidiselt oodatule eluga rahul, hindasid mitmekülgsete suhete rohkust ja iseendaga olemist. Elu maal ei ole ilmtingimata seotud kogukonnaga, pigem on tegu ainulaadse ja isikliku inimeste, loomade, hoonete, ettevõtmiste ja maastike dünaamilise kooslusega. Bachelard’ile toetudes võib väita, et inimesed ei muuda mitte üksnes oma ümbrust, vaid ka suhtumist. Külakoerad hauguvad öö hakul, täpselt nagu 15 aastat tagasi, ning vestlused külapoodides kulgevad omasoodu, kuid maaellu kuuluvad nüüd ka mahetatrapõllud, koduõpe, väiketootjad, hoovikohvikud ja festivalid. Välitöödel kohtusin ka keskealise naisega, kelle kodukülast on praeguseks lahkunud peaaegu kõik ja kelle ainsaks kaaslaseks on koer. Ühe abielupaari arvamused maaelust olid aga risti vastupidised: hiljuti sisserännanud naine iseloomustas küla kui õnnelikku ja sotsiaalset, seal sündinud mees aga demograafiliste muutuste valguses kui masendavat kohta.

Maa- ja linnapiirkondade elurütm erineb siiski endiselt ning Saaremaalt Tallinna minek tundub kohati kui reis välismaale. Kindel on see, et maaelu probleemide lahendamiseks sobivad üksnes lokaalsed lahendused ning riik peab tegema koostööd kohalike elanikega. Kuigi mina kohtasin ennekõike optimismi ja iseseisvust, ei vabasta neoliberalistlik lähtekoht riiki vastutusest tagada maale elama jäänud inimestele ühistransport ja muud teenused. Seda isegi siis, kui suurem osa elanikest on maalt lahkunud.

1 Dace Dzenovska, Notes on Emptiness and the Importance of Maintaining Life. – Anthropology of East Europe Review 2001, Vol 29 (2), lk 228–241

2 Samas.

3 Raili Nugin, I think that they should go. Let them see something. The context of rural youth’s out-migration in post-socialist Estonia. – Journal of Rural Studies 2014, Vol 34, lk 51–64.

4 Paul Cloke, Conceptualizing rurality. Käsiraamatus: Handbook of Rural Studies (koost P. Cloke, T. Marsden, P. Mooney). P. Sage Publications Ltd, 2006.

5 Agniezka Pasieka, Resurrected pigs, dyed foxes and beloved cows: Religious diversity and nostalgia for socialism in rural Poland. – Journal of Rural Studies 2012, Vol 34, lk 51–64.

6 Gary W. Luck, Digby Race, Rosemary Black, Demographic Change in Australia’s Rural Landscapes. Springer, 2011.

7 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar